Tänasel emadepäeval...

…nägin kurja vaeva, et mitte kogu aeg oma ema peale mõelda. Minu puhul pole erilist kasu ka toimetamisest, et mõtteid eemal hoida. Sel ajal näiteks, kui ma pannkooke tegin, tuli mulle meelde, kuidas emale meeldisid minu rummipallid ja praekartulid. Maasika toormoosi sulatades kuulsin kõrvus ema häält unistamas sellest, kuidas meil võiks ükskord olla nii palju maasikaid, et saaks kohe päris maasikamoosi keeta. Muruniidukit parandades mõtlesin selle peale, kuidas ema ei lubanud mul omal ajal lindimakki lahti võtta, kuigi ma üritasin teda veenda, et ma oskan küll selle ära parandada ja pärast kokku tagasi ka panna. Nii et see ikka muusikat mängib. Muru niites kangastus mulle silme ette meie üks viimastest rännakutest Tsirguliina, kus mu ema sündinud oli. Ristiema pärandas talle maja, kuid kuna me sinna elama ei kavatsenud asuda, siis tahtis ema maja ära kinkida. Tema oligi selline kinkija, raha kui selline ei omanud tema jaoks mingit tähtsust. Sõitsime siis kahekesi rongiga Sangaste jaama ja seejärel jalgratastega Tsirguliinasse maja ümbert heina niitma. Vikatitega. Lillepeenraid rohides pilgutasid mulle silma võõrasemad. Minu ema lemmiklilled. Teised tema lemmikud olid kallad. Valged kallad. Need õitsevad mu aias augustikuus. Minu toa seinal on üks plakat. Sellele kirjutasin mõned aastad tagasi ühe ingliskeelse luuletuse, mille ääristasin piltidega oma lapsepõlvest ja oma emast. Me kõik ütleme enamasti, et meie ema on see kõige kallim ja kõige armsam. Kui hästi läheb, siis emadepäeval ütleme seda talle enesele ka. Mul on selline tunne, et ma ei öelnud oma emale mitte kunagi, kui väga ma teda armastasin. Ja see pole mingi vabandus, et tol ajal emadepäeva üldse polnudki. Kui väga ma oleksin tahtnud, et tema käed minu lastele pai saaksid teha ja tema süli minu lapsi unele kiigutada. Võib-olla sellepärast olengi püüdnud oma lastele olla just tema moodi ema. Ega mul see eriti hästi õnnestunud pole, aga mõne pai jagu ehk ikka. Ja Google’i avalehte olen täna külastanud vist rekordarv kordi. Iga kord, kui armsad O-lapsed emmele sülle hüppavad, tulevad mu enda mutukad mulle kohe meelde. Oi kui tore on olla emme!