…peaksin ma praegu kirjutama minule omasel moel emotsioonidest kubisevat ning veidi sarkastilise alatooniga kirjeldust sellest, kuidas ma eile Laiuse kooli vilistlaste kokkutulekul käisin. Nojaa… Tegelikult tuleks seda vist ikka Laiuse koolihariduse 325 aastaseks saamise tähistamiseks korraldatud juubelipeoks nimetada, sest kokkutulnuid ju oli, aga nende hulgas figureerisid peaaegu täpselt samad näod, mis 5 ja 10 ja 15 aastat tagasigi. Ehk siis, maksin 13 eurot selle nimel, et saaksin kallistada ja juttu puhuda nende klassikaaslaste, koolikaaslaste ja õpetajatega, keda ma üsna sageli niigi kohtan. Kokkutulekul ei viibinud ei minu klassijuhatajat ega ka ühtegi teist minu ajal Laiuse koolis tunde andnud õpetajat, kui välja arvata praegugi pedagoogi aganaid täis pikitud leiba söövad või siis Laiusel resideerivad endised õpetajad. Aga heade sõpradega on ju alati väga tore jälle kokku saada, mälestusi heietada ning peab ütlema, et eile sai Laiuse kooli vana ja päevinäinud saalipõrand küll päris korraliku kontsalihvimise osaliseks ning nii vahvat tantsuvihtumist pole Laiuse piirkonnas juba ammu nähtud. Ega seda tantsu kusagil mujal vihtuda ju polegi. Kummitusmajana valusaid torkeid südamesse pistev vana kultuurimaja seisab ju ikka veel kui vanade heade, kultuuri täis aegade meenutus keset küla… kultuurikantsi tulevik on vist veel paljudeks aastateks paksude kardinate taga peidus. Ammuste sõpradega tuli tahes tahtmata jutuks kooliaegsete näidendite esitamine kultuurimaja lavalaudadel, esinemised teistes lähikondsetes kultuurimajades, jõulupeod, diskod, kohvik-klubid ja uusaasta tantsuõhtud. Et siis nii vanaks oleme jäänud, kui meenutame heldimusega – Ohh, olid alles ajad! Koolis oli kord majas ja vandesõnu kasutada ei tohtinud, hommikusest kooriproovist puudumine päädis direktori kabinetis aruandmisega, tunnis korra rikkumise eest võis vabalt joonlauaga piki näppe saada, kuklas paikneva juuksetuti valus sakutamine kuulus samuti igapäevaste ’motivatsioonitekitajate’ hulka ning jutud vahetunnis käsukorras mööda koridori ringijalutamisest on praegusaja laste hulgas muutunud lausa legendiks karmist nõukogude kooliajast. See kõik on aga nüüdseks meie, ammuste lõpetajate, mälusoppides vormunud mingiks pehmeks stressipalliks, mida vahetevahel pigistades ning mudides saab tänapäevaseid muremõtteid kasvõi hetkeks tahaplaanile jätta ja mitte mõelda sellest, kuidas näiteks toime tulla 3 euroga päevas… Mõtted mõlguvad hoopis selles suunas, kuidas me eile ühe klassivennaga mööda koolimaja Päkapikku ja Maja mängisime ning kokku ei saanudki… kuidas toatäie rangeilmeliste pedagoogide silme all kaks endist mitte nii väga pedagoogi purskkaevu taustal reidikaid pildistasid… kuidas huumorimeel päästab välja ka kõige täbaramatest olukordadest, eriti kui piinlik situatsioon tekib suure rahvahulga silme all… kuidas alati õigustab end murfism, mille kohaselt pidu peab lõppema siis, kui rahvas alles äsja korralikult soojaks on köetud ning vägisi korraldatud after-party suhteliselt ruttu maha jahutab. Üldiselt on aga inimestega tore olla, eriti kui kõiksugu eelarvamused koju jätta ning nautida hetke ja iseennast. Küll uus päev toob uued mured piisavalt ruttu… aga mitte veel… õnneks… Hea oli teiega, armsad sõbrad! Lõbusate jällenägemisteni…
No comments:
Post a Comment