Võimatu on olla masenduses...

...kui sul on õhupall! Seda teadis juba meie sõber karupoeg Puhh ja tundub, et mul on nüüd küljes vähemalt kümme ilusat värvilist õhupalli, kõik kenasti heeliumiga täidetud ning sinna kosmose poole nad mind kõigest väest sikutavad.
Alles see oli, kui ma energiast tühjakstõmmatuna siinsamas voodis vedelesin, vaevu ennast tualetti vedasin ja aja kulgemist või õigemini seismist nagu päris kõrvalt jälgisin. Selle aasta kevad ja suvi andsid mulle teada, kui väga on vaja vahepeal karussellilt maha astuda. Lihtsalt olla. Mõelda ja tunnetada. Vaadata veepiiskade langemist. Kuulata vaikust. Hoolimata kurjast põhjusest, mis mind sellist olekut jälgima pani, tundsin, kuidas tahangi nii olla. Mitte kuhugi minna kella peale. Mitte rabeleda ega teha kümmet asja korraga. Ja kuhu ma oma teadmisega jõudsin? Ikka siiasamma jälle.
Tänasel päeval olen taas kord hunt kriimsilm oma üheksa ametiga. Ja teen neid jällegi rõõmu ja innuga. Ootan, kuhu kosmose avarustesse mind seekord lennutatakse.
Haiguse kulgemise ajal juhtus minuga veel üks ime - kirjutasin esimest korda elus raamatut nii nagu poleks kuhugi kiiret. Mitte sarkastiliselt enese ja ühiskonnakriitilist följetoni, vaid päris raamatut kohe. See täiuslikkusele jube lähedane tundmus andis mulle tõuke oma väikese kirjutamispuude tõsisemaks ekspluateerimiseks. Ehk siis - varsti on üllatusi oodata. Selliseid mõnusaid uue raamatu lõhnalisi...
Ja muidugi ei lenda ma nende õhupallidega mitte üksi, vaid ikka koos kõrgelt arenenud kaasvormidega. Ma loodan, et nemad naudivad seda lendu samamoodi nagu mina. Võibolla isegi rohkem ;)

Äratundmised

Seisan liivarannal, varbad ulatuvad vette. Ümberringi valitseb täielik tuulevaikus. Niikaugele kui silm seletab näen peegelduvat ookeanipinda. Laineid pole olemas. On ainult üks ääretult suur organism - vesi. Ta ümbritseb mu varbaid ja ma tunnen, kuidas minusse valgub vee energiat. Vaikus on kõrvulukustav ning ma üritan end tardumusest lahti rebida. Aga nii nagu kõik muu, olen ka mina seisakus ja ei saa liigutada. Sulen silmad. Hetke pärast kostuvad mulle kõrvu lindude hääled. Veel viiv ja mu varbad vajuvad millegi pehme ja mõnusa sisse. Avan silmad ja näen, et olen nüüd hoopiski metsarajal, sambla ja mullasegusel vaevu märgataval teel. Minu kohal kaarduvad majesteetlikud puud, silitades üksteise lehti ja oksi, mulle tundub, nagu annaksid nad edasi mingit suurt saladust. Midagi, mis pole mõeldud minu inimesekõrvadele. Uudishimu saab minust võitu ning ma liigun puude jutuketiga samas suunas. Ühtäkki köidavad minu tähelepanu hoopis valevalged suured lilled, mis on terve puudealuse metsa vallutanud. Need on nii valged, et silmadel hakkab valus. Nad küünitavad end minu poole kutsuvalt, soovides, et kummardaksin neid nuusutama. Mitte mingit lõhna pole neil. See on väga veider. Terve metsaalune on täis kõiksugu lõhnu ja need imelised valged lilled... on täiesti lõhnatud. Vaevu jõuan nii mõelda, kui nad end solvunult minust eemale tõmbavad. Saan aru. Ma pole veel küps neid nuusutama. Ma ei saagi nende aroomi tunda. Veel. Lähen edasi ja jõuan veidra lagendiku servale. Selle keskel on iidne tammepuu, vähemalt tuhandeharuline. Tõmbab enda poole nagu magnet. Lähemale jõudes näen, et ta on tegelikult raagus ja kõik need eemalt paistnud rohelised lehed on hoopis väikesed linnukesed, kes minu puu juurde jõudes korraga vaikseks tarduvad. Olen pisut õnnetu. Ma ei mõista, miks ma olen kui võõrkeha siin imelises kohas. Ma nii tahaksin kuuluda siia. Tunda imeliselt valgete lillede lõhna ning kuulata veidralt roheliste lindude vadinat. Aga ei. Tammepuu seest avaneb uks ja ma tean, et pean sinna sisenema. Pikemalt juurdlemata astun võlvkaarega ukseavast sisse ja peaaegu et kukun ninali. Mitte midagi pole näha. Ümberringi on paks udu, selline violetselt mustjas ja käega katsutav. Mul pole aimugi, kuhu ma astuma peaksin või kuhupoole minema. Järsku vaatavad minu poole suured sügavad sinised silmad. Ma tean neid küll. Neid silmi. Enam pole mingit kahtlust, kus suunas minna. Ma peaaegu et jooksen nende silmade poole, aga nemad muudkui kaugenevad. Õrritavalt vaatavad mind, tõmbuvad lõbust kissi. Keeran neile selja. Jõuan astuda ainult paar sammu, kui udu hajub ja ma leian end kõrge mäetipu servalt. All laiub seesama ookean, mille kaldalt ma oma teekonda alustasin. Aga nüüd pole ta enam peegelsile ja liikumatu. Mäslevad lained tormavad vastu kaldakaljusid. Minu all laiub mustjas veesügavik. Astun selle poole. Minus pole kartusekübetki. Jõuan langeda loetud hetked, enne kui valgusolendina oma kehast eemaldun. Näen ennast kadumas lainetesse. Otsustan, et enne äralendu lähen nuusutan need valged lilled siiski üle. 

Nad lõhnavad taevalikult. Sinised silmad naeratavad mulle. 

Ühel küpse mereadru hõngust rikastunud hilissuve hommikul

rannas jalutades lõi Meritäht äkki oma keskmised varbad millegi terava vastu valusalt ära. Lähemal uurimisel selgus, et liivast turritab välja midagi kumeralt valget. See ei saa ometi kadunud kolmejalgne krabi olla. Mõtles Meritäht omaette. Kuigi ta polnud sõpra juba mõnda aega näinud, teadis ta, et tol ongi kombeks sügise esimeste saabumishoiatuste paiku kuhugi peitu pugeda. Nad ei saanud eriti läbi. Sügis ja kolmjalgne krabi siis. Meritähel polnud vahet, kes parasjagu valitsejat mängis. Tema aeg kulges Meretaguse Mehe järgi. Aga ka too ei saanud ometi siin liiva sees praegu pikutada. Laisalt asus Meritäht oma kombitsatega veidrat tulnukat liiva seest välja kaevama. Oh imet! See oli raamat. Kõvade kaantega. Merelained pealist kaunistamas. Meritäht mõtles pingsalt, kas ta on äkki mingi laevahuku kogemata maha maganud. Raamatuid ju ometi taevast ei saja. Kuigi ta mäletas, et paar ööd tagasi oli ta koos habepingviinidega öö otsa tähesadu nautinud. Kas tõesti langes koos nendega ka see raamat? Ärevalt ja aupaklikult puhastas Meritäht raamatu igast liivaterast. Nemad said ju piisavalt lugeda juba. Eriti palju terasid oli sajakolmekümneneljanda ja sajakolmekümneviienda lehekülje vahel. Meritäht ei suutnud oma loomulikku uudishimu taltsutada ja uuris järele, miks just see koht liivateradele nii väga meeldis. Ja taipas kohe. Kirjaread kulgesid üle valge lehekülje ning viisid Meritähe hetkega paralleelmaailma...
Seal kõlas muusika. Päris muusika. Tohutul hulgal veidraid olevusi tantsis ümber Meritähe. Mõned neist olid talle tuttavad. Näiteks Lohepoiss, keda Meritäht vahel vilksamisi oli näinud saare ümber tiirutamas, et siis Kuumehele minna aru andma, kas saareelanikud ikka piisavalt valgust saavad. Kohati oli juhtunud, et pilveneiud taevalaotuses Kuumehega peitust mängides liiga kelmikaks muutusid ning saarele peaaegu ühtegi kuukiirt ei langenud. Meritäht sai aru küll, et see pigem väike kadedus oli. Head tahaks ju ikka ainult endale hoida. Aga selles paralleelmaailmas mängis Pianist kujuteldaval klaveril nii magusalt mõnusat muusikat, et Meritäht tundis, kuidas liivarand tema all liikvele läks. Liivaterade ühine tango on nii majesteetlik, et see ei jäta kedagi külmaks. Äkki tundis Meritäht, kuidas keegi sikutab teda väikestest varvastest. Need on kõige tundlikumad ning reageerivad pisemalegi puudutusele. Naksti, eemaldus Meritäht paralleemaailmast ning vaatas, kes teda kõditab.
Muidugi oli see kolmejalgne krabi. Nende kahe sõprus läheb nii kaugele ajas tagasi, et meie Päike oli siis alles mähkmetes. Meritäht taipas, et oli oma suures isekuses raamatut üksinda lugema hakanud. Aga seda ju sõbrad ei tee. Ikka jagama peab. Meritäht ja kolmejalgne krabi uuristasid endale X-filesi puu alla mõnusa pesa ning üheskoos sukeldusid nad valgete kõvade kaantega raamatu sisse. Ahjaa, kui nad lähemal ajal välja ei tule, siis võite neid otsima minna raamatusse, mille pealkirjaks "Ümberpööratud pahupidi" ja mille kirja panijaks Ain Mihkelson. Aga ärge üritage neid sealt supi seest päästa, minge parem ise ka sisse.

Olekud

Ma seisan kiigel. Sellel, mis üles-alla käib. See-saw on ta ingliskeelne nimi. Lihtne meelde jätta. Kui üleval, siis see - näen kaugele, kui all, siis saw - enam ei näe muhvigi. Ma olen seal keskpunkti peal jalad harkis, hoian tasakaalu. See on suur kiik. Mõlemal pool istub arvutu hulk inimesi. Lükkab jalgadega end maast lahti. Neil on jube lõbus. Mingil põhjusel olen endale võtnud ülesandeks kiik tasakaalu viia. Nõnda, et mõlemad pooled on maast lahti. Kõigi jalad õhus. Kiikujaid see aga üldse ei vaimusta. Nemad ei näe selles mingit lõbu. Neile meeldib kiikuda. Olen nagu jonnipunn seal keskel, kõigun jalalt jalale. Juba on päkad valusad ja põlved löövad tuld välja. Suunan pilgu kaugusesse. Seal järve ja metsa taga paistab tohutu kõrge mägi. Nagu Džomolungma või midagi ligilähedast. Valge tipuga. Ühtäkki olen ronimas sinna mäkke. Jube raske on. Viiekümnepalline tormituul üritab mind mäest alla veeretada. Rusikasuurused raheterad peksavad näkku. Ma üldse ei saa aru, miks ma just praegu pean sinna mäkke ronima. Nii lihtne oleks koopasse peitu ronida. Oodata, kuni torm vaibub ja päike välja tuleb. Siis alles paljajalu soojas suveilmas rahulikult mäetipu poole rühkida. Tasa ja targu. Varuveepudel kogu aeg täidetuna seljakotis. Üle minu lendab suur lind. Vist on albatross. Ma väga ei tunne linde. Aga tema tiivad on meetrite pikkused. Midagi ähvardavat on tema ülelennus. Mul on hea meel, et ta ümber ei pööra ning jätkab oma teekonda. Rühin edasi. Jalad vajuvad maasse. Mäekülge pole enam, sellest on saanud pehme raba. Väikeste inimeste maa. Näen neid vilksatamas vigurmändide vahel. Neil on rohelised silmad. Pisut viltused. Veidra pilguga seirab üks neist minu paljaid jalgu. Nad ise on ka paljasjalgsed. Virvatulukestena veigeldes juhatavad nad mind rabast läbi. Tundub nagu hõljuksin ma laugaste kohal. Sedasi üles-alla. Tajun, et olen ju ikka veel kiige peal. Kiikujad ei väsi. Neil on naljakas vaadata, kuidas ma end seal keskel paigal üritan hoida. Silmanurgast näen, et kõrvalasuva järvekese keskel hüüab keegi hääletult appi. Kuidas ometi keegi ei märka, et inimene uppumas on. Kuidagi veidralt tuttav on see isik seal vees. Mismõttes... tal on minu riided seljas... ja minu juuksed... ja minu käsi on see, mis seal meeleheitlikult lehvitab. Ja mitte keegi teine ei pane seda tähele. Ainult mina ise saaksin iseennast sealt järvest praegu päästa, kuigi ma ujuda eriti ei oska. Aga ma olen ju kiigel. Mul on missioon. Päris hull värk. Maailm mu ümber peatub. Isegi õhk ei liigu. Kuulen iseenda südame tukseid. Astun kiigelt maha. Hetkega olen Laiuse mäel. Ümberringi möllab orkaan. Kuid mäe peal on vaikus. Tormi silm. Olen omaenese keskmes. Pole kiike. Pole Džomolungmat. Pole uppuvat mina. Ja ometi ma tean, et kohe varsti torman ma sinna tormi sisse tagasi. Aga siis olen juba keegi teine.

Teateid tegelikkusest ehk kas siis erakoolis ikkagi on elu nagu lill?

Ühel hetkel vaatab õpetajate toa ukse vahelt sisse kaks ehmunud silma ning huuled sosistavad:

“Tulge ruttu, meil on mingid inimesed allkorrusel panevad valgeid kitleid selga, ütlevad et veterinaarametist…”

Selgub,et nii ongi. Üsna sõjakalt meelestatud seltskond keskeas daame ajab allkorrusel endale siniseid susse jalga ning võrkmütse pähe. Teatavad, et nemad tulevad meie kööki kontrollima. Nad olevat kooli kodulehelt lugenud, et kool otsib endale kokka ning oma peas tekitanud müsteeriumi, et nüüd ongi üks kool salaja lastele toitu valmistamas ja pakkumas ning nende ametil võimalus koheselt see isetegevus lõpetada. Saab ometi ülemustelt kiita ning plusspunkte kontrolliraamatusse. Suur on nende hämmastus, kui selgub, et me siiski ise toitu ei valmista, vaid ostame sisse täiesti korras dokumentidega koolitoidu valmistajalt. Ka toidukäitlejal ehk siis meie armsal toidutädil on tervisetõend kenasti olemas ning ta võib oma väikeste käekestega toitu pottidest kaussidesse tõsta. Ametnikud aga ei suuda kaotusega leppida ning suunduvad otsustaval ilmel kööki, et vähemalt mingeidki möödalaskmisi leida. Nende õnneks leiavad nad mõned õlekõrred – appi appi, riiulil on veekannude kõrval ka lillede kastmiseks mõeldud kastekann! Ja aknalaual on lilled… potililled… Ühe ametniku osavad näpud tõmbavad lahti külmkapi ja avastavad sealt piimapakkide ja laste kodust toodud toidukarpide kõrvalt ühe pakitud kilekoti, milles on … koeratoit! Pettumustunne väheneb korrapealt ning tähtsad isikud lahkuvad peaaegu rahulolevalt, teatades, et teevad ettekirjutuse leitud puuduste osas ning koolil tuleb tasuda nende poolt saadetav arve kontrollikäigu sooritamise eest.  

Ei, tegu pole ei Orwelli ega Kafka följetoniga. See on tavaline elu Gaia Koolis, kuhu mingil seletamatult põhjusel on lubatud sisse murda kõiksugu ametnikel ja järelvalveasutustel. Mind väga kummastab selline käitumine. Kogu aeg räägitakse õigusriigist, aga ometi on mingitele instantsidele lubatud peaaegu kõik. Samal ajal on näiteks koolidele, eriti erakoolidele, kehtestatud igasugu piiranguid ja nõudeid selliste pisiasjade kohta, mille peale ise terve mõistuse juures isegi unes ei tuleks. Ma olen oma õpetaja-aastate jooksul töötanud päris mitmes koolis ning ühes neist on aegade algusest peale olnud teisele korrusele minev trepp lahtise käsipuuga, nii nagu nad ikka on… et õhk liiguks ja läbi näha oleks, mis allkorrusel on. Nüüd aga teavitab mingi tähtis amet meid, et peame paari päeva jooksul oma trepiküljed kinni katma või kui me seda ei tee, siis välja mõtlema riskianalüüsi, selle kirja panema ja neile esitama. Mida see üldse tähendab? Miks samasuguseid nõudeid ei esitata näiteks kaubanduskeskustele või korrusmajadele, kus lapsed ju ometi samamoodi liiguvad. Ma ei mäleta, et sellele minu maakoolile oleks kunagi ettekirjutust tehtud treppide suhtes. Aga jah, tegu on ju munitsipaalkooliga. Nende kallale pole põhjust minna. Nemad on vanajumala selja taga, sest ametnikud, kaasa arvatud haridusministeerium, rõõmustavad nende reeglitele kuulekate ning mitte mingi isetegevusega tegelevate koolide üle. Erakoolid teatavasti tekivad siis, kui haridusmaastikule ilmuvad olemasoleva olukorraga rahulolematud isikud, kellel haridusse ja kasvatusse veidi teistsugune suhtumine. Kes jälgivad muu maailma eeskujusid ning tunnetavad uusi tuuli ja suundasid teravamalt ning soovivad neid ka ellu viia. Avalikkuseni jõuab kiidulaul, kuidas meie haridusministeerium ja sealsed ametnikud uuendusi soosivad ning kuidas meie uue õppekava järgi ongi võimalik igasugu uuenduslikke metoodikaid ja tehnikaid rakendada. Erakooli meeskond rõõmustab ning läheb suure õhinaga oma uuenduslikku kooli registreerima ning… komistab sellise portsu nõuete, dokumentatsiooni ja kooskõlastuste otsa, et Kafka Protsess kahvatub selle kõrval. Kui siis läbi raskuste kadalipu õnnestubki kooliga alustada, teatavad järelvalve ametnikud, et kooli peetakse erilise tähelepanu all. Mis põhimõtteliselt tähendab sadade uute dokumentide täitmist, tuhandete jaburate nõuete kontrollimist ja võimalust, et iga kell võib mõni ametkond sulle selga sadada. Mind väga huvitab, milline asutus oleks vabatahtlikult nõus niimoodi tööd tegema? Erakoolide puhul tundub see olevat aga normaalne taktika. Meie nimetame seda koolikiusamiseks.

Otsetee ja kerged valikud pidavat olema saatana poolt meile ette söödetud, et me ei hakkaks otsima teisi võimalusi ning käiksime selget ja kontrollitavat rada. Gaia Kool seda rada käima ei hakka. Kuidas karastus teras võib olla küll nõukaaja vaimus kirjutatud, aga tundub, et ajastutel pole mingit vahet ning lolluse ja rumaluse ja mõttelaiskuse ning kontrolli vastu mässajad on alati ka revolutsionäärid ning peaga vastu seina jooksjad. Ükskord see sein langeb niikuinii. Sest kui oled korra endale teadvustanud, et tegelikult seda seina üldse ei olegi ning sul on hulgaliselt mõttekaaslasi, kes samamoodi sellest seinast läbi astuda soovivad, siis ei saa teie arengut ka miski takistada. Sest kooli teeme me ju ikka selleks, et pakkuda lastele võimalust areneda. Ja kui me siis olemasolevasse süsteemi mitte kuidagi ära ei mahu, on vaja olematut seina rammida…

“Selleks, et vabaneda kohustusliku koolihariduse seitsmest patust, peaksime lõpetama sellisel moel mõtlemise ja käitumise, mille alikas on sünge ajajärk inimkonna ajaloos, mil uskusime, et lapsed on loomu poolest patused ning neid on vaja ümber kasvatada, kasutades selleks haridussüsteemi, mis tugines isandatele kuuletumise õpetamisele. Peaksime kogu süsteemi kõrvale heitma ja otsast alustama…” (Peter Gray “Vabadus Õppida”)

Olen oma "kohustuse" riigi ees täitnud...

ainuüksi sellega, et olen sünnitanud neli last. Loomulikult pole ma neid riigi hüvanguks siia ilma toonud. Kolm neljandikku neist pole üldse siin riigis sündinudki. Ometi on inimese bioloogilisest eesmärgist ja võimalusest lapsi saada tehtud mingi ühiskonnale sobilik või siis mitte sobilik äri. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida. Vaid hoopis sellest, kuidas mulle on alati meeldinud oma lastega koos olla ja nendega juttu puhuda. Sellest hetkest alates, kui nad sündisid. Ja nagu selgub mu nüüdseks suureks saanud laste märkustest, ka neile meeldis, et ema oli nende jaoks kogu aeg olemas. Nende lapsepõlv oli huvitav ja äge ja mõnus. Muidugi polnud ma mingi musterema. Kust ma pidin teadma, mida täpselt nende veidrate väikeste olevustega peale hakata. Aga ma tahtsin nendega olla ja see aitas mul läbi vigade ja apsude olla just nii hea ema oma lastele nagu ma oskasin.
Hetkel on tohutu tähelepanu ja diskussiooni all nutiseadmed ja nende mõju väikestele lastele. Et need tahvlid ja telefonid ja arvutid nagu kujutaksid endast laste igapäevaelu tugipunkte ja ilma nendeta oleks kogu see põlvkond kadunud mis kadunud. Jah, nii ongi. Sest midagi muud neil eriti ei ole ju. Kui vanemad näevad lapsi ainult õhtul enne magamaminekut ja hommikul enne uksest välja astumist, siis millega peaks see laps end harima ja maailmaga tutvuma. Ka koolis on ta sunnitud ainult omavanustega päevast päeva koos olema. Mäletan, et lugesin kusagilt uuringut, kuidas selline ühevanuste laste pidev ninapidi koos olemine pole sugugi kasulik nende arengule. Laps vajab erineva vanuse ja arenguastmega inimesi enda ümber. Ja kui ta neid reaalsest elust ei saa, siis suundub ta virtuaalsesse maailma. Aga ka sellest ei tahtnud ma mitte rääkida. Vaid hoopis sellest, kuidas ma olen viimasel ajal üha selgemini tajunud enda ja oma laste vahelist seost. Mitte et see oleks kuhugi ära kadunud olnud. Lihtsalt elu teeb oma keerdkäike ning mõningad seigad aitavad sul teadvustada, mis on siis elus kõige olulisem ning kui suur on taustamüra meie ümber. See müra, mis meil päris päris asju märgata ei lase.
Ma olen ääretult õnnelik oma laste üle. Nad kõik on nii väga erinevad, neis on tükikesi nii emast kui isast, vanavanematest ja jumal teab kellest veel. Mõni joon on nii tuttav nagu vaataks peeglisse ja mõni külg nii võõras, et mõtled, huvitav, milline võis olla seda tahku kandev esivanem. Kuigi ma olen alati arvanud, et tunnen oma lapsi, vähemalt viiekümne protsendi ulatuses, siis selle ülejäänud osa avastamine on ääretult huvitav protsess. Nagu oleks loori silme eest kergitatud. Ja siis sa näed, et sinu lapsed suudavad samamoodi mürast läbi näha, maailmast sügavamalt aru saada, olla kohal iseenese elus ja tajuda enda jaoks olulist. Valida oma rada iseenda sisemise tule järgi, mitte käia kellegi näpuga näidatud teed pidi. Teha seda armastusega. Öelda oma lähedastele, kui kallid ja olulised nad on.
Minu armsad Henri, Grete, Maren ja Merje. Ma olen universumile südame sügavama sopini tänulik, et ta on meid kokku toonud ja loonud. Ma tean, et see ei lõppegi kunagi. See koosolemine. Ükskõik, millisel tasandil või millises energias, meie kestame ikka. Ja leiame üksteist. Armastuses.

Jalgrattasõit

on minu ellu kuulunud nii kaua kui mäletan. Eks ma oma esimese ratta sain suht suurena, nii viiene võisin olla ehk. Mäletan, et mind lihtsalt lükati sõitma ja polnud mingit muud võimalust, kui püsti püsida. Muidugi arvasin, et olen kohe proff ja üritasin Lehtmetsa kruusateedel slaalomit sõita ning panin täiega kraavi käna. Päris tükk aega nutsin seal ja üritasin lehtedega oma puruks kriibitud põlvi tohterdada. Ei saanud ju ometi minna emale kurtma... Aga pikk ratturikarjäär on andnud õnneks ka muid kogemusi, kui katkised põlved ja keti vahele jäänud püksisääred. Nüüd saan juba näpunäiteid jagada. Näiteks kehtivad ratturile päris mitmed kirjutamata reeglid:
Tuul puhub alati vastu. Pole vahet, kummale poole sõidad.
Kuumal suveilmal on äärmiselt sinisilmne uskuda, et puude varjus vilus saab väsinud konte puhata. Seal ootab sind näljaste parmude armee.
Kuna kruusakattega tee viib sihtkohta otsem, siis valid loomulikult selle. Hiljem selgub, et poole lühema tee läbimiseks kulub poole kauem aega ja poole rohkem jõuvarusid. Pole mõtet alahinnata asfaldi pehmust oma ratta käppade all.
Täiesti liiklusvabal teel kohtuvad kaks vastassuunda sõitvat autot täpselt sinu kohal nii et sinust saab sõna otseses mõttes viies ratas auto all. Ja kuues. Liivaterasid hammaste vahelt sülitad veel mitu kilomeetrit.
Mida suuremad autod, seda lähemalt nad sinust tee peal mööduvad. Keskmise sõrme näitamisest pole miskit kasu ning küljetuule tõmbejõu neutraliseerimiseks tuleb mõlemad käed lenksudel hoida.
Kui oled valmistunud vastu võtma lõukoerade armeed, kes sind alati teatud kohas tervitanud on, selgub, et elukaid seekord polegi. Arvatavasti pidasid nad siestat. Või siis sõitsid sa nii aeglaselt, et nad ei pidanud sind oma tervituskontserdi vääriliseks.
Kui isegi esimese käiguga jalad nagu pakud on ja keelduvad väntamast, oled kas oma treeningplaani kuhjaga ületanud või siis alustasid liiga vara. Mõlemal juhul on selge, et sinu ratturikarjäär on lootusetult selja taha jäänud. Võid rahulikult kõik lilled ja liblikad teeservas ära lugeda sel ajal kui sõidad.
Ja viimane kuid samas mitte vähem tähtis tähelepanek - Laiuse on tagantpoolt lähenedes sama kole nagu alati ja jääb arvatavasti selliseks aegade lõpuni. Ei aita isegi puude ladvus kehkendav kirikutorn. Seega pole mõtet igasugu kõrvalteedel kive üle lugeda ja rattakumme valgendada, sõida siledal teekattel ja võimalikult tasasel maal. Ja kui oled arvestanud sellega, et sihtkohta viiv tee on ainult pool teekonna pikkust, siis tegelikkuses on kodutee vähemalt poole pikem...