Ma olen väga tolerantne inimene... enamasti

Aastate jooksul olen jõudnud arusaamisele, et loomariigis on asjad hullemad kui Orwelli farmis ning inimkonda ei päästa hukust isegi mitte Hawkinsi lend teistesse galaktikatesse. Aga on asju, mida ma isegi oma aastakümneid kestnud mõtlemismaratoniga pole suutnud enese jaoks selgeks mõelda. Või õigemini, olen jätnud teatud teemad rahule, sest olen aru saanud, et minu maailmapildis jääksid need nii ehk naa võõrkehadeks. Tavaliselt ma sellel teemal, millest ma eriti ei jaga, ka sõna ei võta. Või kui, siis mõningad sarkastilised märkused poetan siia ja sinna. Mingi arvamus mul ju ikkagi eksisteerib, aga kuna erinevus rikastab, siis kes olen mina oma ütlemistega…  Oma suures tolerantsuses ei vaata ma isegi telekat mitte, ja seda juba pikemat aega. Meele teeb raskeks ja kurvaks kogu selle suure hulga lolluse, tühjatuuletallamise ja tobeduse visuaalne jälgimine teleka vahendusel. Mulle piisab täiesti ajalehtede netiversiooni pealkirjadest, et otsustada, kas ma üldse hakkangi asjasse süvenema. Nüüd on aga juhtunud, et üks teemadest, mis tänapäeva maailmas kuidagi väga veidraks kätte ära kisub, on viimastel päevadel eriti suure kella külge tõmmatud. Seda tänu VõsaPetsile. Tunnistan ausalt, et pole mitte kunagi enne tema saadet vaadanud, kuid mingi kõhutunne ütleb mulle, et neist paistab eesti elu kätte räigelt reaalsena, ehk 100% piiritust. Tänu leheneegrite käpad püsti hõigetele – kuidas ta julgeb! – ja riigikogu oi-nii-puhaste-südamekestega-liikmete ahastavatele hüüetele – kuidas ta julgeb! – vaatasin ka mina seda VõsaPetsi pederasti-saadet. Netist. Ja ei saanud üldse aru, millest kogu see tants aurukatla ümber. Kui, siis võiks Petsi süüdistada selles, et ta kasutas ehk veidi liiga silmnähtavalt ära omaenese intellektuaalset üleolekut kohaliku Keila mehega suhtlemises ning lasi vaesel rahva tuleviku pärast muret tundval mehikesel paista üsna algklassitasemel. Pakun siiski, et oleksin ise olnud vist sama sarkastiline. Suurem osa roppusi kogu saate jooksul kostus siiski kohalike maameeste hammaste vahelt ning seal ei ole küll mitte midagi imekspandavat. Kallid riigikogulased, te olete oma rahvast vist juba nii võõrdunud, et kohalik släng hakkab võõrsõnadena kõrvu kriipima. Palun tulge paariks päevaks rahva sekka tagasi! Saate kõhud juurikaid täis ning mahlakat maarahva kõnepruuki terve aasta jagu ette. Kaua te ikka seemneid sööte ning suuri rahatähti loete, võtke vahel peoga punaseid kopikaid kõhnukesest rahakotist ning vaadake, kas leiva jaoks jätkub või mitte. Ajakirjanike endi vastukajad on sama imelikud. Kus see skandaal nüüd siis on? Kas asju ei tohigi enam nimetada nende õigete nimedega. Mille poolest omasooiharus parem sõna on kui pederastia? Ega ma ei kavatse siinkohal küll mitte VõsaPetsi fännklubi rajama hakata, kuid niikaua kuni leidub veel kasvõi üksainus inimene, kes ei pea paljuks sitahunnikutes sonkida ning sealt tõde välja koukida, kartmata käsi ära määrida, eksisteerib meil sõnavabadus ning vaba mõtlemisvõime. Ja üleüldsegi riivab minu kui lahutatud üksiku naisterahva õigustunnet palju rohkem netiajalehtede parempoolses servas suurel bänneril asuv reklaam – 15  võtet parima orgasmi saamiseks. Tea, kas peaks ka rahvaajakirjanikuks hakkama. ..