Kui keegi väidab...

…et maavanaemale pole mingit mõtet geenidest ja DNAst rääkida, sest nagunii ei saa ta muhvigi aru, siis soovitage tal memm kaasa võtta ja minna Dagni Krinka jutule. Võin kinnitada, et pärast kahetunnist Dagni loengut on imelihtsas populaarteaduslikus keeles edasi antud geeniteaduse ABC vanaemal selge nagu seebivesi ning lisaks teadmistele on temas kõige tõenäolisemalt tärganud ka tohutu huvi selle imepärase geenide maailma vastu. No tõepoolest, muidugi me teame ju, et kõik elusorganismid koosnevad rakkudest ning et meil on kromosoomid ja inimlapse soo määramisel omab tähtsust see, kas isalt saadakse X või Y kromosoom. Aga nõuab ikka päris lennukat kujutlusvõimet, et üritada silme ette manada pilti, kuidas igas meie rakutuumas pesitseb 23 paari kromosoome, kus igas paaris üks kromosoom on saadud emalt ja teine isalt ning absoluutselt iga kromosoom kujutab endast tegelikult tihedalt kokkupakitud DNA kaherealist heeliksit, mis ausalt öeldes meenutab keerdtreppi ja mille pikkus lahtipakituna on mitu sentimeetrit ning et selle DNA ahela moodustavadki geenid, mida inimesel arvatakse olevat umbes 80-120 tuhande ringis. Vähe sellest, iga kord, kui rakk paljuneda tahab, peab ta selle DNA ahela uuesti lahtipakkima, pooleks tegema ning täpselt identsed teised pooled vastu tagasi tekitama, et need uued ahelad siis rõõmsalt jälle uue raku kromosoomideks kokku pakkida. Nii nagu Dagnil, nii tekib minulgi tahtmine paigale tarduda, et ma oma asjatu askeldamise ja energia raiskamisega ei segaks seda imelist kellavärki, mis minu sees tiksub. Missugune vägi kõik selle ometi välja on nuputanud ning mis imevalemiga kogu see mehhanism iga elusolendi sees töötab, see jääb vist igavesti mõistatuseks. Samuti tekitab iga uus avastus vist küll rohkem küsimusi kui vastuseid. Kui ühe individuaalse inimese genoomis on umbes 20 tuhat geeni ning nagu targad inimesed on kindlaks teinud, on kogu maakeral leiduvad inimesed 99.9% identsed, seega põhineb meie uhkustunne selle üle, et iga inimene on unikaalne, mingil tühisel 0,1% genoomis leiduval erinevusel. Oleks võinud siis vähemalt paargi protsenti olla… Hiirtega näiteks sarnaneb inimene tervelt 97,5% ulatuses. Olin küll ennegi kuulnud, et hiiri kasutatakse’katsejänestena’ just meie geneetilise sarnasuse tõttu, aga et see sarnasus nii suur on, ei kujutanud ma küll uneski ette. Samas muidugi ei maksa paanitseda, kuna tõenäosus pisukese geenimutatsiooni tulemusena hiiresarnasena sündida on siiski suhteliselt olematu, kuna geenimaailmas on protsentidel teine suurus kui näiteks toidukaupade allahindlusel… Igatahes on minu peas nüüd keerlemas sadu uurimist vajavaid küsimusi, kõik puha Geenimaaniast tekitatud. Et mispärast siis ikkagi minu lapsed kõik sinisilmsetena sündisid, kuigi minu suguvõsas on kõik pruunide silmadega ning pruunisilmsus pidavat olema dominantne… Et mismoodi toimub näiteks emalt ja isalt saadud kromosoomides leiduva info jagamine lapse ’kokkupanemisel’, missuguse valemi alusel see uus olend tekitatakse ehk siis kes teeb valiku… Kas teatud liigutuste tegemine on ka pärilik, ehk miks minu laps samamoodi kõrva näpib või lõuga sügab nagu mina seda teen… Miks juhtub nii, et uinuvas olekus olnud ning suguvõsas näiteks viimati viis põlve tagasi teatud haigust põhjustanud geen ühtäkki taas aktiveerub… Miks tänapäeva lapsed lausa tuntavalt pikemad on kui nende vanemad, kuigi meie põlvkond pole kohe päris kindlasti mitte oma lapsepõlves pidevalt külma käes lõdisenud… Ja pagana pihta, mis otstarve sellel ’rämps’DNAl ikkagi on, sest tähendus peab tal olema, kuna mina küll ei usu, et loodus oma asjalikkuses on minu DNA ahelasse nii umbes 97% ulatuses mittevajalikku materjali toppinud… Samas – mine tea… ma pole elu sees enne sellist juttu kirjutanud, kus nii palju numbreid oleks…