…ei olnud mul veel
seni au osaleda kohalikul maakonna tantsupeol. Eelmise aasta ambitsioonikas
kogu eesti naisrahva tantsupidu, mis saatuse tahtel samuti Jõgeval toimus, ei
lähe maakonna peona ju arvesse. Mõtlesin siis, et mis see kohalik peokene ikka
ära ei ole. Tuleb rahvas kokku, teeb paar tantsu ja kõigil on tore olla. Umbes nii
nagu Viljandi talvisel tantsupeol, kus kaootiline rahvamass külma trotsides
rõõmsalt tantsu lõi. Väike kahtluseuss hakkas närima küll juba siis, kui meili
teel mingisuguseid tantsujooniseid saabus ja nädal enne pidu Jõgeva
linnavalitsuse esisel platsil toimunud proovi käigus sada naist nagu peata
kanad ringi jooksid ning oma kohta leida püüdsid. Laupäeva hommikul alanud proovipäev
ainult tõestas minu kahtlusi. Meie armastatud tantsujuhid olid otsustanud
maakonna tantsupeost läbiva koreograafiaga etenduse korraldada. Mis tähendas
muidugi seda, et igale tantsule eelnes eelmäng pealetuleku ja järelmäng
mahajooksu näol. Nii nad siis oma tribüünilt üritasid kogu seda
paarisajapealist massi suunata ikka paremale ja vasakule ja otse. Mida aeg
edasi, seda enam hakkab mulle tunduma, et rahvatants on nagu mitme muutujaga
võrrand. Kusjuures mitte kunagi ei või teada, millal muutujaid veel omakorda
muudetakse. Omast arust õpid kodus kenasti tantsu selgeks, aga kui esinemiseks
läheb, siis tuleb kas liikuda teises suunas, alustada hoopis teise jalaga või
pannakse sind üldse naaberrühma. Ja mis see siis ära ei ole. Rahvatantsija pea
ju lõikab ning kõrgem matemaatika kuulub tema öökapilugemisse. Maakonna peol
pole ka kellegi selja taha peitu pugeda ning Meie Mari kollased lindid on
nagunii kõigile näha. Isegi fotograaf tegi avastuse, et meie kollased lindid harmoneeruvad kaunisti
linnavalitsuse hoonel lehviva Jõgeva linna lipuga. Kui me siis pärast päev otsa
kestnud jalgade ja närvide kulutamist päris peoga alustasime, otsustas kohalik
helimees meid veidi üllatada, mängides niigi suurt segadust tekitanud soome
perekonnavalssi poole loo pealt otsast peale. Küllap jätsid nii Marid kui Uhkad
esireas üsna kentsaka mulje, kui me mingit moodi isetegevust tehes tantsu
lõpuni vastu pidada üritasime. Helimees, sinu nimi on teada… Aga muidu polnud peol
vigagi, ülejäänud apsakad mängisime loo käigus naerusuiselt välja ja vaevalt et
keegi nii väga aru sai. Igatahes sillarongkäigus, mis veidi enne kümmet õhtul laulupeo
paiga poole liikus, olid kõik Marid kepsakalt rõõmsad ning nagu mu hea sõber
ütles: „See oli finišieelne rõõm!“ Ega
see ei huvitagi kedagi, mida ütlevad rahvatantsija jalad, selg ja pea, peaasi,
et rahval rõõmu on. Tippsport ikkagi :)
No comments:
Post a Comment