Inimene õpib kogu elu ehk kuidas maakas Tartu linna sattus

Millegipärast on nii juba kujunenud, et mina, kui pidevalt nõuetele mittevastav ja kõiki vajalikke dokumente mitteomav isik pean ikka aeg-ajalt koolipinki nühkima. Seekord siis jälle Tartus. Ennast pedagoogiks omandamas. Mitte et mulle nii väga meeldiks ’pedagoog’ olla selle sõna tegelikus tähenduses, silme ees terendamas mõned näited iseenda kooliajast (judin-võdin), aga no paber ju… vajalik. Sõidan siis rõõmsalt kõige varajasema bussiga üliõpilaste Mekasse, sest hiljem ei anna minna ja hiljaks ei tahaks jääda. Vähemalt esimesel korral mitte. Salamisi mõtlen, et mul poolteist tundi aega, lähen tsekkan poodi, äkki saan endale talveks tossudest soojemad jalavarjud, sest lubatakse krõbedaid külmakraade ja kohevat lumikatet. Kohvijoomine oleks ka tore. Polegi ammu tsivilisatsiooni rüppe saanud ja Tartus kohe tulevad head mõtted onju. Pisut imelik tunne tekkis küll juba Tasku vahelt läbi jalutades, ses mõttes, et inimtühi ja igal pool pime, aga alles siis kui ma Kaubamajale lähenesin ning silmad uksele maalitud kirjeid seletama hakkasid, tajusin ma omaenese rumalust. Heal juhul avatakse metropolis kaubanduskeskuste suured välisuksed kella üheksa paiku. Poed ise aga enne kella kümmet ei liiguta lillegi. Oh mind naiivitari. Tõmbasin saba jalge vahele ning hakkasin kurvalt linta-lonta oma Salme tänava õpikodade poole astuma. Ei ole siin mingit meelelahutust. Kui on kool, siis on kool. Hea, et bussijaama juures asuv kemps vähemalt varakult lahti oli… Pärast seitsmetunnist elukestva õppe järjekordse etapi üleelamist, millest suurem osa meenutas teada tuntud pudelite ühelt lauaservalt teisele tõstmist, ehk uue õppekava nämmutamist, andis linn ennast taas tunda. Maakale siis, kes ei oska arvestada sellega, et pärast paduvihma sõidavad tema vahetus läheduses suurel kiirusel autod… porilombist läbi või et hekipesast paistvad jalad võivad kuuluda täiesti rahulikult pärastlõunauinakut tegevale linnakodanikule, kelle kohale POLE VAJA kummarduda tegemaks kindlaks, kas ta ikka veel hingab. Ilmselgelt on automaatselt avanevad uksed programmeeritud tüüpilise linnainimese järgi ning seega pole midagi imestada, kui nad minu lähenemisest hoolimata mul otse nina ees kinni lähevad, ilmutamata mingitki märki uuesti avanemisest. Ja üleüldse pole kogu Tartu kesklinna peal ainsatki saapapoodi, kus minu palgatasemega inimene endale üldse jalavarje proovidagi võiks, ostmisest rääkimata. Võta vildid. Igastahes naasin pärast teist, veel rohkem pudelikeste liigutamist meenutavat koolipäeva tohutu kergendustundega tagasi metsade ja laante vahele. Järgmise korra eel tuleb psühholoogilisele ettevalmistusele pisut rohkem panustada… Õnneks ootasid mind kodus lohutusauhinnana Dagni jänised :)