…on hüpata
langevarjuga. Või siis vähemalt sooritada üks korralik benjihüpe. Samas pole ma
kõrgustega just eriti sina peal. Kõrgemale kui kolmanda korruse rõdu ma hea
meelega ei läheks ning veel üsna värskelt on mul meeles eelmise suve jalutuskäigud
katusel. Seda suurema huviga ootasin ma tänast Otepää seiklusparki minekut.
Huvi oli nii suur, et ööunest ei tulnud midagi välja ning hommikul kõndisin
pikka aega toas edasi tagasi, et oma värisevaid jalgu maha rahustada. Kuna mul
on väga hea kujutlusvõime, siis ei tahtnud ma mitte vaadatagi neid netis
leiduvaid radade kirjeldusi, sest mul oleks kohe vaimusilma ette kerkinud minu
enese kuju maa ja taeva vahel rippumas ning ahastavalt appi karjumas.
Tegelikkuses oli kõik teisiti. Rajad olid supervahvad. Loomulikult ehmatas kohe
esimese raja teine ülesanne mind põhjalikult, sest kui ikka päris mitme meetri
kõrguse kuristiku kohal tuleb mingite tobedalt liikuvate laudade peal kõndida,
siis külma närvi säilitamine osutub keeruliseks. Õnneks vajasid enamik
takistusi mingisuguse liikumisstrateegia arendamist, ehk siis, kuna mõte
pidevalt töötas, et kuidas ma oma jala järgmise pulga peale saan ja mismoodi mu
käsi järgmise köiejupini ulatub, polnud nagu eriti aega sügavikku vaadata ning
selle üle juurelda kui kõrgel ma ikkagi momendil olen. Tõe huvides tuleb siiski
tunnistada, et päris mitmel korral võttis südame alt külmaks, eriti kui tegu
oli üle tühja maa hüppamisega või õigemini enda puu otsast lahti lükkamisega,
et siis trossi otsas järgmise puuni sõita. Pidin ennast ikka päris mitu minutit
veenma, et ma ikka suudan hüpata tundmatusse. Enamik Marisid olid küll nagu
oravad puu otsas, justkui tegeleksid nad tarzanismiga igal vabal
nädalavahetusel. Turvatunne oli tegelikult kogu aeg olemas, sest ikka ja alati
oli keegi „omadest“ sind innustamas. Ja mitte ei saa mainimata jätta kohalikke
metsaelanikke, kes igal sobival hetkel, kui tundus, et kohe-kohe kukub jalg
nöörilt või trossilt, kenasti oma kõlava häälega hüüdsid: Kuku! Kuku! Naljatilgad. Nagu ikka, kipub asjaga
harjumisel valvsus hajuma ning kui olin juba piisavalt kaua puude otsas
turninud, kujutasin ka juba ette, et olengi mägironija valmis. Neljanda raja
lõpupoolel, kui sai valida madalama ja kõrgema osa vahel, sai upsakus võitu
ning otse loomulikult valisin julge naise raja. Kui ma siis seal uskumatus
kõrguses täiesti totaalselt minu jalgade sammule mitte alluvate kõikuvate
palkide peal ukerdasin, endal süda kurgus, jõudsid kõik mu eluaastad silme eest
läbi vilksatada ning palusin oma lastelt juba mõttes andeks, et olen neid
elumerele üksi jätnud. Meeleheitlik hirm oli see, mis mind sellel rajal siiski
lõpuni vedas. Nüüd ma tean, mis tunne see on, kui sind näiteks keegi koll või
sarimõrtsukas taga ajab ning sinu ainsaks päästjaks on su enese jalad…Vähemalt
mõistus tuli koju ning kuna neljandalt rajalt maandudes värisesid kõik mu neli
käppa, siis seekord jäi viies rada minust vallutamata. Meie kolm blondi, Malle,
väike-Anne ja Merike tegid teistele täna pika puuga ära. Aga meie emakangelane
Barbara on üldse mingit muud sorti inimene. Väike pusserdis all kärus magamas,
ronib tema kõik viis rada läbi ja lõpuks sõidab veel pikad õhusõidud ka
takkaotsa. Tegelikult olid need pikad üle kuristiku viivad lendamised päeva
parim osa. Laulsin seal üleval meeletult ilusa vaatepildi taustaks – ilus oled,
ilus oled sa... Eks ma homme hommikul vaata, kas käed niipalju tõusevad, et
särki selga saaks. Igatahes oli asi seda väärt! Meie seiklused sel toredal
päikeselisel pühapäeval sellega siiski veel ei lõppenud. Tühja kõhuga naine on
kuri naine, seega parkisime oma kõhud korralikult täis Kolkja sibularestoranis.
Tegelikult on kala söömine kohutavalt tüütu, sest kui kõht on tühi, siis tahaks
nagu ruttu süüa, onju, kalas aga turritavad igast küljest luud välja ning ühe
ampsu saamiseks läheb ikka päris mitu sekundit. Ja no otse loomulikult oli minul
selleks kellaks igasugune kofeiin organismist haihtunud ning uue narkootikumidoosi
puudumine hakkas endast märku andma… Minu ja kohvitassi vahel laiutas veel aga Alatskivi
loss. See nukumaja meenutav šotimaalt inspiratsiooni saanud loss on minu arust
üks kaunimaid Eestis. Ja nii tore on näha entusiastlikke ja asjalikke inimesi,
kes meie kultuuripärandi taastamise on endale südameasjaks võtnud ning oma
vaimustust sütitavalt jagavad. See euroopa raha on praegu küll täiesti õige
koha peale läinud. Igatahes tuli MeieMaridel suurepärane idee kõigi oma
peredega lossi kolida. Vabal ajal võiksime siis näiteks veel ühed ruumid
elavate vahakujudega ära ilmestada… Siinkohal pean ära märkima, et Alatskivi
lossi vahakujud tekitasid minus kummalist õõvastust, eriti kui ma ühe juures
pikemalt seisma jäin ja talle silma vaatasin… Nagu oleks nad mingil teisel
tasandil elusolendid… Jube tunne. Kogu selle pika päeva lõpetuseks viisime koju
loomulikult kõige kaugema kandi rahva ning kui ma ka ise üle heinamaa
reilenderi sammuga lõpuks kodu poole komberdasin, silmad peavalust krimpsus,
siis teadsin ma kindlalt ainult kolme asja. Esiteks, ükskõik kuhu ka minek
poleks, kohv tuleb termosega kaasa võtta, sest võõrutusnähud ei ole seltskonna
silmadele ilus vaatepilt. Teiseks, julge naise rind on autogramme täis ainult
siis, kui ta Tehvandi rajal ka tegelikult mõnda suusatajat näeb ja selle ära
tunneb. Ja kolmandaks - Maride järgmise ühisürituse dresskoodiks on miniseelik
ning litritega topp ja sinna me sõidame limusiiniga…
No comments:
Post a Comment