Mis kinni ei jää, saab kinni löödud...

…ja üsna korralikult. Eesti filmi suurjuubeli puhul ilmunud filmide nimekiri oli hämmastavalt pikk. Kusjuures ma olen arvatavasti kõiki näinud, välja arvatud mõned viimase kahekümnendi omad. Pole ju midagi imestada, kuna minu lapsepõlve Laiuset lausa filmiparadiisiks nimetada võib. Kaks korda nädalas kino ja enamasti kaks seanssi korraga. No hea küll, nii mitmedki filmid olid ikka pagana igavad, samas olen ma ära näinud kogu vene filmiklassikasse kuuluva repertuaari, mida praegu tikutulega taga otsitakse. Ja selle, et vene keeles rääkisid nii Belmondo kui Mastroianni, võime vabalt suurrahvaste ego arvele kirjutada. Veel praegugi ei kuule näiteks saksa televisioonist mitte ühtegi välismaist linateost originaalkeeles. Aga nendest kümnetest eesti filmidest on ikka ainult keskmiselt kümne ringis neid, mis ennast nii sügavale ajukurdude vahele sisse on seadnud, et neist lahti enam ei saa. ’Kevade’ muide ei kuulu minu ülimate lemmikute hulka. Hea film on ta muidugi. Ja need silmad! Vist üheski filmis ei näidata nii palju suuri silmi suures plaanis. Ilusad silmad on :) Aga ei puuduta need silmad minu kujutlusvõime pillikeeli ega pane juurdlema pärast filmi lõppemist. ’Kodu, päike, heinamaa…’ Jahah. Minu esimese valiku hulka kuuluvad iseenesestmõistetavalt Kromanovi ’Hukkunud alpinisti hotell’ja ’Viimne reliikvia’. Viimasest jäin ilma, kuid esimesele sain poes pihta. Päevalehe pidin ka ostma, ilma selleta ei antud. Lehest polnud lugeda midagi, läheb tulehakatuseks. Aga filmidele pole võrdseid. Muusikast ei hakka siinkohal üldse rääkimagi. Kogu minu aastakümneid kestnud filmivaatamise hulluse jooksul on ehk ainult paar muud filmi muusikaliselt sama pulga peal kui need kaks eesti oma. Nähtavasti on need filmid vorminud minu olemust rohkem kui ma endale tunnistada tahan. ’HAH’ ja Strugatskid viisid mind mõttemängude ja tulnukate maale ning filme, millel puudub kaasamõtlemise nupp, ei hakka ma vaatamagi mitte, lisaks kuulub sest ajast saadik minu igapäevaelu juurde kogu müstiline maailmakõiksus ning tulnukate olemasolu üle juurdlemine. Sulev Luigest sai minu kõigi aegade lemmiknäitleja ning ta õigustas seda viimase hetkeni… Reliikvias on aga nii vajalikul moel ühendatud vabaduseihalus ja romantika, armastus ja elu lootusetus, et pole ime, kui eestlased ikka veel laulvasse revolutsiooni usuvad. ’Meie reliikvia on vabadus’. Mida kuradit me oma reliikvia maha müüsime siis. Euroopa liidu hõbeseeklite eest. Ja elu on ikka nii nagu filmis, ainult selle vahega et: ’Me oleme Soomest (Rootsist, Ameerikast jne). Me maksame.’ Ja Tallinnas on ikka veel loomaaed…