Minu ammuseks unistuseks...

…on hüpata langevarjuga. Või siis vähemalt sooritada üks korralik benjihüpe. Samas pole ma kõrgustega just eriti sina peal. Kõrgemale kui kolmanda korruse rõdu ma hea meelega ei läheks ning veel üsna värskelt on mul meeles eelmise suve jalutuskäigud katusel. Seda suurema huviga ootasin ma tänast Otepää seiklusparki minekut. Huvi oli nii suur, et ööunest ei tulnud midagi välja ning hommikul kõndisin pikka aega toas edasi tagasi, et oma värisevaid jalgu maha rahustada. Kuna mul on väga hea kujutlusvõime, siis ei tahtnud ma mitte vaadatagi neid netis leiduvaid radade kirjeldusi, sest mul oleks kohe vaimusilma ette kerkinud minu enese kuju maa ja taeva vahel rippumas ning ahastavalt appi karjumas. Tegelikkuses oli kõik teisiti. Rajad olid supervahvad. Loomulikult ehmatas kohe esimese raja teine ülesanne mind põhjalikult, sest kui ikka päris mitme meetri kõrguse kuristiku kohal tuleb mingite tobedalt liikuvate laudade peal kõndida, siis külma närvi säilitamine osutub keeruliseks. Õnneks vajasid enamik takistusi mingisuguse liikumisstrateegia arendamist, ehk siis, kuna mõte pidevalt töötas, et kuidas ma oma jala järgmise pulga peale saan ja mismoodi mu käsi järgmise köiejupini ulatub, polnud nagu eriti aega sügavikku vaadata ning selle üle juurelda kui kõrgel ma ikkagi momendil olen. Tõe huvides tuleb siiski tunnistada, et päris mitmel korral võttis südame alt külmaks, eriti kui tegu oli üle tühja maa hüppamisega või õigemini enda puu otsast lahti lükkamisega, et siis trossi otsas järgmise puuni sõita. Pidin ennast ikka päris mitu minutit veenma, et ma ikka suudan hüpata tundmatusse. Enamik Marisid olid küll nagu oravad puu otsas, justkui tegeleksid nad tarzanismiga igal vabal nädalavahetusel. Turvatunne oli tegelikult kogu aeg olemas, sest ikka ja alati oli keegi „omadest“ sind innustamas. Ja mitte ei saa mainimata jätta kohalikke metsaelanikke, kes igal sobival hetkel, kui tundus, et kohe-kohe kukub jalg nöörilt või trossilt, kenasti oma kõlava häälega hüüdsid: Kuku! Kuku!  Naljatilgad. Nagu ikka, kipub asjaga harjumisel valvsus hajuma ning kui olin juba piisavalt kaua puude otsas turninud, kujutasin ka juba ette, et olengi mägironija valmis. Neljanda raja lõpupoolel, kui sai valida madalama ja kõrgema osa vahel, sai upsakus võitu ning otse loomulikult valisin julge naise raja. Kui ma siis seal uskumatus kõrguses täiesti totaalselt minu jalgade sammule mitte alluvate kõikuvate palkide peal ukerdasin, endal süda kurgus, jõudsid kõik mu eluaastad silme eest läbi vilksatada ning palusin oma lastelt juba mõttes andeks, et olen neid elumerele üksi jätnud. Meeleheitlik hirm oli see, mis mind sellel rajal siiski lõpuni vedas. Nüüd ma tean, mis tunne see on, kui sind näiteks keegi koll või sarimõrtsukas taga ajab ning sinu ainsaks päästjaks on su enese jalad…Vähemalt mõistus tuli koju ning kuna neljandalt rajalt maandudes värisesid kõik mu neli käppa, siis seekord jäi viies rada minust vallutamata. Meie kolm blondi, Malle, väike-Anne ja Merike tegid teistele täna pika puuga ära. Aga meie emakangelane Barbara on üldse mingit muud sorti inimene. Väike pusserdis all kärus magamas, ronib tema kõik viis rada läbi ja lõpuks sõidab veel pikad õhusõidud ka takkaotsa. Tegelikult olid need pikad üle kuristiku viivad lendamised päeva parim osa. Laulsin seal üleval meeletult ilusa vaatepildi taustaks – ilus oled, ilus oled sa... Eks ma homme hommikul vaata, kas käed niipalju tõusevad, et särki selga saaks. Igatahes oli asi seda väärt! Meie seiklused sel toredal päikeselisel pühapäeval sellega siiski veel ei lõppenud. Tühja kõhuga naine on kuri naine, seega parkisime oma kõhud korralikult täis Kolkja sibularestoranis. Tegelikult on kala söömine kohutavalt tüütu, sest kui kõht on tühi, siis tahaks nagu ruttu süüa, onju, kalas aga turritavad igast küljest luud välja ning ühe ampsu saamiseks läheb ikka päris mitu sekundit. Ja no otse loomulikult oli minul selleks kellaks igasugune kofeiin organismist haihtunud ning uue narkootikumidoosi puudumine hakkas endast märku andma… Minu ja kohvitassi vahel laiutas veel aga Alatskivi loss. See nukumaja meenutav šotimaalt inspiratsiooni saanud loss on minu arust üks kaunimaid Eestis. Ja nii tore on näha entusiastlikke ja asjalikke inimesi, kes meie kultuuripärandi taastamise on endale südameasjaks võtnud ning oma vaimustust sütitavalt jagavad. See euroopa raha on praegu küll täiesti õige koha peale läinud. Igatahes tuli MeieMaridel suurepärane idee kõigi oma peredega lossi kolida. Vabal ajal võiksime siis näiteks veel ühed ruumid elavate vahakujudega ära ilmestada… Siinkohal pean ära märkima, et Alatskivi lossi vahakujud tekitasid minus kummalist õõvastust, eriti kui ma ühe juures pikemalt seisma jäin ja talle silma vaatasin… Nagu oleks nad mingil teisel tasandil elusolendid… Jube tunne. Kogu selle pika päeva lõpetuseks viisime koju loomulikult kõige kaugema kandi rahva ning kui ma ka ise üle heinamaa reilenderi sammuga lõpuks kodu poole komberdasin, silmad peavalust krimpsus, siis teadsin ma kindlalt ainult kolme asja. Esiteks, ükskõik kuhu ka minek poleks, kohv tuleb termosega kaasa võtta, sest võõrutusnähud ei ole seltskonna silmadele ilus vaatepilt. Teiseks, julge naise rind on autogramme täis ainult siis, kui ta Tehvandi rajal ka tegelikult mõnda suusatajat näeb ja selle ära tunneb. Ja kolmandaks - Maride järgmise ühisürituse dresskoodiks on miniseelik ning litritega topp ja sinna me sõidame limusiiniga…