Untsuläinud kosjaskäik ehk kuidas ma rahvalaulu sisse ei sattunud

Kuna rahvasuu räägib, et mingil ajal pidavat naisterahvas tohtima ise meest kosida, siis ei tohiks ju sellist juhust ometi kasutamata jätta. Iseäranis kui sel aastal seda kosimisejuttu juba kahel erineval veebruarikuu päeval aetakse. Asi hakkas kontrolli alt väljuma vastlapäeval, kui selgus, et vanade eestlaste kombe järgi võis vanatüdruk sel päeval mehele kosja minna ning too ei tohtivat ära öelda. Mis seal pikalt ikka oodata, mõtlesin mina, ma küll vanatüdruk ei ole, aga lahutatud naine on ju praegusel ajal peaaegu et sama asi… Mõeldud - …mõeldud. Mina ikka mõtlemisvõimelise inimesena mõtlesin kõigepealt kõik asjad üle kaaluda ja vaagida, enne kui vallasandi kombel ukse tagant ukse taha kõmpima hakkan, sest vaata, ega need tänapäeva mehed nii väga vanade kommete tundmisega ei hiilga, ning eriti nagu ei viitsiks tühjade kätega koju tagasi tulla. Pealegi on mul korvisaamisega omad kogemused juba käes ja need pole mitte meeldivad mälestused. Niisiis, manasin silme ette, kas oleks siinsamas külavahel kuhugi kellegi juurde kätt paluma minna, sest kaugele sõit ei tule talvel rattaga eriti kõne allagi ning see jutt, et ma rattale suusad alla panen… no see oli muidugi niisama suusoojaks öeldud ja ma loodan, et mu Jupiter seda rohelisse tuppa ära ei kuulnud. Muidu kaotan selle viimasegi meheraasu oma majapidamisest… Aga tagasi külavahele. Pidin möönma, et ei leidnud ma ühtegi kandidaati, kelle juurde minekuks oleks viitsinud üldse hakata saapaidki jalga panema. Sorry. Samas – kesse ikka tänapäeva e-Eesti tingimustes enam füüsiliselt kohale koperdab, meil kõik virtuaalsed võimalused olemas ju. Aga sellega ka jälle häda, sest kõik minu MSNi ja FB tuttavad juba kellegi tiiva alla sattunud ning peretülide tekitamiseks olen mina liiga aus inimene. Tundus, et olen omadega üsna puntras, sestap hakkasin mõtlema, milleks mulle seda meest üldse vaja oleks… Ega ma siis ei saa lihtsalt öelda, et tule meheks. No tegelt võiks ju keegi minu asemel lund lükata ja kaminat kütta ja muru niita ja puid lõigata ja maad kaevata ja katust parandada ja pisitasa remonti teha ja keldrit koristada ja kuuri aknad ära parandada ja kasvuhoone taasülesehitada ja vannitoa torusid remontida ja… Aga kuna ma nende asjadega siiamaani üsna kobedalt hakkama olen saanud, siis ma nii väga nagu ei tahakski, et mingi kummaline meesolevus mul siin koduses ümbruses ringi mässaks. Niisiis, kuna tal midagi teha eriti ei oleks, istuks ta kõige tõenäolisemalt suures toas diivanil, nõuaks õlut ja vaataks telekast jalgpalli või rallit või midaiganes need mehed nüüd telekast vaatavadki. Minu kogemused on näidanud ka, et mina meestega eriti juttu ajada ei tohi, sest oma suures targutamises võin nad surnuks rääkida ning seda nüüd küll vaja pole… Eks ma peaksin siis ikka edaspidigi omaette pobisema või lastega jututeemat arendama. Novot ja siis see laste teema ka ju veel. Enne tuleb vist potentsiaalne mehekandidaat laste arvamuskomisjoni ette tuua, et nemad hinnangu annaksid, ega teisiti ei mängi välja. Ja siis peab ta veel ju kasse armastama… no või vähemalt neid sallima… või siis mitte nii väga mitte sallima. Ühesõnaga – mida paganat ma selle mehega peale hakkaksin. See oleks nagu loodusõnnetus. Nii jäigi mul kosjas käimata ning mitte ükski ajalooraamat ei vesta aastasadade pärast ühest lahutatud nelja lapse ja kaheksa kassiga naisest, kes vastlapäeval või siis liigaasta raames tasuta saadud päeval ehk tänasel 29. veebruaril, oleks Laiuse küla vahel meestel kosjas käinud. Ja parem ongi. Ütleb ju vanarahvaski, et mida külvad, seda lõikad. Parem soojas toas istuda kui tuult väljal püüda. Järgmise aasta vastlapäeval ma ei hakka selliseid mõtteid isegi  mitte mõlgutama.

Mina olen täiesti FB usku...

…sest selles virtuaalkeskkonnas ei hakka kunagi igav. Vaimselt. Täna näiteks oli mu sõprade sõpradel Piimapuki-pildist innustatuna tekkinud diskussioon nõuka-aegse elu ümber, ehk siis „kas rohi oli ikka rohelisem ja taevas sinisem“. Mina vastan alati, et oli. Ja seda mitte ainult seetõttu, et ka mina pean oma nõukogude ajal möödunud lapsepõlve pigem õnnelikuks ning pole saanud sellest mingeid püsivaid traumasid, vaid ka seetõttu, et praegu kehtiv kapitalistlik ühiskonnakord Eestis on kaugel sellest, mida võiks „rohelise rohu ja sinise taeva“ ühiskonnaks nimetada. Ning nõuka-ajast rääkides pole mõtet hakata targutama tarbimise teemadel, et kuidas valitses defitsiit ja välismaa asju polnud saada ning kuidas ma oma esimesed teksad sain saja kilo vanapaberi pluss saja rubla vastu ööpimeduse varjus kohaliku juudi käest… Kusjuures puudus eelteadmine, et teksad tuleb enne jalga panemist korra läbi pesta, sest  muidu on nad kõvad kui paber ning määrivad pepu siniseks :) Räägime ikka sellest va intellektuaalsest poolest. Kuigi pean ausalt tunnistama, et minu ajukurrud olid hõivatud aktiivse mõttetegevusega juba „pimedal“ sotsialismiajal, siis tavaliselt jaotuvad inimesed nõuka-aja ideoloogiast vesteldes kahte leeri. Põhiline vastuargument sellele utoopilise kommunismi poole pürgivale ühiskonnamudelile on vabaduse puudumine. Mõelge ometi, milline puna-propaganda käis kogu aeg, inimesi ei lubatud oma peaga mõelda, oldi vaimses vangistuses, kogu muu maailm oli meie eest raudse eesriide taga ning reis Egiptuse liivarandadele ei tulnud kõne allagi, kui sa just punapartei bosside eliit-nimekirjas ei figureerinud. Valida sai ka ainult ühte ja sedasama, enamasti ühel häälel üles seatud persooni, valitses täielik isikukultus. Eesti keelde tõlgiti peamiselt nõukogude „klassikat“ ja teiste sotsmaade kirjanduslikke üllitisi, Gartlandist ei osanud keegi isegi unistada mitte… Jajah. Nüüd on meil VABAriik. Vabadust rohkem kui küllaga. Vabadus minna tööle peaaegu et ükskõik millisele maale… orjatööd tegema. Sest kui sind kistakse nädalateks eemale su perekonnast ning sa pead elama pead-jalad koos teiste samasuguste vabade tööinimestega, lihtsalt selleks, et oma mahajäänud peret mingil moel ülal pidada, siis see pole midagi muud kui orjaks olemine. Vabadus reisida kõikjale maailmas. Kui sul juhtub raha olema. Gartlandi palun ära loe, sest see pole hea sinu moraalile. Ja kultuuriminister ju teab, mis sulle hea on. Sa oled teda valinud. Üleüldse oled sa valinud kõik need 101 saadikut iseennast esindama. Kui vanasti said valida ainult ühe ning mingi ime läbi õnnestus sel ühel meie riik kui selline ikka ära esindada, siis nüüd lubasid need 101 meie oma VABA riigi kohe lahkelt kandikul ülejäänud Euroopale. Koos maade ja metsadega. Kauaks seda emakeeltki enam. Mis imevalemiga peaksin ma oma lastest patriootlike eestimaalasi kasvatama, kui mul endal puudub juba igasugune siht silme ees, et mis meie maast ja rahvast üldse saab ning kuidas me edasi peaksime elama. Tunne, mida ma nõuka-ajast ei mäleta. Hirm elamise eest. Hirm homse päeva ees. Teadmine, et mul on küll vabadus, aga mul pole selle vabadusega midagi peale hakata. Vabadusest on saanud luksuskaup. Hommikust õhtuni vaevu äraelamiseks vajalike vahendite teenimisega tegelev tavakodanik ei saa seda endale lubada. Aga mis ma muretsen, tegelikult teab meie peaminister täpselt, millega tegelevad näiteks kõik paljulapselised vaesuses virelevad perekonnad. Ootavad lasteraha päeva, et minna poodi viina järele. Samas peaks see ju peaministrit rõõmustama, sest nii annavad need lapsevanemad oma panuse Eesti kultuuri edendamisse. Meie kultuuri rahastamine on ju otseselt üles ehitatud inimeste pahedele – alkoholi- ja tubakaaktsiis ning hasartmängumaks. Kui Rooma riigis vajasid inimesed „leiba ja tsirkust“, siis praegu on meil tsirkust rohkem kui küll ja leiva asemel tarbime lihtsalt viina ja õlut, mängime pokkerit ja popsutame sigarette. Meil on see vabadus.

Nii närvis nagu täna...

…enne Jõgevale ettetantsimisele minekut, ei ole ma oma Marikeste-ajaloo vältel veel olnud. Tunne oli hullem kui enne Naiste Tantsupidu. Ma olin ikka asjast päris valesti aru saanud. Minule kangastus silme ette suur hulk tähtsaid tantsujuhte, kes kõik Jõgevale kokku tulnud on ning kellele siis meie vaesed Marikesed peame oma vaevu-vaevu kohale loksuva Lustiloo ette näitama. Närv oli nii must, et mina, täiesti käsitöövõõra inimesena muide, istusin töölt koju jõudes maha ja vorpisin tunni aja jooksul valmis heegeldada kolmkümmend sõbrapaela… Et siis homseks sõbrapäevaks või nii… Majast väljudes terendasid mul ikka veel silme ees kohtumõistvad tantsu suurkujud, nõnda et mustast õhtupimedusest minu poole tormanud naabrite Baskevillide koer oleks äärepealt rabanduse põhjustanud. Jõgevale kohale jõudes selgus aga hoopis, et kokku olid tulnud tantsutüdrukud naaberküladest, et üksteisele siis maakonna ja Soome tantsupeo tarbeks õpitavaid tantse praktikas vahendada. Mis põhimõtteliselt tähendas pooleteisetunnist niisama vahtimist, sest tegelikkuses ei saa ju meie väikest osalemispüüdu esmakordselt nähtava Perekonnavalsi (oli vist selle tantsu nimi?) õppimises mingiks trenniks nimetada. Nii me siis istusime ja nautisime teiste tööd. Tunnistan ausalt, et minule kui algajale tantsutüdrukule jäävad juhendajate pikad seletustiraadid küll enam-vähem hiina keele tasemele. Igatahes oli hea, et praktikas kohe ette näidati, kusjuures ega ma juttu ja tegevust eriti kokku panna ei suutnud… Kuulata oli aga hea. Näiteks seda, kuidas osad on juba ära pööranud, aga viimased veel ei ole :) Igasugune naljatuju kadus aga hetkega lavasügavustesse, kui selgus, et me siiski peame ka oma Lustilooga lagedale tulema. Vaesed kitsaste oludega harjunud Marikesed. Niimoodi me siis kaotamegi igasuguse suuna- ja ruumitaju, kui meid Jõgeva kultuurikeskuse avarustesse lahti lastakse. Klaver pagan on ka hoopis teises nurgas… Minul endal oli küll natuke häbi nii koba olla. Olen ju igas proovis kenasti kohal käinud ning omast arust nagu õppinud ikka seda tantsu juba. Pole enam kevadine vasikas, juba aastane ju! Aga mida pole, on ilus kallutus ja hüpe ja vaade ja kehahoid ja… misiganes ühel korralikul rahvatantsijal olema peaks. Aga üks asi on mul küll. Kuigi mul praegusel hilisel õhtutunnil on veel homseks tööpäevaks umbes kümmekond asja tegemata, pidin oma klahviklõbistamised ikkagi ära tegema. Sest mul on puue. Kirjutamispuue :)

"Väsin ära jah...

…päikseenergia saab otsa. Ma lihtsalt loen midagi või vegeteerin, jõudu ei ole väga palju. Püüan kevadeni vastu pidada. Päeval ei tee midagi, vahin lakke ja ootan niikaua, kuni jõud on taastunud.“ Niimoodi pihib nooremapoolsem eesti kirjanik Mehis Heinsaar Linnalehes. Jajah. On hommikuid, mil ma pärast kella-kuuest äratust mõtlen neile asjadele, mis aitaksid mul voodist üles tulla. Külma tuppa. Seejärel külma bussi, külma autosse ja särasilmsete laste ette teadmisi jagama ning neile eluvaimu süstima. Ise vaevu omaenese vaimu alal hoides. Sest ma pean ja tegelikult ka tahan. Aga kui jõudu ei ole, kui tunnen end tühjakspigistatud sidrunina ning eelistaksin iga kell voodisse vedelema jääda ning mittemidagi teha. Isegi lakke ei vaataks… Ma absoluutselt ei arva heaks meie praegust ühiskonnakorraldust, kus enamik inimesi peab juba varasest lapsepõlvest saati kuhugi minema ja midagi tegema ning temalt oodatakse mingeid arusaamatuid saavutusi. Mitte keegi tegelikult ei küsi, kas me sel hetkel ikka jõuame ja tahame. Mida ma tegelikult üldse siis virisen siin. Tegelikult tahaksin ju ise ka lihtsalt olla, et ühiskond jätaks mu rahule, et ma saaksin pühenduda omaenese mina otsingutele ning selle kõrvalproduktina ka teisi innustada ning suunata sedasama tegema. Paraku oleneb minust nii paljude teiste heaolu ja elu, et ma ei saa nii isekas olla. Tegelen nende otsingutega siis, kui mul kohustuste kõrvalt aega jääb. Kirjutan siis, kui leian hetke pliiatsit haarata või klahve klõbistada. Nii nagu Charlotte Bronte, kes kinkis maailmakirjandusse pärleid hoolimata ühiskonna vastuseisust, vaevalisest kodusest elust ning haigusest. Või Märta Tikkanen, kes alkohoolikust mehe ja nelja lapse eest hoolitsemise kõrval endale omad hetked näpistas, et mitte oma vaimu päris ära kaotada ning sellega koos ka iseennast… Mitte mingil juhul ei taha ma ennast nende päris kirjanikega võrrelda, sest kui ma kirjanik tahaksin olla, siis ma seda nähtavasti ka oleksin. Asja tuum on selles, et niisuguste inimeste igapäevane võitlus enda olemasolu eest on selleks positiivseks jõuks, mis mind ennast hommikuti voodist üles sunnib. Ja mitte ainult hommikuti. Niipea, kui tumedad jõud üritavad hinge jälle alumisele korrusele tirida, tuleb silme ette manada kellegi teise tunduvalt jaburam saatus ning mõelda, millist hingejõudu neil vaja läks, et pinnal püsida. Sellest piisab, et mitte ise keerisesse kukkuda. Ja loomulikult tuleb siis uneajast raamatuid lugeda, filme vaadata ning sel moel oma hinge taastoita. Eks vahete-vahel saab siis ka kõik kodused toimetused tegemata jätta ning laua taga tundide kaupa puslet teha… Ahh! Elu on nii kuradima ilus, et seda mitte nautida!

Tänu toredatele ja armsatele inimestele...

…jõudsin täna koju sooja koti peale juba poole kolme paiku. Põhimõtteliselt korjati mind Lohusuu külateelt lihtsalt üles ning toodi kenasti peaaegu koduukse ette. Tundus nagu oleksin tööluusi teinud :) Tavaliselt enne viit koju ei saa ju. Tegelikult on see minu töölemineku ja kojutuleku saaga seni väga põnevalt kulgenud, pakkudes vahepeal südantsoojendavat hoolitsust mind ümbritsevate kaaskodanike poolt. Kas me ikka alati paneme tähele kui kenad on teised inimesed meie vastu? Kas me mitte ei kanna südames pikalt ja pakitsevalt seda teist tunnet, seda, mille saame kaasa siis, kui meiega pahandatakse, halvasti öeldakse või lausa sõimatakse? Ei ole ju kerge unustada ja andestada ning kui andestadki, siis unustamise asemel pakid kokku ja salvestad selle faili kõige kaugemasse mälusoppi… Hea olemine oleks nagu igapäevane asi. Peaks kuuluma inimloomuse juurde. Mis ma ikka suurt numbrit teen või sõbrannale rääkima lähen kui keegi mulle midagi head teinud on. Pigem lähen ja kurdan kui halb päev mul oli, mitte ei väljenda oma heameelt selle üle, millised toredad inimesed mu ümber on. Samas tekitab see fantastilise meeleolu, kui tunned, et keegi tõepoolest hoolib sinust ja askeldab sinu heaks ilma abi palumata. Lihtsalt heast südamest. Aitäh kõigile teile minu armsad head inimesed!