…meie sügishooaja tantsutrennides valitsev asjalik õhkkond. Tantsu õppimisel pöörame vajalikul määral tähelepanu sammude korrektsele sooritamisele ning enamikule üles kerkinud küsimustele on võimalik vastust saada. Tantsu peenmehaanikasse süvenemise nimel luban ka edaspidi iga kahtluse ja kõhkluse puhul kätt tõsta ning minu kallid kaaslased peavad kõik mu tobedad järelpärimised välja kannatama… Vahepeal meenutasid meie tantsutunnid osalejate protsendi ja jutumulli poolest pigem riigikogu ning nende otsene kasutegur kippus sama suureks jääma kui meie armastatud parlamendil. Mis muidugi ei tähenda, nagu ei peaks me elutähtsaid probleeme arutama… ikka peame ning igasugu arutamisi ja otsustamisi tuleb kindlasti tulevikus veel palju ette. Aga põhiline olgu ikka osaoskuste omandamine… vastavalt õppekavale. Praeguseks on ehk ka talvise väljalaske tantsutüdrukud, sealhulgas mina ise, oma sarved pehmemaks jooksnud ning kepsutavad üsna kergejalgselt õiges rütmis ning enamasti ka juba õigete tantsusammudega. Tõsi küll, praegugi lisandus meie rõõmsasse seltskonda kaks kena tütarlast Merike ja Mariell, kellest viimane on MeieMaris kunagi juba käe valgeks saanud, kuid Merike kuulub samasuguste roheliste hulka nagu meie Ritaga. Tänu maailmas valitsevale õiglusele saab ta aga esinemisristsed üsna sama ruttu kui mina selle aasta hakul. Meie pidime juba nii umbes neli nädalat pärast Marideks hakkamist välismaalastele tantsu lööma, mis sest, et ekstreemsetes välitingimustes, kus tantsijaid vahepeal nähagi polnud, seega võisime me tegelikult tantsida midaiganes… mida me muidugi ei teinud, ausõna :) Meie verivärsketel marjakestel on veidike rohkem aega samme seada, et siis koos ülejäänud grupiga oktoobri lõpul Lätimaale tantsima sõita. Esinemaks sisetingimustes ja heledate tulede valguses… kus iga sammuke nagu väljanäitusel. Vabu kohti on Marikeste tantsuridades muide veelgi, nõnda et kõigil soovijatel palume aga lahkesti tulla trenni piiluma ning kui meeldib, siis võib endal sellised tantsujalad avastada, millest varem võib-olla aimugi polnud. Tänases trennis näiteks kasvatasime endile hoolega järelkasvu, ehk siis kõik kohalviibivad väikesed inimesed olid augutäiteks ära kasutatud. Asjalikust õhkkonnast hoolimata on meie trennitunnid siiski tavaliselt üsna vürtsikad, mille tõestuseks olgu siinkohal ära toodud mõningad dialoogjupikesed:
„Kumb enne on?“ – „Väljaheide“
„Mul on probleem selle alla laskmisega.“ – „Kas tahad toon sulle pampersit või Tena Ladyt?“
„Kust ma pean minema kui mulle pole ühtki auku jäetud!“
„Mina lähen nüüd siit ja sina vaata ise kust sa oma augu saad!“
„Milline jalg see kõver peab olema?“- „Tagumine!“
„Kas enne on sisse või välja?“ – „Sisse. Ja kui on välja, siis hoidke puusad koos, muidu tuleb keegi teile sinna vahele.“
„Kõigepealt koputad, siis plaksutad ja tõstad jalga, aga mitte ei pissi, vaid hoiad põlved koos.“
„Lähed diagonaalis otse teise ette.“ – „Kui suur see vahe peab jääma?“ – „Nii et rinnad ära mahuvad.“
„Ega kui oled ikka 10 aastat parema jalaga tantsinud, siis on raske küll.“ – „Siis ongi viimane aeg ka vasakul jalal tantsida lasta.“
Seni on meie kalli juhendaja suust kõlanud suurim kiitus: „See natuke juba meenutas seda, mis tegelikult peaks olema!“ Ehk õnnestub ükskord mõni tants ka niimoodi ära tantsida, et ta enam ei meenuta, vaid juba natuke ongi nii nagu olema peaks… lootus ikka jääb ju :)
:D, lahe :)
ReplyDelete