Ilmselgelt ei pea
Tartu bussijaamapoolset Tasku sissekäiku valvavad automaatuksed mind
elusolendiks. Lootsin viimse sekundini, et enne kui ma ninapidi ukses kinni
olen, ta siiski halastab mu peale ja laseb sooja. Tuhkagi. Minu õnneks (või
siis just õnnetuseks?) oli usteesine plats hommikul vara inimtühi, nii et
ainsatena said minu kummalist uste-lahtivõlumise-sambat-rumbat
tahavaatepeeglist jälgida taksopeatuses seisnud taksojuhid. Ju polnud tants
õige, sest uksed liigutasid end käratult alles selle peale, kui seespool olnud
vanem naisterahvas väljuda soovis. Nüüd ma siis tean, et üksinda ma nendele
ustele enam ei lähene. Tegelikult oli see üsna naljakas algus päevale, mis
enam-vähem samasuguses pisut eneseiroonilises ja naerukurdusid tekitavas tempos
hilise ööni välja kulges. Kui ma eeldasin, et pikk päev tunnikonspektidest
rääkiva õppejõu seltsis saab olema raske katsumus, siis tegelikult toimus meil
hoopis pisuke mäss. Tänud asjalikule ja oma arvamust väljaütlevale meessoost
kursusekaaslasele! Ma olen alati arvanud, et üks mees kanakarja hulgas on
täiesti piisav ning paneb asjad paika. Nii oligi. Mulle meeldis. Kuna ma oma
tavaelus mehi eriti ei näe, siis ei tea, kas selle emotsionaalselt ergutava
kogemuse tõttu või hoopis ärajoodud tohutust kohvihulgast saadud energialaksu
pärast, aga minu kauaoodatud kohtumine kalli tartlasest sõbrannaga möödus
äärmiselt naljarohkes õhkkonnas. Arvatavasti mängis oma rolli ka BigBeni
duracellijänesest nooruke meeskelner ning ärajoodud tibake päääris head
hispaania veini. Igastahes sammusin ma õndsa näoga Annelinna poole, kui mind
ullikest üllatas tõmmu naisterahvas, kes mulle roosi pihku surus ja midagi
Armeeniast seletas, lisaks pobisedes: tšut-tšut money… Andsingi talle tšut-tšut
seda va kõlisevat oma taskust (ega seal palju polnud) ning astusin lai naeratus
näol jalakäijate sillale. Vähekese aja pärast märkasin, et vastutulijad vaatavad
mind veidi imelikult, aga see venitas mu naeratuse veel laiemaks ning mul oli
tegelikult täiesti ükstapuha, kuhu see minu peenraha (mis tegelikult pole üldse
mingi peenraha, meil polegi enam PEENraha!) nüüd kulus. Mul oli nii positiivne
olla, et kogu Tartut ümbritseva sudu tõttu tundus mulle nagu oleksin ma
äkitselt sattunud tööstusrevolutsiooniaegsesse Londonisse ja ma peaaegu et
kuulsin kauguses hüüdvaid laevade udupasunaid… No need hüüded said muidugi
tõelisuseks keset sumedat sügisööd, kus ma magamise pealt äkki üles ehmusin,
sest mulle tundus, et minu tuppa on siginenud vähemalt 20-liikmeline lärmakas
seltskond. Läks ikka mitu head minutit, enne kui ma tajusin, et maakas on praegu
Tartu Annelinna kõrgete majade vahel kolmandal korrusel ning need inimesed on
lihtsalt pärast reedeõhtust klubiskäiku kodude poole astumas. Võimalikult suure
käraga, sest egas linnas keegi ei hiili. Kõik on avalik. Mitte nii nagu maal,
et ilma tuledeta rattaga naabrite hekke rammitakse… Poolmagamata ööst hoolimata
jätkus mul energiat veel ka teiseks koolipäevaks, kuigi minu imetluse pälvinud
meeskolleeg oli täna vait kui sukk (ju siis sai eile hurjutada). Kuna teemaks
oli arengupsühholoogia, mis on vähemalt minu jaoks üsna põnev, siis võtsin
hoopis ise sõna nii palju kui õnnestus. Ega ma käitusin täitsa viisakalt. Päriselt
ka. Igatahes oli mul hiljem Mäkis burgerisabas seistes mille peale mõelda. Aega
läks ka nii paarkümmend minutit enne kui ma oma rämpstoidu kätte sain (sellega
ma kompenseerisin oma kodust äraolekut, ehk maksin laste ebamugavuse kinni
rämpstoiduga – näitab väga illustratiivselt, mis tüüpi ema ma olen!). Mõtlesin
siis häid mõtteid. Eesti riigist ja EList ja meie ministritest ja Riigikogust
ja uutest elektrihindadest… ja tundsin, kuidas minusse valgub rahu. Minu seljakoti
pihta rusikaid prõmmiv üleannetu poisiklutt sai minult vastuseks laia naeratuse
(ja oma vanaemalt viis minutit kestva sõimu), suure rahuloluga haarasin sülle
oma toidupaki ja tulin ära koju.
No comments:
Post a Comment