Jõgeva valla teataja postkastist leidmine...

…on nagu lotomäng. Täismängu võitjad saavad lehte lugeda juba ilmumise päeval, nurkademängu profid loevad kahepäevase hilinemisega ja luuserid võivadki jääda ootama, kas lohutusauhinnaks leht kasti potsatab või siis mitte. Ega ma nii väga ei nutakski selle lehe pärast, mul netis tunduvalt rohkem uudiseid lugeda, aga… asjaolude kokkulangemisel olen vahetevahel ka oma kirjatükke avaldamiseks saatnud ning tegelikult tahaks ju teada, kas tsensuur on midagi maha kriipsutanud või siis otsustanud mind üleüldse persona non grataks kuulutada. Seekord tundub, et mind lihtsalt jäetakse lehest ilma… Aga pole hullu, publiku soovil lähetan viimases valla lehes ilmunud nupukese Meie Mari tegemistest ka netiavarustesse… sõnavabadus siiski!

Kogupereüritus Kuremaal ehk kuidas Meie Mari laadal käis

Kuremaa on üks ütlemata ilus ja mitmekesine paik. Vooremaa pärl. Suudab võrdsetel tingimustel võõrustada  nii mootorrattafänne siit ja sealtpoolt Soome lahte kui maakondlikke suvi-tali-peresportlasi, jahutab talvel ujulas ja kuumal ajal järvevees tuhandeid veesõltlasi nii lähedalt kui kaugelt ning lubab lossi pargis pidada rahvusvahelist mõõtu juubelipidusid. Ütlen ausalt, et pisut hämmeldust tekitas minus küll see Jõgeva valla sünnipäevapeo pealkiri ja number, aga kuna ma olen nii väike asjapulk ja targad inimesed on kõik faktid omavahel selgeks rääkinud, siis ei hakka sellel praegu pikemalt peatuma. Üldiselt jätavad mind kõik need päev otsa kestvad mammutüritused üsna külmaks, kuid seekord pidin ma 18. augustil Kuremaal siiski kohal olema, kuna olen oma südame tagasipöördumatult Laiuse naisrahvatantsurühmale Meie Mari kinkinud.  Ja rahvatantsijakarjääri juurde kuulub vaieldamatult ka oma oskuste näitamine. Seekordse juubeliürituse kava ehmatas minu kui alles algaja pisut ära, sest selgus, et kogu ürituse avamiseks tuleb Meie Marikestel esitada „Meil aiaäärne tänavas“. Tegu on küllaltki keerulise koreograafiaga tantsuga, mis tegelikult rahvatantsu nii väga ei  meenutagi. Jalgade ja käte värisedes me selle avapauguna siiski ette kandsime ning minul oli küll tunne sees. Aga tunne võib olla petlik. Austatud ajakirjanik härra Lukas näiteks, kelle sule abil üritust laiemale eesti lugejaskonnale lehemeedias tutvustati, pidas peo avajateks hoopis päevajuhtide avasõnu ning hümni laulmist. Küllap ta arvas, et triibulistes seelikutes näitsikud teevad laval hilinenult tantsuproovi. Arvatavasti ei väärinud sel juhul piisavalt tähelepanu ka Meie Mari kõige viimane etteaste, meie leivanumbriks kujunev „Viru memmed“. Rahvas tunduski algul veidi hämmelduses olevat, kuid sellest hoolimata elavnes meie muttide külajutu rääkimise tantsu ajal tunduvalt. Isegi minu oma laps, kel rahvatantsuga mingit sinasõprust ei ole, arvas, et see memmede tants oli ikka üle prahi! Ühtekokku käis Meie Mari juubelipeol lavalaudu kulutamas lausa kuuel korral. Aga tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis sellest, et kuna esinemised olid päeva peale laiali hajutatud, siis oma igavuse peletamiseks otsustasid Meie Marid aktiivselt ka laadast osa võtta. Mõeldud – tehtud. Telk püsti ja käsitöö ning omaküpsetatud vahvlid kõigile katsumiseks-ostmiseks. Mina kui käsitöökauge inimene pole siiamaani aru saanud, kuidas on võimalik riidest ja lõngapusast vapustavalt ilusaid sõlgi, kotte, vöösid, kaisuloomi ja muud säärast välja võluda. Või siis mismoodi varrastega vehkides ühest niidikerast pitspeene õlarätik valmis saab. Meie Mari naised Merilin ja Barbara mõistavad neid võlusõnu aga suurepäraselt ning ennäe – laadal oli peale laastukorvide veel ka kaunist naiste käsitööd näha ja osta! Tänusõnad seejuures korraldajatele, kes tajusid täie selgusega, et vabaõhuürituse kõige tähtsam komponent on ilus ilm ning selle tellimuse juba varakult sisse andsid. Toitlustamisega panid nad ka kümnesse, sest rahvatantsijate kuldreegel on – mida valgem pluus (või põll), seda punasem supp! Seekord reeglit ei rikutud. Niisiis, Kuremaal oli hea küll, aga kodus Laiusel on veelgi parem. Ja ma siiralt loodan, et keegi ei võta tõsiselt härra Annuki unelmat Laiuse mäele vaatetorn püstitada. Kõigile oma külalistele, keda ma järjekindlalt Laiuse mäele tassin, räägin ma uhkusega, kuidas Laiuse mägi on ainus koht, millelt avaneb fantastiline vaade meie imekaunile Eestimaale ilma tudiseva vaatetorni otsa ronimata. Seistes jalad kindlalt maas. See ongi see nähtamatu side maaga, millelt ei läheks ka ajades.