Vaikus

on vahel kõrvulukustav. Universum ei räägi midagi. Ei anna ühtki märguannet. Ajurakud on puhkusele läinud ning peas valitseb tühjus. Ja vaikus.
2018 tõi seda vaikust väga palju. Hetki, kus mitte mingi valemiga ei tea, kes sa oled, kus sa oled, miks sa oled ja kuhupoole sa nüüd minema peaks. Vahetevahel meenutas see kulgemine ajatühjas ruumis kaaluta hõljumist, iga väiksemgi liigutus paiskas sind tundmatus suunas ja peatumine oli võimatu. Ma ei mäleta aastat, kus oleksin universumilt nii palju küsimusi küsinud ja nii vähe vastuseid saanud. Ju ma ei osanud neid kuulata. Või tähele panna. Sest siis kui vaikust ei olnud, valitses müra. Südant pahaks ajav lärm. Energiat tolmuimeja kombel endasse imev mürafoon keerutas üles veel küsimata küsimusi ja seadis kahtluse alla juba peaaegu vastuseid. Hetketi ma imestan, et ikka veel olen. Hingan ja mõtlen. Julgen unistada. Unistamise kadumine on ehk kõige hirmsam tunne, mida olen tundnud. Kui enam midagi ei taha. Ei oota. Ei looda. Ei usu.
Nii ilus aasta oli. Nii ilus number. Mis sest, et inimeste väljamõeldis. Vahel on numbrid ilusad sellest hoolimata. Ja kuigi ma ikka veel pole kindel, kas ma juba julgen unistada, siis eelaimdus ütleb, et õige pea jõuab kohale palju vastuseid. Neid, mis praegu mind veel nurga tagant piiluvad. Nad ootavad seda õiget hetke, mil ma kuulan ja aru saan. Ma usun.

Meie Mari veerandsada tuledesäras kummitustemajas

See oli ette teada, et tänasest Maride sünnipäevast emotsionaalne pomm kujuneb. Ei, mitte selle pärast, et Marid kuidagi märkamatult täiskasvanut mängima tahavad hakata. Alles ma jätsin nad maha, noored vallatud neiukesed ja nüüd nagu hopsti on nemad kakskümmend viis ja vaata et hakkavad peret looma. Siis pole naisrühmast enam haisugi, puhta segased hoopis valmis. Aga tegelikult nad ikka vist naudivad seda vallaliseks ja vallatuks olemist, mis sest, et tänasel õhtul kolmest tantsust kaks olid sellised kangesti rahulikku ja mõtlevat laadi, aga õnneks pani kreicburgas kõik paika. Minu Marid on ikka minu Marid. Nende pärast nutma ei hakka. Nemad ei vea kunagi alt.

Pisaratemere põhjuseks oli vaimude väljakutsumine Laiuse keskel kummitusena seisvas vanas seltsimajas. Ma ju teadsin kohe, mis tunded mind sisenedes valdavad. Ja kuigi naised on nädala jooksul küürinud ja kraapinud ja lappinud ja ehitanud ja kaunistanud ja korrastanud ning suur saal oli peaaegu täpselt nagu kolhoosipidude ajal, isegi aastaarv kardinale kirjutatud, siis… kohale tulnud vaimud olid nõudlikud. Ma eriti ei usu, et neid rahustas rahvakunstiosakonna bossi kinnitus, et viie aasta pärast on maja endises hiilguses ning Maridel täielik õigus seal oma järjekordset juubelit pidada. Neid lubadusi on ennegi antud. Ja siis võetud. Võtmisest kõik ju algaski. Milleks teile seda vana maja, kolige koolimajja, seal on kõigile ruumi. Johhaidii. Kõlab nagu elundidoonorlus – rebime teil selle vana südame välja ning ühendame teid trafo külge. Voolu on piisavalt, et hinges püsida.

Olin kodus endale sõnad peale lugenud, et ei hakka seekord majast rääkima. Maridel ju sünna ja mina neile lausa tuliuue trükilõhnalise raamatu kingituseks viia saan. Iga päev sellist asja ei juhtu. Kriblasin oma naistele kõigile ka personaalsed pühendused raamatusse ning loodan, et kuigi enamuse neist juttudest on nad juba ühel või teisel hetkel veebi vahendusel ära lugenud, tuletab raamat neile meelde, millised emotsioonid neid ühel või teisel koosolemise momendil valdasid. Sest eks elu olegi emotsioonide tindiga kirjutet. Vähemalt minu elu. Ning loomulikult ei õnnestunud mul oma emotsiooni vaka all hoida ka seekord. Eriti kui tundsin õnnitlust alustades, kuidas laest rippuvate krohvipudemete ja katkiste lampide vahel hõljus minu ema vaim. Ema-emake, kuidas sa ennast küll tundsid seal täna… räägiti ju 25 aasta tagustest aegadest, aga meie aeg sinuga ulatub lausa 45 aasta taha. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et Laiuse seltsimaja on MINU maja. See on minu ja minu ema hinge kodu. Ja kui me nüüd haarame kinni sellest lubadusest, et viie aasta pärast on Laiuse süda jälle terve ja hoiab kogukonda koos, siis nii saagu! Nii olgu ja nii jäägu! Siis olen ma valmis kirjutama raamatu Minu Laiuse. Aga mitte enne. 

Ahjaa, Maride raamatut saab Maride käest ja minu käest ka. Tegelikult tuli teine täitsa kaunis. Esimene lapsuke ikkagi. Loodetavasti mitte viimane. Aga eks universum teab paremini... 

Hispaaniast on saamas minu teine kodumaa

 ...selline mõte tuli mulle, kui eile järjekordselt Hispaania külastuselt koju tagasi jõudsin. Kuidagi nii on juhtunud, et ükskõik millisesse uude rahvusvahelisse projekti ma ka ei sukelduks, ikka on seal üheks partneriks ka hispaanlased. Ja see on väga mõnus, sest sel moel on võimalik ühe maaga pisut rohkem tuttavaks saada. No nii natuke. Igatahes  oli mul aegade alguses päris palju stereotüüpe nii Hispaania kui hispaanlaste kohta, mis nüüdseks ühe või teise lahenduse saanud.

Näiteks. Stereotüüp number üks - hispaanias on kogu aeg soe, päike paistab ja apelsinipuud on pidevalt mahlaseid apelsine täis. Mnjaa. Mingil veidral põhjusel on mind Hispaaniasse paisatud enamasti kas novembris või detsembris ja soojem on seal tõesti kui samal ajal Eestis. Aga päikesega on lood nii, et kuna minu nimi enamuse välismaalaste suus kõlab nagu vihm, siis vihm mind seal Hispaanias ka alati ootab. Seekord õnnestus ühel päeval siiski ka päikest näha. Hispaanlased alati vabandavad ette taha et - see pole tüüpiline ilm meil, siin ei saja tegelikult peaaegu üldse ja siis ma neid lohutangi, et see on minu pärast. 

Stereotüüp number kaks - Hispaania on rohelust ja lilli täis palmidega kaetud maa. Eksole. Esimene reis viis mind Don Quijote maale Consuegrasse, kus tema tuulikud kenasti tühermaal ilutsesid, nii kaugele kui silm seletas laius kollakaspruun kõrbelaadne maastik, ei ühtki puud ega ühtki lindu. Hiljem selgus, et need olid safranipõllud. Sügisel korjatakse safrankrookuse õite emakaniidid kokku, kuivatatakse ja pannakse purki. Ülejäänud aja saab kõrbe imetleda. Muidugi õnnestus mul hiljem ka lopsakat Hispaaniat näha, sest vahemere rannikualad on ikka tõepoolest võimsate palmide ja teiste imeliste floora esindajate pärusmaa. Ning muidugi lendavad selle kauniduse sees vabalt ringi papagoid. Värvilised papagoid. Väga jutukad papagoid. Valimatult kakavad papagoid... 

Stereotüüp number kolm - Hispaania naised on väga kaunid ja nad kõik oskavad tantsida flamencot. Kaunid on nad tõesti. Aga flamencoga on nii, et seni on mul õnnestunud ainult paaril korral päris hispaanlannat seda tantsimas näha. Kuidagi veider on ajaloo monumentide juures korea tütarlapse tantsu vaadata, kuigi ta seda täitsa kenasti esitab. Flamenco põhimõte on tegelikult väga lihtne, nagu mu sõber Marcellino seletas - sirutad käe üles, võtad õuna, hammustad ja paned siis tasku. Kirjeldus ei anna midagi, kui praktiliselt järgi ei tee. Mul siiski pole õnnestunud Marcellinot päriselt tantsimas näha... aga projekt ju alles kestab. Arusaamatuks jääb muidugi, kuidas hispaanlastel õnnestub oma toitumisharjumuste praktiseerimise juures kuidagi kahtlaselt saledateks jääda. Hommikul sai oliiviõliga, lõunasöögiks sai misiganes toidu kõrvale, õhtusöögiga sama lugu... Pärast paaripäevast tohutus koguses saia manustamist on eestlase kõht punnis nagu oleks ta jalgpalli alla neelanud...

Rääkides jalgpallist. Ma nüüd vist tean, miks hispaanlased head mängijad on. Sevilla tänavatel ringi liikudes märkasime lapsi ringi triblamas, palli asemel toored apelsinid... Nojaa, neid ju vedeleb igal pool maas, sest linnad on apelsinipuid täis ja sealt muudkui kukub. Miks mitte toorete viljadega jalgpalluri võtteid harjutada. Meil Eestis ei tuleks see kõne allagi - kogu aeg raiutakse pähe, et toiduga ei mängita... Kui me mängimist ei luba, siis pole meil ka mõtet nutta, et meil jalgpallureid tegelikult ei ole. Aga apelsinipuudega tasub olla ettevaatlik. Pole mõtet maitseelamuse ootuses käeulatusse juhtuvaid apelsine manustada. Võib keele nii ära kõrvetada, et paar päeva midagi süüa ei saa. 

Stereorüüp number neli - hispaania meestele meeldivad blondid välismaa naised. Punkt. Siin pole midagi arutada. 

Olen väga tänulik, et elu mind hellitab võimaluste rohkusega, ole ise mees ja siruta käsi ning vali, mida soovid. Ning kuigi esmapilgul tundub agaav okkaline ja ähvardav, siis lähemal tutvumisel selgub, et tegu on pehme, aromaatse ja mõnusalt surisevat energiat kiirgava olendiga. 

Hispaania keelest ma parem ei räägi. Olen väga õnnetu, et oma lingvistiliste võimete juures suudan seni täie enesekindlusega kuuldavale tuua ainult ühe sõna. mañana

siin peaks juures hoiatus olema - mitte süüa!

Alcalá de Guadaíra 

agaavid, millega lähemalt tutvust tegin

roomlaste ehitatud sildu, akvedukte ja teid ja müüre jne on kõik kohad täis 

kummiviigipuud meie kodudes ei saa kunagi taevasse kõrguda... 

rahvustoit, mille nime ei suuda meenutada aga mis maitseb nagu maitsetu pontsik ;) 

toidul on selliselt taldrikult süües sootuks teine mekk 

Võimatu on olla masenduses...

...kui sul on õhupall! Seda teadis juba meie sõber karupoeg Puhh ja tundub, et mul on nüüd küljes vähemalt kümme ilusat värvilist õhupalli, kõik kenasti heeliumiga täidetud ning sinna kosmose poole nad mind kõigest väest sikutavad.
Alles see oli, kui ma energiast tühjakstõmmatuna siinsamas voodis vedelesin, vaevu ennast tualetti vedasin ja aja kulgemist või õigemini seismist nagu päris kõrvalt jälgisin. Selle aasta kevad ja suvi andsid mulle teada, kui väga on vaja vahepeal karussellilt maha astuda. Lihtsalt olla. Mõelda ja tunnetada. Vaadata veepiiskade langemist. Kuulata vaikust. Hoolimata kurjast põhjusest, mis mind sellist olekut jälgima pani, tundsin, kuidas tahangi nii olla. Mitte kuhugi minna kella peale. Mitte rabeleda ega teha kümmet asja korraga. Ja kuhu ma oma teadmisega jõudsin? Ikka siiasamma jälle.
Tänasel päeval olen taas kord hunt kriimsilm oma üheksa ametiga. Ja teen neid jällegi rõõmu ja innuga. Ootan, kuhu kosmose avarustesse mind seekord lennutatakse.
Haiguse kulgemise ajal juhtus minuga veel üks ime - kirjutasin esimest korda elus raamatut nii nagu poleks kuhugi kiiret. Mitte sarkastiliselt enese ja ühiskonnakriitilist följetoni, vaid päris raamatut kohe. See täiuslikkusele jube lähedane tundmus andis mulle tõuke oma väikese kirjutamispuude tõsisemaks ekspluateerimiseks. Ehk siis - varsti on üllatusi oodata. Selliseid mõnusaid uue raamatu lõhnalisi...
Ja muidugi ei lenda ma nende õhupallidega mitte üksi, vaid ikka koos kõrgelt arenenud kaasvormidega. Ma loodan, et nemad naudivad seda lendu samamoodi nagu mina. Võibolla isegi rohkem ;)

Äratundmised

Seisan liivarannal, varbad ulatuvad vette. Ümberringi valitseb täielik tuulevaikus. Niikaugele kui silm seletab näen peegelduvat ookeanipinda. Laineid pole olemas. On ainult üks ääretult suur organism - vesi. Ta ümbritseb mu varbaid ja ma tunnen, kuidas minusse valgub vee energiat. Vaikus on kõrvulukustav ning ma üritan end tardumusest lahti rebida. Aga nii nagu kõik muu, olen ka mina seisakus ja ei saa liigutada. Sulen silmad. Hetke pärast kostuvad mulle kõrvu lindude hääled. Veel viiv ja mu varbad vajuvad millegi pehme ja mõnusa sisse. Avan silmad ja näen, et olen nüüd hoopiski metsarajal, sambla ja mullasegusel vaevu märgataval teel. Minu kohal kaarduvad majesteetlikud puud, silitades üksteise lehti ja oksi, mulle tundub, nagu annaksid nad edasi mingit suurt saladust. Midagi, mis pole mõeldud minu inimesekõrvadele. Uudishimu saab minust võitu ning ma liigun puude jutuketiga samas suunas. Ühtäkki köidavad minu tähelepanu hoopis valevalged suured lilled, mis on terve puudealuse metsa vallutanud. Need on nii valged, et silmadel hakkab valus. Nad küünitavad end minu poole kutsuvalt, soovides, et kummardaksin neid nuusutama. Mitte mingit lõhna pole neil. See on väga veider. Terve metsaalune on täis kõiksugu lõhnu ja need imelised valged lilled... on täiesti lõhnatud. Vaevu jõuan nii mõelda, kui nad end solvunult minust eemale tõmbavad. Saan aru. Ma pole veel küps neid nuusutama. Ma ei saagi nende aroomi tunda. Veel. Lähen edasi ja jõuan veidra lagendiku servale. Selle keskel on iidne tammepuu, vähemalt tuhandeharuline. Tõmbab enda poole nagu magnet. Lähemale jõudes näen, et ta on tegelikult raagus ja kõik need eemalt paistnud rohelised lehed on hoopis väikesed linnukesed, kes minu puu juurde jõudes korraga vaikseks tarduvad. Olen pisut õnnetu. Ma ei mõista, miks ma olen kui võõrkeha siin imelises kohas. Ma nii tahaksin kuuluda siia. Tunda imeliselt valgete lillede lõhna ning kuulata veidralt roheliste lindude vadinat. Aga ei. Tammepuu seest avaneb uks ja ma tean, et pean sinna sisenema. Pikemalt juurdlemata astun võlvkaarega ukseavast sisse ja peaaegu et kukun ninali. Mitte midagi pole näha. Ümberringi on paks udu, selline violetselt mustjas ja käega katsutav. Mul pole aimugi, kuhu ma astuma peaksin või kuhupoole minema. Järsku vaatavad minu poole suured sügavad sinised silmad. Ma tean neid küll. Neid silmi. Enam pole mingit kahtlust, kus suunas minna. Ma peaaegu et jooksen nende silmade poole, aga nemad muudkui kaugenevad. Õrritavalt vaatavad mind, tõmbuvad lõbust kissi. Keeran neile selja. Jõuan astuda ainult paar sammu, kui udu hajub ja ma leian end kõrge mäetipu servalt. All laiub seesama ookean, mille kaldalt ma oma teekonda alustasin. Aga nüüd pole ta enam peegelsile ja liikumatu. Mäslevad lained tormavad vastu kaldakaljusid. Minu all laiub mustjas veesügavik. Astun selle poole. Minus pole kartusekübetki. Jõuan langeda loetud hetked, enne kui valgusolendina oma kehast eemaldun. Näen ennast kadumas lainetesse. Otsustan, et enne äralendu lähen nuusutan need valged lilled siiski üle. 

Nad lõhnavad taevalikult. Sinised silmad naeratavad mulle. 

Ühel küpse mereadru hõngust rikastunud hilissuve hommikul

rannas jalutades lõi Meritäht äkki oma keskmised varbad millegi terava vastu valusalt ära. Lähemal uurimisel selgus, et liivast turritab välja midagi kumeralt valget. See ei saa ometi kadunud kolmejalgne krabi olla. Mõtles Meritäht omaette. Kuigi ta polnud sõpra juba mõnda aega näinud, teadis ta, et tol ongi kombeks sügise esimeste saabumishoiatuste paiku kuhugi peitu pugeda. Nad ei saanud eriti läbi. Sügis ja kolmjalgne krabi siis. Meritähel polnud vahet, kes parasjagu valitsejat mängis. Tema aeg kulges Meretaguse Mehe järgi. Aga ka too ei saanud ometi siin liiva sees praegu pikutada. Laisalt asus Meritäht oma kombitsatega veidrat tulnukat liiva seest välja kaevama. Oh imet! See oli raamat. Kõvade kaantega. Merelained pealist kaunistamas. Meritäht mõtles pingsalt, kas ta on äkki mingi laevahuku kogemata maha maganud. Raamatuid ju ometi taevast ei saja. Kuigi ta mäletas, et paar ööd tagasi oli ta koos habepingviinidega öö otsa tähesadu nautinud. Kas tõesti langes koos nendega ka see raamat? Ärevalt ja aupaklikult puhastas Meritäht raamatu igast liivaterast. Nemad said ju piisavalt lugeda juba. Eriti palju terasid oli sajakolmekümneneljanda ja sajakolmekümneviienda lehekülje vahel. Meritäht ei suutnud oma loomulikku uudishimu taltsutada ja uuris järele, miks just see koht liivateradele nii väga meeldis. Ja taipas kohe. Kirjaread kulgesid üle valge lehekülje ning viisid Meritähe hetkega paralleelmaailma...
Seal kõlas muusika. Päris muusika. Tohutul hulgal veidraid olevusi tantsis ümber Meritähe. Mõned neist olid talle tuttavad. Näiteks Lohepoiss, keda Meritäht vahel vilksamisi oli näinud saare ümber tiirutamas, et siis Kuumehele minna aru andma, kas saareelanikud ikka piisavalt valgust saavad. Kohati oli juhtunud, et pilveneiud taevalaotuses Kuumehega peitust mängides liiga kelmikaks muutusid ning saarele peaaegu ühtegi kuukiirt ei langenud. Meritäht sai aru küll, et see pigem väike kadedus oli. Head tahaks ju ikka ainult endale hoida. Aga selles paralleelmaailmas mängis Pianist kujuteldaval klaveril nii magusalt mõnusat muusikat, et Meritäht tundis, kuidas liivarand tema all liikvele läks. Liivaterade ühine tango on nii majesteetlik, et see ei jäta kedagi külmaks. Äkki tundis Meritäht, kuidas keegi sikutab teda väikestest varvastest. Need on kõige tundlikumad ning reageerivad pisemalegi puudutusele. Naksti, eemaldus Meritäht paralleemaailmast ning vaatas, kes teda kõditab.
Muidugi oli see kolmejalgne krabi. Nende kahe sõprus läheb nii kaugele ajas tagasi, et meie Päike oli siis alles mähkmetes. Meritäht taipas, et oli oma suures isekuses raamatut üksinda lugema hakanud. Aga seda ju sõbrad ei tee. Ikka jagama peab. Meritäht ja kolmejalgne krabi uuristasid endale X-filesi puu alla mõnusa pesa ning üheskoos sukeldusid nad valgete kõvade kaantega raamatu sisse. Ahjaa, kui nad lähemal ajal välja ei tule, siis võite neid otsima minna raamatusse, mille pealkirjaks "Ümberpööratud pahupidi" ja mille kirja panijaks Ain Mihkelson. Aga ärge üritage neid sealt supi seest päästa, minge parem ise ka sisse.

Olekud

Ma seisan kiigel. Sellel, mis üles-alla käib. See-saw on ta ingliskeelne nimi. Lihtne meelde jätta. Kui üleval, siis see - näen kaugele, kui all, siis saw - enam ei näe muhvigi. Ma olen seal keskpunkti peal jalad harkis, hoian tasakaalu. See on suur kiik. Mõlemal pool istub arvutu hulk inimesi. Lükkab jalgadega end maast lahti. Neil on jube lõbus. Mingil põhjusel olen endale võtnud ülesandeks kiik tasakaalu viia. Nõnda, et mõlemad pooled on maast lahti. Kõigi jalad õhus. Kiikujaid see aga üldse ei vaimusta. Nemad ei näe selles mingit lõbu. Neile meeldib kiikuda. Olen nagu jonnipunn seal keskel, kõigun jalalt jalale. Juba on päkad valusad ja põlved löövad tuld välja. Suunan pilgu kaugusesse. Seal järve ja metsa taga paistab tohutu kõrge mägi. Nagu Džomolungma või midagi ligilähedast. Valge tipuga. Ühtäkki olen ronimas sinna mäkke. Jube raske on. Viiekümnepalline tormituul üritab mind mäest alla veeretada. Rusikasuurused raheterad peksavad näkku. Ma üldse ei saa aru, miks ma just praegu pean sinna mäkke ronima. Nii lihtne oleks koopasse peitu ronida. Oodata, kuni torm vaibub ja päike välja tuleb. Siis alles paljajalu soojas suveilmas rahulikult mäetipu poole rühkida. Tasa ja targu. Varuveepudel kogu aeg täidetuna seljakotis. Üle minu lendab suur lind. Vist on albatross. Ma väga ei tunne linde. Aga tema tiivad on meetrite pikkused. Midagi ähvardavat on tema ülelennus. Mul on hea meel, et ta ümber ei pööra ning jätkab oma teekonda. Rühin edasi. Jalad vajuvad maasse. Mäekülge pole enam, sellest on saanud pehme raba. Väikeste inimeste maa. Näen neid vilksatamas vigurmändide vahel. Neil on rohelised silmad. Pisut viltused. Veidra pilguga seirab üks neist minu paljaid jalgu. Nad ise on ka paljasjalgsed. Virvatulukestena veigeldes juhatavad nad mind rabast läbi. Tundub nagu hõljuksin ma laugaste kohal. Sedasi üles-alla. Tajun, et olen ju ikka veel kiige peal. Kiikujad ei väsi. Neil on naljakas vaadata, kuidas ma end seal keskel paigal üritan hoida. Silmanurgast näen, et kõrvalasuva järvekese keskel hüüab keegi hääletult appi. Kuidas ometi keegi ei märka, et inimene uppumas on. Kuidagi veidralt tuttav on see isik seal vees. Mismõttes... tal on minu riided seljas... ja minu juuksed... ja minu käsi on see, mis seal meeleheitlikult lehvitab. Ja mitte keegi teine ei pane seda tähele. Ainult mina ise saaksin iseennast sealt järvest praegu päästa, kuigi ma ujuda eriti ei oska. Aga ma olen ju kiigel. Mul on missioon. Päris hull värk. Maailm mu ümber peatub. Isegi õhk ei liigu. Kuulen iseenda südame tukseid. Astun kiigelt maha. Hetkega olen Laiuse mäel. Ümberringi möllab orkaan. Kuid mäe peal on vaikus. Tormi silm. Olen omaenese keskmes. Pole kiike. Pole Džomolungmat. Pole uppuvat mina. Ja ometi ma tean, et kohe varsti torman ma sinna tormi sisse tagasi. Aga siis olen juba keegi teine.