…mulle ei meeldi.
Nii nagu ei ole ma eriti vaimustuses aja jaotamisest tundideks, kuudeks ja
aastateks. Meenutab nõukaaega, mil kõik käis viisaastakuplaani järgi. Pole
kunagi osanud oma elu planeerida, ei kuude ei aastate kaupa. Vanust on ka
täpselt niipalju kui sisemine mina tunneb. Vahel kakssada, vahel kakskümmend
aastat. Mis need aastad ja kuud muud ikka on kui inimeste poolt mingil hetkel
kokkulepitud numbrisüsteem. (kusjuures minuga pole keegi kokku leppinud) Sellele
oleks võinud muidugi natuke mõelda, enne kui hirmsat maailmalõppu ennustada ja
ootama jääda, aga see selleks. Tegelikult mulle kangesti meeldis see aasta
2012. Juba number ise meeldis. Ja kuna ma olin nii positiivselt meelestatud
selle kohe kohe otsa saava aasta alguses, siis salvestan ma oma kõvakettale
temast lademetes häid mäletusi. Näiteks selle äärmiselt meeldiva tunde kui ma
ajaarvestuse kohaselt 44 sain. (järgmisel aastal saan ma jälle 44, et te
teaksite) Või siis meeletu närvikõdi, käte värisemise ja pildi võnkumise seoses
Marikeste võistutantsimisega, sellele järgnenud heaolutunde ja võidujoovastuse
ning meie tipphetkede juurde kuuluva armsa ühtsustunde. Kindlasti ka selle
mõistusevastaselt närve krussis hoidva hirmu, mis mind valdab hommikul
talviselt äärmuslike teeoludega bussi ja autoga tööle sõites ning mille
tulemusel olen tööle jõudes närvipingest läbimärg ning üdini väsinud. Veel
mahub sinna kõvakettale selle aasta jaanitule meeletu tantsuöö ning sellele
eelnenud elu esimene soololaulja etteaste (mis kahjuks üsna haledalt läbi
kukkus, aga kogemus siiski!). Oma töiseid ja loomingulisi ettevõtmisi
põhitöökohal ei hakka üldse laiali lahkamagi, sest igasugu organiseerimist ja
korraldamist ja ringijooksmist ja vastu näppe saamist oli täiesti piisavalt. Pidevalt
oli tunne, et seekord on tõepoolest liiga suur tükk hammaste vahele haaratud
ning sellest läbi närida pole võimalik… ometi see oli alati võimalik ning
kondist jäi järele ainult tuhksuhkur tordi peal. Üks selline suur tükk oli
kindlasti Otepää seikluspark, mis mus siiamaani judinaid-võdinaid tekitab. Seda
äärmuslikku surmahirmu, mida ma teatud rajaosas omaenese lolluse tõttu tundsin
ning kõigi oma laste käest andeks palusin, kui ma juhuslikult enam koju ei
jõua, ei tahaks ma enam kogeda. Aga ega ma vist ei pääse, sest benjihüpe on ju
veel tegemata… Loomulikult paigutub mu südame süvasoppidesse muusikaelamus,
mille pakkus täiesti tundmatu muusik nii öelda out of the blue… Mind on üldiselt raske muusika mõistes üllatada. Tänapäeval
tehtav muusika, (just nimelt tehtav, mitte sisemusest tulev) jätab mind üsna
külmaks, ma olen seda kõike juba kuulnud ning enamasti palju paremas variandis.
Sestap oli kogemata kuuldud hääl kui ilmutus teispoolsusest. See on hea tunne, kui
leiad oma laulja, kelle tämber sinu maailmaga ühes universumis võngub. Mnjaa,
ja siis muidugi see hetkeline segadus, mis tekkis, kui teatasin, et minu mina
võngub väikse oktavi e-s. Mis mõttes nagu… Aga kas te pole siis kunagi tundnud
mingit teatud heli kuuldes, kuidas see teie sees kaasa võngub ja resonantsi
tekitab? Just see heli ja just sel kõrgusel. Mina ka ei teadnud seda enne kui
ma oma heli kuulsin. See tunne on mõnus. Samamoodi võnguvad minu sees need
mälestused ja tunded ükskõik millistest möödunud aastatest, nad ei küsi
kuupäevast ega kellaajast, kui tahavad, tulevad keset ööd ja ajavad üles. Just neist
tunnetest panen kokku oma elu ja oma mina. Väljaspool aega.
Monday, December 31, 2012
Tuesday, December 25, 2012
Jõuluaeg...
…on ikka üks kentsakas
aeg. Majas tundub elavat vähemalt kolm korda nii palju inimesi kui tavaliselt. Kui muidu on elamine nagu kummitusmajas, kus
ainult paar tulukest virvendab, siis jõulunädalal siravad kõik tuled, mis
olemas on ning rohkemgi veel. Vaene vana ja väsinud elektripliit muudkui
küpsetab ja keedab sellise hooga, et talle võib küll ühel hetkel maailmalõpp
kätte jõuda. Mitte ühelgi teisel ajal poleks võimalik, et kui üks suussulav šokolaadikook
on juba valmis tehtud, võetakse kapist välja kõiksugu kuivatatud asjad ning
mökerdatakse veel üks vürtsilõhnane keeks valmis. Ja seejärel näiteks
rummipallid. Ja siis veel valge šokolaadi trühvlid. Köögilaua vallutanud, üleni
magusa glasuuriga kaetud piparkookidest ei maksa üldse rääkidagi. Kuigi oled
kindlalt otsustanud, et nüüd aitab küll kapsast ja verivorstist, tuleb ühel
hetkel ikkagi jälle pann tulele panna ning kapsast praadima hakata. Ja
tiramisuküpsised ootavad siiamaani, millal neist üks korralik tiramisukook
valmib. Kusjuures söömine toimub ikka naudinguga. Mitte kunagi varem pole
jõulukeeks nii maitsev tulnud ning seekordsed rummipallid on lausa taevalikud.
Tass kohvi ning tükike hurmaad viib mõtted üleüldse paradiisiaiale ning õues
ringi tuiskavast lumekollist on isegi kahju, sest keegi ei tee talle ust avali
ega oota sooja tuppa, külmetab vaeseke seal metsade ja laante keskel… Ja muide,
jõuluajal on täiesti lubatud vahele jätta tantsud lumelabidaga, kui selleks isu
pole, võib poodi üldse mitte minna või siis käia seal iga natukese aja tagant,
kui jälle meelde tuleb, milliseid hõrgutisi võiks valmistada, aga mõni
koostisosa puudu on. Või siis südamerahuga pikutada diivanil, soe kakaotass
süles ning ära vaadata täpselt nii palju Salatoimikute osi kuni süda pahaks
läheb, vahepeal näiteks aga käia köögis ja pesta suure rõõmuga ära terve
kraanikausitäis musti nõusid, mis nagu imeväel sinna jälle kogunenud on. Ning ainult
jõuluajal on võimalik, et käppapidi pehmesse piparkoogiglasuuri hüpanud kass
lastakse ikka tagasi tuppa, võetakse sülle ning tehakse pai. Mitte kuhugi pole
kiiret ja mitte miski pole tähtsam kui praegune hetk, välja arvatud see, et tuleb
jälle kööki minna ja külmkapiavarustest järgi vaadata, ega sinna pole jäänud
veel mõnda päkapikuverivorsti…
Thursday, December 20, 2012
Tänane 20.12 2012...
…ei võnkunud minuga
samas universumis. Üsna tugev oli see tunne, nagu oleks ma paralleeluniversumisse
sattunud. Tegelikult algas kõik juba eile õhtul. Vahetult pärast seda, kui olin
läbi lugenud mulle saadetud kirja, kus kõneldi minu võimalustest hüpata teise
reaalsusesse ja kogeda oma teiste minade elusid. Ju siis toimus see hüpe koheselt.
Polnud vaja isegi hüpnoosiga tegeleda ega seina võnkuma panna. Mis paneb mind
mõtlema selle üle, et kui me seni oleme neid inimesi, kes peaga vastu seina
jooksevad, vaadanud kui poolearulisi, siis võib-olla proovivad nad tegelikult
hoopiski kvanthüpet sooritada… Igatahes üritas tänane päev mind esiteks igal
moel takistada hommikul tööle saamast. Ja nagu võis eeldada – ka koju tagasi ei
tahtnud ta mind sugugi lasta. Väikese nikerdamise peale ma need kaks takistust
ikka lõpuks ületasin. Aga võib-olla oleks targem olnud hoopis kodus sooja teki
all maailmalõpumõtteid mõlgutada, sest ega koolipäev ei olnud sugugi pärikarva
silitav. Millegipärast hammustasid mind täna just need lapsed, kellest ma
arvasin, et meil kehtib vastastikune lugupidamine ning me suudame üksteist aktsepteerida.
Sellest siis see tunne, nagu oleks need marakratid täna teisest maailmast pärit.
Kui tihti me kuuleme inimeste suust, et vot täna olid sa nagu ära vahetatud.
Aga äkki olingi. See polnud see päris minu MINA, kes siin maailmas ringi käis
ja kamandas. Huvitav, missugune MINA siin minu asemel selles minu päris omas
tegelikkuses ringi ukerdas. Ja kuidas temal läks… Nii tore oleks ju iseenese
erinevate minadega kokku saada mingis reaalsustevahelises mittemiskis, istuda
tassi kohvi taga ja muljeid vahetada. Üheskoos maailma lõppu oodata. Vot selle
lõpuga on nüüd nii nagu on. Karta on, et see meie kolmel jalal lonkav maailm
kestab edasi veel ka järgmisel nädalal ning kes teab kui mitu tuhat aastat veel…
Ja üleüldse pole ma seda lõppu meie homme kell 12 algavasse kooli jõulupeosse
sisse planeerinud. Kui ta kõigest hoolimata tuleb, siis ma luban, et
improviseerin vastavalt olukorrale. Ehk rabeleme kuidagi välja. Oleneb muidugi,
mis reaalsusesse ma homme satun.
Sunday, December 16, 2012
Mis parata...
…kui mõnikord
lihtsalt oled kurb. Tundub, nagu oleks sinu õlgadele laotatud kogu maailma
raskus ja lisaks veel see lumehunnik, mis katusele tuisanud on. Aknast välja
vaadates põrnitseb kurbus sulle vastu ning kui ukse avad, siis tormab sealt
tuppa kurbusest lõdisevat külma. Hommikune tass kohvi maitseb kui viimsepäeva
lahja nõudepesuvesi ja raadiost mängitakse järjekindlalt laulu ’Last
Christmas’… Ükskõik kui meeleolukat laulu ka oma muusikatagavaradest ei otsiks,
peale kahte esimest takti paned selle tilulilu otsustavalt kinni ning kuulad
pisarakiskujaid edasi. Lihtsalt selleks, et oodata, kas need pisarad ikka
lõppevad kord. Või siis mitte. Lähed täitsa üskõikse südamega lumelabidaga
tantsima, sest ei suuda tema kisa koridoris enam välja kannatada, aga selle
asemel, et oma tavapäraselt torsievat monoloogi pidada, külmuvad su põskedele
pisarakristallid ja kui tuppa tagasi jõudes oma külmast siniseks tõmbunud
varbad avastad, siis tajud, et tulebki hakata kurvameelsena lumetõrjetöid
tegema, kuna ajataju on kadunud ning tavapärase 20 minuti asemel oled õues
mässanud terve tunni. Sellest lume ja talve kirumisele kulus täpselt null
sekundit. Aga neid luuleridu, mis talvistes avarustes sinu peas sündisid, sa
targu ei avalda, sest muidu võib juhtuda, et sinu järgmine tööandja, kes
netiavarustest su profiili kontrollib, saadab su tööle võtmise asemel ühte
teatud kinnisesse asutusse. Mõtled siis töötegemisele, sest ikka ja alati
kuhjub just jõulude eel mingi ports tegemata töid, aga pärast kümmet minutit
kurvalt ekraani põrnitsemist ja enam-vähem-täpselt kolme sõna kirjutamist,
mahakustutamist ja ümbertõstmist jõuab sulle kohale, et selle tööplaani järgi
küll pole võimalik järgmist veerandit vastu pidada ning mitte keegi pole
võimeline lugema kooli lehte, kust igast veerust kuuskümmend kuus kurbusest
nõretavat lumehelbekest vastu vaatab. Lõpuks annad alla. Kui kurb siis kurb. Kõlaritesse
paiskub taas ’Owner of a lonely heart’ ja kurbus saab vaba voli laiutada. Olgu tal
ka vahel hea päev.
Sunday, December 9, 2012
Mis saab siis...
when the dark
clouds come your way
when your demons can’t
be tamed
when your last
straw’s down to break
and you feel your
heart can’t take
anymore
when your second
chance is gone
when you barely
hanging on
when you're tired of
being strong
and you don’t know
where to run
anymore
when the shadow’s
always there
when you can’t come
out for air
when tomorrow seems
to lead nowhere
and there’s no
answer to your prayer
anymore
will there be
someone to take away your hurt
will there be
someone who knows the right words
will there be
someone just to hold you
to tell you to
believe in yourself
once more
Subscribe to:
Posts (Atom)