Kuidas ma Sadala kooli kokkutulekul...

… ei käinud. Ma pole eriti solvuja tüüp. Mitte et ma paksunahaline oleksin, sest näiteks konstruktiivne kriitika, nii vähe kui seda ka esineb, on alati teretulnud. Kuidas muidu näeksin ma oma vigu selgemini ning kuidas teisiti hoiduda teist, kolmandat, neljandat korda ämbrisse astumast. Kõik muu nääklemine ja õiendamine jookseb üsna külge mööda maha, sest kui ma seal taga näen ainult kaigaste kodarasse loopimist ning mitte tõsist soovi asju paremuse poole muuta, siis pole ju mõtet ka südamesse võtta. Millegipärast tundub mulle viimasel ajal nagu oleks kadedus ja kõrkus inimloomuse külge palju tugevamini kanda kinnitanud kui lahkus ja heasoovilikkus. Kui ma noorem olin, tundusid mulle inimesed palju heamad. Justnimelt heamad, mitte paremad. Kuigi minu teele on sattunud nii paljud head ja toredad inimesed, kes minu usku inimkonna tulevikku ikka ja jälle uuendanud on, olen paraku kokku puutunud ka totaalse kõrkuse ja eneseupitamisega, kahepalgelisuse ja jalgealuse uuristamisega, mis juhuste kokkulangemise tõttu otseselt ka minu eluteed mõjutanud on. Arvatavasti pole ma erand. Küllap on paljudel samasuguseid kogemusi. Ma tean, et kõik tuleb andeks anda. Ilma andeksannita pole lootustki uut lehte keerata. Kogu mineviku negatiivse taaga kaasaskandmine on raske ju minule endale. Miks peaksin oma ristiga lõppematut Kolgata teed ronima? Eks ma tegelikult olen ikka püüdnud seda risti veidike õlgade pealt maha raputada, kuid järel lohiseb ta mul siiski. Vahel, kui ma mõtlen, et nüüd olen tast lahti saanud, tõttab keegi abivalmis käekene, rist näpu otsas, minu juurde ja hüüab oma kõlaval häälel: „Te pillasite midagi maha…“  Oijah, palun vabandust, see oli tõesti minu oma, nii kena teist, et te selle mulle tagastasite, oligi juba samm liiga kergeks muutunud… Niisiis, kokkutulekule ma ei läinud. Panin umbes kaks ja pool korda riidesse ning viimasel korral olin peaaegu minemas. Kuid siis vahetasin uuesti riided, istusin ratta selga, sõitsin poodi, ostsin endale rämpstoitu, jäin vihma kätte, sain ligumärjaks, kuid nüüd istun rahuliku südamega vaatama X-Filesi. Risti jätsin praegu õue, las liguneb ka natuke.