…kuni miski su
tulemüürist läbi murrab. Mida aeg-ajalt ikka juhtub. Eile näiteks. Võttis terve
päeva rahunemist, et sellest üldse kirjutada. Võib-olla ei peakski. Või ehk
siiski… Käin Laiuse kultuurimaja varemetest mööda pea iga päev. Igal tööpäeva hommikul
astun silmad päikeses kinni bussijaama poole ja ignoreerin vasakul kõrguvat
kummituslossi. Kõrvus kajavad seal kunagi pesitsenud tuvide kurguhääled. Minu koolipõlve
kodu. Sõna otseses mõttes. Ma ei tahtnud mitte sugugi eilsele talguõhtule
minna. Mitte sellepärast, et oleksin laisk ja lohakas, mida ma muidugi olen,
vaid seepärast, et ma ju teadsin, mis mind seal sees ees ootab. Ja ma ei saanud
piirduda ainult pargipinna kraapimisega, vaid ma pidin sinna majja sisse
minema. Süda külmaks tehtud ja mõtted pausile pandud. Olen nii ehk naa liiga
emotsionaalne enamikel juhtudel, aga see tunne, mis mulle peale vajus, kui ma
nende räämas seinte ja sisselangenud põrandate vahel end vaevu edasi vedades
tundsin, ületas igasuguse taluvuspiiri. Minust möödusid kõik need sajad
minevikuvarjud ja hääled, mis kunagi ses majas kajanud. Heli Lääts laulis lava
peal, Modern Fox sekundeerimas, misjärel kuulsin oma vana klassijuhataja häält ’Viimset
mohikaanlast’ laulmas. Kinomehhaanik ja India filmimuusika, minu käed pesemas
jalutussaali põrandat. Raamatukogu trepi kolmas kriuksuv aste… Varjusin oma
kunagisse töökomkasse lava all, korjasin kokku seal valitseva segasumma ning
mõtlesin tänutundega sellele, et minu ema silmad ei pea seda nägema. Kuni…
leidsin prahi hulgast 8.märtsiks 1979 saadetud naistepäevakaardi, mis oli
adresseeritud… minu emale. Sinna ma vajusin, sest nägemine kadus ja kõrvus
kohises Niagara. Käsi vastu seina surudes jõudis mulle kohale – Laiuse kultuurimaja
ei ole enam, minu kodu ja mängumaad ei ole enam, seda maja, mille iga nurk on
täis miljon mälestust, ei ole enam. Matsin ta sinnasamma. Minu pink ja puu. Kauaks
seda Laiuse mägegi enam…
No comments:
Post a Comment