…on vist kirjutatud
aegade algusest saadik ning küllap jäädaksegi kirjutama. Arvata on, et suurem
osa kuulsatest ja vähem kuulsatest poeetidest oleks oma igapäevasest leivast
puhta ilma, kui nende ellu poleks tunginud õnnetu armastus. Miski ei pane
luuletama paremini kui murtud süda. Või siis igatsusest pungil hing. Ja oi
kuidas me tahaksime seda õnnelikku lõppu ka päris elus kogeda, mitte ainult
Hollywoodi pisarakiskujates. Kes see ikka tahab kurva finaaliga filmi vaadata.
Kinosaalist ei tohi lahkuda masenduses ja lootusetuse tundega. Optimismi, ikka optimismi tuleb meie
inimestesse süstida. Narkootikum, mis
sõltuvust ei tekita, on kasutu. OSHO ja Coelho ja kõik teised sõnagurud on
moodsa eluviisi juures asendamatud. Keegi peab ju seda tohutut masendusse
kalduvat inimmassi lohutama ja neile tunneli lõpus tulukest vilgutama. Mis sa
nutad seal kodus! Vaata, kui ilus on päev su ümber! Naudi praegust hetke, sest
pole olemas minevikku ega tulevikku, on ainult siin ja praegu. Kas on sul katus
pea kohal, tuba soe, toit nina all, tervis korras, lapsed terved, koer jalge
ees lamamas, kass süles nurrumas… on või? Siis on kõik korras ju! Tuleta
meelde, kui palju on nälgivaid lapsi Aafrikas, töötuid neegreid ameerika slummides, islami naised ei saa oma ripsmeid välgutada, vaid peavad end parandžaaga
varjama, vaesed tai lapsed krõbistavad lihasöömise päeval grillitud ritsikaid,
korealased pistaksid su jalge ees lamava kutsika kohemaid nahka ja võib-olla
kassi ka magustoiduks… Mõtle ometi kõigi nende tõeliselt õnnetute inimeste
peale ja ole… õnnetu veel ka nende pärast. Õnnelik inimene on haruldus. Teda
näidatakse klaasist kuubikus, teda tsiteeritakse ja temast räägitakse meedias.
Tema nõuanded on kullast kallimad. Ecce homo! Ta on õnnelik. Tehke järgi!
No comments:
Post a Comment