Loomisprotsess...

…on piinlikult piinarikas tegevus. Ei soovita praegu mitte ühelgi külalisvaatlejal Marikeste tantsutreeninguid jälgima tulla. Ma ise ei tahaks küll hetkel meie verivärske noore marjakese nahas olla, sest kuigi ta suure õhinaga omast arust ’rahvatantsu’ tegema tuli, siis tänu asjaolude kokkulangemisele peegeldub tema näol vahete-vahel sulaselge arusaamatus – mida need naised siin õige teevad. Jahah, kui me isegi teaks. Kuigi ma olen üsna kindel, et näiteks muruniidukiga mööda õue ringi siblimine ning konnadele mittepealeastumise tša-tša-tšaa tuleb mul arvatavasti päris hästi välja (kuigi videot ma teinud ei ole ning kõrvalt ennast ei näe), ei haaku meie praegune ’ussitants’ minu geneetilise koodiga mitte. Selge see, et ega tants taevast ei kuku ning arvatavasti näebki tantsu tegemine välja linnuparve kaootilise sebimise moodi. Niikaua kuni needsamad linnud ussikesed lihtsalt nahka pistavad. Asjasse mittepühendatutele olgu väikeseks vihjeks öeldud – tegemisel on uus tants, milles ussid vingerdavad ning üleolevalt jalgu trampivad olevused neid paika üritavad panna. Muusikat ei ole, taustaks kõlab a’capella rahvalauludest kokku pandud „Eks sa tulnud ei meile“. Vahepausideks ussi sisin. Loomulikult on lool muidugi palju tõsisem legend tagapõhjal kummitamas – ussid nimelt on inimloomuse põhjakiht, tuntud kui laimajad ja pidevalt ringisahmivad pealekaebajad, kellele tuleb koht kätte näidata. Sellega tegelevad siis puhta südametunnistusega, kõigutamatud ning enesekindlad ’head’. Hmm,  tegelikult peaks neile mingi kõlavama nimetuse välja mõtlema. ’head’ ei kõla kohe kuidagi. Nojah, olgu nende terminitega kuidas on, igatahes andis eilne trenn lubaduse, nagu oleks meil tantsu kondikava juba valmis ja edaspidine on ainult detailide lihvimise küsimus. Paraku tundub mulle, et kogu selle tantsu olemus just detailide väljamängimise peal püsibki. Ega vaatajale keegi legendi enne ära ei räägi ning kui meie tantsuplatsil vingerdamine aimu ei anna, mis toimub, siis jääbki see ainult tühja tuule tallamiseks ning varsti võime ajakirjandusest lugeda nupukesi a la Meie Mari on rahvatantsu viinud uuele tasandile – absurditants. Selle ärahoidmiseks hakkan edaspidi endale tantsu kõrvale omaenese mantrat urisema: mis sa ussine urised, mis sa kärnane kärised, sul pole häälta härga hüüda, kurku pole kure karida, mis sa muidu laulma tupid, sul pole muud kui laulujupid. Ohh. Andku taivas meile aru ja juhatagu tähed õigele teele...