Mul on väga korralikud kassid

Siis kui ma öösel magada tahaksin, hüppavad nad sisemisi välisuksi lahti, sest nad teavad väga hästi, et ma alati üles ärkan ning nad õue lasen. Ülestõusmise sagedus sõltub toas viibivate kasside arvust. Ega neil ju korraga häda peale ei tule, ikka nii umbes tunniste vahedega. Päeval aga, kui kõik uksed on valla ja suvine soe õhk tuppa tungib, teevad nad oma paksu ja vedelat minu toa ukse taha. Arvatavasti tundub neile, et ruum vajab lõhnastamist. Kuna kõik emased kassid said varem või hiljem titesaamise vastu vaktsineeritud, siis võiks ju arvata, et isaseid kasse enam õuele kräunuma ei tule. Võta näpust. Ikka hellitab meie kõrvu korralik kassikontsert ning kes ütles, et kassidel on jooksuaeg ainult kaks korda aastas. Mulle tundub, et minu ümbruskonna kassirahval kestab see jooksuaeg aastaringselt. Võib-olla on selle põhjuseks asjaolu, et kogu kräunumisest hoolimata jäävad isased ikkagi pika ninaga… Olgu sellega kuidas on, aga mis seletuse ma leian asjaolule, et üks minu emastest kiisudest pärast operatsiooni igale poole isase kombel sirtsutama hakkas? Identiteedikriis? Soovahetusoperatsioon? Ja kas tõesti peab ta ära märkima minu külalisi… ja mind ennast… pidevalt… Ma ei hakka üldse rääkimagi madalaks magatud lillepeenardest, kusjuures kõige mõnusam on ikka nende pinnakattelillede peal pikutada, ega sest pole lugu, et pärast peenrale kaunikujulised lohud jäävad. Ja mis saab paremat olla äsjakülvatud porgandipeenral püherdamisest või häda tegemisest keset sõrmepikkusi hernehakatisi. Ning kui kõige karvasemal kassil nimega Tuust ikka nii kohutavalt meeldib magada kasvuhoones saepuruhunnikus, siis tulebki ennast ju tuppa tulles korralikult puhtaks raputada. Kõige parem on seda teha vaiba peal ning pärast ronida voodisse järelpuhastust tegema. Loomulikult pean ma alati ära kuulama Rosalinda pajatused, kui ta oma järjekordselt paaripäevaselt ringreisilt tagasi saabub ning Blacki pideva lobisemisega annab võistelda isegi kõige suuremal külamutil. Sellega olen ma juba leppinud, et minu aknaklaasidel valitseb aastaringselt kassikäpamuster nii sees kui väljaspool. Ning kui ikka porikärbes tuleb kinni püüda, siis ei takista selles tegevuses ei kukkuvad lillepotid ega kärisevad kardinad. Kui ma juhuslikult köögis süüa tehes vorsti lõikan, jõuavad sekundi murdosa jooksul kohale kõik lähiraadiuses viibivad kaslased ning alustavad oma tantsu ümber minu jalgade. Millegipärast ei tule kedagi kunagi näiteks kurgi või tomati tükeldamise ajal… Kui mul siis ikkagi õnnestub väsimusest ümber kukkudes voodisse pugeda, on seal tavaliselt juba ees üks koma kaks kassi ning vähese aja möödudes on minu jalge juurde, külje alla, pea otsa ning selja taha kogunenud enam vähem kõik ööseks tuppa jäämise kasuks otsustanud nurrumeistrid. Kuni nad siis jälle uksi hüppama lähevad… Aga ei muidu on mul ikka täitsa toredad kassid.