Pagulased...

...tulid minu majja nii neli nädalat tagasi. Eks ma tegelt ise võtsin. Vabatahtlikult. Kuidas sa ikka jätad külma ja nälja kätte. Nemad ise muidugi vabatahtlikult ei tulnud. Arvatavasti tundus neile nigu oleks neid Siberisse deporteeritud. Tundmatu ruum, võõrad lõhnad, keelt ka ei mõista. Söök ka na imelik, võtab kõhu lahti alguses. Mina ise aga mõtlesin, et see kõik on köömes. Peamine on headus ja südamlikkus, armastus võidab alati kõik. Esialgu tunsin end siiski rahvavaenlasena, sest pagulasi külastades põrnitses mind kolm paari üsna vaenulikke tumedaid silmi. Kahtlustavalt. Iga liigutuse peale valmis peitu jooksma. Oma teistele kodakondsetele ma ei julgend iitsatadagi, et meie perekond järsult suurenenud on. Eks nad muidugi kahtlustasid, kui märkasid, et söök kiiremini kahaneb ja öösiti rohelisest toast kohutavat kolinat kostub. Pagulased nimelt on ju metsiku loomuga ning vabalt kasvanud olevustel tekib tuppa kinni panduna tohutu äng. Tuleb kõik variandid käiku panna, et end ruumist välja närida.

Aeg läks. Ühel päeval täitsa tundus juba, et silmside ühe pagulasega, nimetagem teda Porthoseks, sisaldas midagi muud peale ilmselge arusaamatuse. Püüdsin oma mesimagusasse häälde panna maailmasuuruse armastuse ja headuse ning rääkisin Porthosele pika jutu, kui hea on ikka meie juures elada. Tundus, et ta nõustus minuga. Järgmisel päeval läksin suurte lootustega oma armsaid külastama ja ennäe!... teine pagulane, nimetagem teda Athoseks, tuli mulle rõõmsalt vastu ning asus sööma enne kui ma toast lahkusin. Tundsin usalduse tõusu ja rõõmustasin, et äkki siiski õnnestub mu kolm musketäri perekonda integreerida. Otsustasin käigu pealt, et näitan neile seda osa oma majast, kus nad veel käinud pole. Eemaldasin targu kõik vanad kodakondsed ja jätsin uksed lahti. Ehheee! Athos kasutas kohe juhust ning käitus nagu vana maadeavastaja kunagi... kuni... üks meie omadest peiduurkast välja tuli ning temaga silmitsi seisis. See oli ilmselgelt liig mõlemale poolele. Järgnev kahekõne oli tõlkimatu. Ma isegi ei püüa arvata, mis keeles see toimus, aga mõte oli suht selge: „Kessaoledmissaoledmikssasiinoledkustsatuledkassateadetseeonminukodu....“ – „maeiteamidagimaeiteamidagimaolensellinevaenepagulaneäramindärasööö...“. 

Kriisi lahendamiseks oli ainus võimalus eemaldada vana kodakondne ning sulguda turvalisse majaossa.

Kas siis konfliktist pärismaalasega või jätkuvast solvumisest seoses ruumilise vangistusega, aga igatahes ei ’vestelnud’ mu musketärid minuga mitu päeva. Põrnitsesid mind eemalt ja tulid sööma alles siis, kui olin ukse sulgenud. Jätkuvalt üritasid nad leida väljapääsu, kasutades kõiki vahendeid, mida enda ümbrusest leidsid. Mul hakkas neist kohe kahju. Mõtlesin iseennast sellesse olukorda – mina... vaba hing, vangistatuna.... ainult aknast näen silmapiiri... Kuna ilmad soojenesid ning tundus, et mingi side meie vahel ikka on, noh et nad teavad, et süüa ikka saab ja tuppa sooja ka... siis võtsin vastu otsuse. Ainuisikuliselt. Kellegagi konsulteerimata. Luba küsimata. Avasin uksed vabadusse... võttis päris mitu hetke, et Athos, Porthos ja Aramis tajuksid, et nad võivad minna. Ja nad läksid. Mis tähendab seda, et Laiusel Katlamaja linnaosas on vahelduva eduga liikvel kolm pagulast, sellised ilusad musta kasuka ja valge salli ning valgete saabastega. Eks mul muidugi süda valutas, et äkki nad arvasid, et ma ei armastagi neid ja käsen neil kodumaale tagasi minna. Minu õnneks tuli Athos kohe varsti tagasi, või õigemini lipsas välisuksest oma ajutisse korterisse nigu niuhti. Praeguseks on ta üsna ära integreeritud, ehk siis käib tubades ringi, uudishimulik pilk silmades ning püüab kodakondsetele mitte väga silma alla sattuda. Et ei läheks argumenteerimiseks jälle. Porthos ja Aramis käivad ümber maja nigu kitsed kahe heinakuhja vahel, suutmata valida, kas irvakil olev uks on ikka piisavalt turvaline, et sealt vahelt tuppa lipsata või peaks veel omaette hoidma ning lakas magama. Vabana sündinutel vaba valik. Hakkama saavad nad igatahes, kas siis minuga või minuta.  

Ja ma ikka kassidest räägin, onju... KASSIDEST. 

see on juba peaaegu et peremehe pilk... Athos, teie teenistuses 

Kuus aastat rahvatantsijakarjääri...

... on läind nigu lennates. Oleks vist viimane aeg tibusid veidi lugeda, et noh kas on üldse mõtet jätkata, kui ikka miskit erilist arengut märgata pole...

Niisiis, plussid ja miinused:

-         kui öeldakse, et alustada tuleb parema jalaga, on endiselt esimene mõte – millise paremaga?

+ enamvähem selge on, mispidi käib päripäeva pöörlemine.

-         tantsuterminite kasutamine on mõttetu tegevus, eriti mittemidagiütlevad on käsklused: süldvõte, ahelsõõr, kodarjoonel rinnati, sangvõte või külgsamm.

+ ma täitsa tean juba, mida tähendavad näiteks päkksamm, labajalg või siis see ülekanna samm, mille päris nimetus on mul hetkel meelest läind... Kui siia juurde aga lisandub mingi muu pikem seletus, noh et päkkadel pöördsamm päripäeva... siis tuleb kõigepealt hetk mõelda.

-         Jätkuvalt ei tee ma mingit vahet peaaegu ühesuguse muusika saatel tantsitavatel seltskondlikel rahvatantsudel. Minu pärast võivad nad kõik Tõmba Jürid-Marid olla, vahet pole.

+ kui ma miskit tantsu juba natuke õppind olen ja midagi on kõrva taha jäänud, siis peab asi muusikasse minema. Vale muusikaga pole mõtet isegi üritama hakata. Tegelt peaks selle asja ees vist hoopis miinusmärk olema...

-         Kui tantsus on rohkem kui üks keerutus teise otsa (vahet pole mis pidi), läheb minu universum lappama... ma pole siiamaani aru saand, mis imevalemiga need rahvatantsijad oma silmad keskmes hoiavad, kui nad ümber oma telje keerlevad.

+ me oleme aja jooksul täitsa hästi ära õppinud aukudega tantsimise...

-         Endiselt on mul probleemi pikivahe hoidmisega, eriti kui see peab olema nii suur, et rinnad ära mahuvad...

+ karakteri mängimine ja nägude tegemine EI ole probleem :)

Eksole. Karta on, et karjäärivahetuseks on veel liiga vara, laseb vist veel natuke käia sel kassi-hiire-mängul... noh et kumb kulp peal on ja mispidi see galopp nüüd käib. Aga ühte korralikku kalamehe mõrsjat ei saa minust kohe kindlasti mitte. 

2015 sõnapiltides

-         NATO lennukid. Andsid teada, et turvavad meid just siis kui meil kõige rohkem vaja. Näiteks Jõululaupäeval ja aasta viimasel päeval. Thank you! God bless your UFO technology!

-         The Little Prince... film... animafilm... mõte sama suur kui Väike Prints ise – silmad on pimedad, vaatama peab südamega!

-         Aastajad ON nihkunud – kevad algab vahetult enne jaanipäeva, mis tähendab, et jaanilaupäeva ja jõululaupäeva õhutemperatuur on täpselt samasugune ehk nii umbes pluss 3. Mis on muidugi suht meeltmööda grillisõltlastele – pole vaja pikalt arutada, mida jõuludeks süüa teha... Suvi tuleb heal juhul augustis ning vedamise korral on rohkem kui nädala.

-         Kui vanasti tuli TALV ootamatult, siis viimased aastad tuleb millegipärast talve puudumine ootamatult. Suusahullud näpivad oma koridoris seisvaid sõiduvahendeid ning ootavad küüsi närides millal suusakuurordid KUNSTLUME maha puistavad. Niipalju siis elust kooskõlas loodusega. Huvitav miks siiamaani ujumisrandades vett kütma ja kunstpäikest pakkuma pole hakatud... noh et päevitussõltlased saaksid ikka korralikke rannamõnusid nautida...

-         Endiselt keerame kaks korda aastas kella. Kommentaarid on liigsed.

-         Kui ikka inimene ise end ebajumalaks kuulutab, ei kõiguta seda arvamust ei jala mahavõtmine ega inimeste väljamõeldud õigussüsteem. Kalagi hakkab mädanema peast...

-         Ütle mulle, kes on su sõbrad ja... eks ühesugused hullud satuvad ikka lõpuks kokku... aga alati peab olema tasakaalustav faktor lisaks. See, kes asjade päris hulluks minemise korral maa peale tagasi toob. Korraks.

-         You. You are hiding in the shadows of my heart, secretly guiding my way through the vast emptiness between stars...

-         Süsteem mureneb juba siis kui on kasvõi kaks ühtemoodi mõtlevat süsteemivastast isikut. Ja meid on rohkem. Meie silmad on avatud ja meeled valla, me teeme selle ära.

-         LOVE IS ALL YOU NEED!

Tiramisu...

... on igati oma nime vääriline magustoit, sest sellega maiustamine teeb rõõmsaks kohe igal juhul. Mul vahetevahel on selliseid kummalisi iseendas kahtlemise hetki, mistõttu ei julenud ma tiramisule kätt külge panna mitmeid aastaid, kuid kui ma siis ta ükskord valmis tegin... mmmm... ja julge naise rind sai paksult tiramisu kakaopulbrit täis...

Väga palju väga head ei ole aga mõtekas endale lubada, seega on tiramisu tegemiseks vaja vähemalt aastavahetust. Või mõnda muud olulist tähtpäeva. 

Vaja läheb – toorjuustu (meie köögi toorjuust ajab asja ära suurepäraselt, pole üldse vaja higimull otsa ees mööda poode joosta ja peene nimega ’mascarponet’ taga ajada), tuhksuhkrut, mune, vahukoort, päris kakaopulbrit, kohvi, mandlilikööri ja tiramisu küpsiseid. No saab ka mingite teiste küpsistega arvatavasti, kuid... ma siiski arvan, et nende päris ’tiramisu küpsistega’ tuleb magustoit hõrgumast hõrgum. See mu isiklik arvamus. Kui palju midagi vaja läheb, sõltub tegijast. Mulle üldse see grammitamine ja detsitamine ei istu... pole vaja tiramisut raamidesse panna. Teeme maitse järgi, eksole.

Kõigepealt oleks mõtekas valmis keeta kange kohv – sinna tuleb küpsised sisse kasta ning ei ole hea, kui see on väga kuum. Seejärel eraldame tibukollased valgest ümbrisest, lisame kollastele tuhksuhkru ja hõõrume ilusti kreemjaks. 

Sellele kreemile läheb juurde toorjuust ning puulusikaga kausis ringitamine on väga rahustav tegevus.... ummmmm.....

Munavalged vahustada kõvaks vahuks, no ikka selliseks, et tõepoolest pärast on tegu neid kausist kätte saada, isegi raputades ei tule. Munavalgetele EI pane midagi sisse.

Vahukoor vahustada PEHMEKS vahuks. Pange tähele – kui öeldakse pehmed tipud, siis see tähendab, et hetkeks on tipud ja siis nad hakkavad nigu laiali valguma... ei ole mõtet teha poolvõid endale vahukoorest :) Vahukoore sisse ka EI pane midagi, ei suhkrut ei soola ei sidruhapet või soodat või kartulitärklist või jumal teab, mida need retseptid ütlevad mida kõike vahukoorele lisaks topitakse... ei pane.

Toorjuustu-munakreemi sisse tuleb esiteks ÕRNALT segada vahukoor ja seejärel VEEL ÕRNEMALT munavalgevaht. Nii õrnalt nigu vannitaks imikut soojas vees või silitaks väsinud abikaasa selga... ups... no igaüks mõtleb ise, mida ta selle õrnusega väljendada tahab.

HOIATUS – kui kogu kreem on enamvähem ühtlaseks segatud, siis palun mitte jätta kuhugi kööki laua peale, sest see kreem on ÜLIMAITSEV... see on nii hea, et ei ole mõtet üle kahe korra näpuga proovida, sest siis võib juhtuda et .. oh, ma ei tundnud esimese korraga, ma võtan veel... hmmm midagi oleks nagu puudu, ma ei saa täpselt aru mis.... mmmmm järjest paremaks läheb.... ja ühel hetkel olete nahka pistnud pool kausitäit.

Kuna mina tahan, et ma oma tiramisu pärast kenasti taldrikule koogina kätte saan, siis teen ta karbi sisse tagurpidi. Foolium kõige alla ja tsipake õlitan selle põhja ära, siis tuleb pärast paremini lahti. Esimese kihina läheb seda kreemi, mida veel järel on ja seejärel siis küpsised. Mida kastetakse kohvi ja mandlilikööri segusse. 

Kuna Laiuse poes on ainult Amarettot, siis teiste likööride kohta ei oska sõna võtta. Koonerdama igatahes ei peaks. Küpsised lähevad segusse ainult korraks, sest nad pehmenevad väga ruttu. Kiht kihilt see tiramisu end karbi sisse kerib ja kuigi pealispind on minu koogil pärast põhi, võib selle ju ometi kaunilt kujundada. Põhjavundament on enamasti kõige alus ka päriselus, seda enam koogil.

Valmis karbike pealt kinni ja külmkappi. Soovitavalt silme eest kaugemale, et keegi ei hakkaks küsima, mis-see-on ja milla-seda-saab... Kõige parem muidugi, kui üldse keegi ei näe ega kuule, et keegi kusagil tiramisut teeb :)

Kui siis kannatus viimaks otsas on, tuleb kook karbi seest taldrikule kummutada ning puhta kauni kakopulbriga üle puistada. Võib panna südamest, sest kõige olulisem on – tiramisut tuleb ikka armastusega teha. Kuidas muidu ta sulle sosistada saaks – TULE VÕTA MIND! 

Minu Island ehk mida kooliõpikutes ei räägita...

...ning mida tavaturist vaevalt näeb-kuuleb. No heal juhul saab tunda või maitsta. Aga jah.

Esiteks – talv saabub ka Islandile ootamatult. Eriti kui lumevalvsus kaob, sest viimastel aastatel on ka Islandil lund üha harvemaks jäänud, mistõttu võtsid nad sel aastal maha sadanud lumerohkust suure rõõmuga ning ei kavastegi teda ära koristada. Tänavad näevad välja täpselt nagu meil, lumekuhjad igal pool, pooled autod sodilumme mattunud ning sõites tunned pidevalt kaasa vaesele autole, kes kuumaastikul hüpeldes ringi liikuma peab. Kõnniteede koristamist EI TOIMU. Jalakäija vaatab ise, kuhu astub. Vahetevahel on mõne tee peal märgata purustatud laavakivitolmu. Aga kõige selle kõrval on avalike asutuste ees olevad kiviparketid puhtad ja täiesti libedusvabad – neid SOOJENDATAKSE. Jah.

Teiseks – kogu Reykjaviki ja selle ümbruse elekter ja kuum küttevesi tuleb paarikümne kilomeetri kaugusel asuvast hüdrojaamast, mis kasutab ära maa seest tulevat kuuma vett. Elektri tootmiseks ja kütmiseks võetav vesi asub sügavamates kihtides ning on keskmiselt 200 kraadine. Surve all maa seest üles paiskuv vesi juhitakse torudesse, mis maavärinate ohtu tõttu asuvad maa peal ratastel ning suudavad paisuda. Just – torud paisuvad ja on ’flexible’ tüüpi. Niimoodi see vesi sinna linna poole purjetab... kui kohale jõuab on parasjagu 100 kraadine, et maja soojaks kütta.

Kolmandaks – seesama vesi maa seest täidab ka lugematuid väljas asuvaid ’hot tube’ ehk kuumaveebasseine. Seal toimub islandlaste seltsielu. Kui eestlastel on „naised saunas rääkisid“, siis islandil otsustavad mehed basseinis elu ja poliitka üle. päris hästi on see neil välja tulnud peab ütlema. Tegelt on põhjus lihtne – basseinis on küll kuum vesi (42 kraadi ON kuum), aga külma värske õhu käes püsib mõistus värske. Meil on saunas kõik ära küpsend – nii varbad kui aju...

Neljandaks – islandlastel on kinnisidee seoses väikeste nähtamatute olevustega. Neid kujutatakse igasugu suuruses, kujus ja värvis, neid esineb tuhandetes legendides ning nad on tegelikult ka olemas. Umbes nagu ülejäänd maailm mõtleb tulnukate kohta. Ega see vist kusagil mujal küll juhtuda ei saaks – no see, et kui ikka suurt maanteed ehitatakse, ning tee ehitusele  tohutu suur laavakivi täpselt ette jääb ning kui seda üritatakse pisut eemale lükata, hakkab juhtuma halbu asju ning koheselt otsustavad mehed kuumaveebasseinis, et oot-oot, äkki elavad seal kivi all väikesed rohelised härjapõlvlased ning ega me ju ometi ei tohi neid segada, mis seal ikka, ehitame tee kaares kivi kõrvalt mööda ja kõik on korras. Jah.

Viiendaks – islandlaste perekonnanimed on äärmiselt segadusseajavad. Tundub nagu oleks nad kõik omavahel sugulased. Saavad näiteks kokku kaks Guðmundsdóttir’it ning esimene asi on kindlaks teha, et nende mõlema isad on küll Guðmund’id aga see ei tähenda mitte, et nad oleks käind mööda maailma eri paiku endale lapsi tegemas. Noh, et ei ole õed mitte. Sest naiste nimede lõpus on ’dottir’, mis ilmselgelt tähendab tütart ja meestel siis ’son’ ehk poeg. No nagu meil Kalevipoeg onju.  On olemas ka mõned pärandatud perekonnanimed, kuid seaduse järgi ei tohi enam uusi perenimesid leiutada. Olgu kõik pojad ja tütred.

Kuuendaks – islandlased teavad omast käest, et maad ei ole mõtet narrida. Nii näiteks otsustasid Eikellegimaal elavad inimesed (Eikellegimaa on teatavasti seismiliselt väga aktiivne osa islandist, mis asub Põhja-Ameerika ja Euroopa tektoonilise platoo vahekohas), et maa sisse tekkinud lõhesid võib edukalt prügi äraviskamise aukudena kasutada. Kasutasidki niikaua kuni maa otsustas, et nüüd aitab küll ning järjekordse värina ajal kogu selle sodi üles maa peale tagasi kupatas. Karma.

Seitsmendaks – islandlaste suurepärane inglise keele oskus tuleb nähtavasti kanda sõja-aja arvele, kui islandile maabus suur hulk briti ja hiljem ameerika sõdureid, kelle kohalolek oli äärmiselt vastumeelne islandi meesrahvale kuid võeti suure vaimustusega vastu kohaliku naispere poolt. Järeldused teeb igaüks ise...

Kaheksandaks – islandlaste rahvusnaps on Brennivin, mis tähendab põletatud veini ning mida aetakse kartulist ja maitsestatakse islandi vürtsidega. Ühesõnaga puskar mis puskar. Maitses päris hästi...

Üheksandaks – islandil ei ole sõjaväge ega sõjaväeteenistust. Kuritegude arv on minimaalsestki väiksem ning autode vargust peaaegu ei esine. No selge ka, ega neil poleks selle autoga ju kusagile minna. Kõik vähegi keskmisest rohkem end matšodena tundvad poisid ja tüdrukud leiavad rakendust päästeteenistuse erinevates ilmingutes ning loomulikult gaidide ja skautidena. Kellel energiat veelgi üle jääb, teeb sporti. Soovitavalt vähemalt kahte ala korraga.

Kümnendaks – ükskõik mida sa mingist maast ka ei tea või ei arva, tavaliselt ei tea sa tuhkagi enne kui oled seal maal ka päriselt kohal viibinud. Islandlased on ääretult tore rahvas – naeruhimulised ja särasilmsed, viisakad ja rahulikud, armastavad loodust ja oma maad ning on ääretult uhked oma maa saavutuste üle. loomulikult arvavad nad, et neil on maailma kõige toredamad ja originaalsemad hobused (ja tegelt ongi), maailma kõige loodussäästlikum energiatarbimine (viis pluss muidugi), kõige vapustavamad loodusnähtused – geisrid ja joad (absoluutselt nõus!), kõige inimesesõbralikum ja kokkuhoidvam kogukond (aplaus!) ning nad elavad maailma kõige parima koha peal ehk siis maailma lõpus või maailmade vahel, kuidas kellelegi paremini sobib. Kõik õige.

Nii on, et kui sõrme annad, siis oled ühel hetkel tervenisti laava sisse tõmmatud. Minu Island jääb mind ootama. Ma tulen. 

https://www.facebook.com/raine.lindepuu/videos/1169727049721911/?theater 

Minu maailmaränduri elu...

..on mulle pakkunud nii tohutult avastamisrõõmu, et tundub nagu võiks hakata juba ära harjuma, et maailm ongi üks ääretult vahva paik. No ei harju. Ikka veel satun vaimustusse uutest kohtadest ja ikka veel kipub emotsioon üle ääre ajama. Ega Island pole ses suhtes erand. No läksime me täna ju neid turiste mängima. Suure bussiga ja giid kenasti ees rääkimas. Ajaloost ja traditsioonidest ja kohtadest ja vaatamisväärsustest. Sekka natuke legende. Nagu ikka. Kõigepealt muidugi need mäed... mis bussiaknast paistavad ja millele kohe mitte kuidagi ronima minna ei saa. 

Kuidagi kentsakalt lapikud tunduvad need Islandi mäed, nagu oleks keegi neid liivast ehitanud ja siis korralikult pealt siledaks patsutanud. Eriti kõrged nad muidugi ei ole, aga majesteetlikud näevad välja sellegipoolest. Päris põnev oli kuulata juttu mäenõlvale ehitatud majakesest, mis mäelt allaveerenud kivimürakatest ümbritsetud. On kaks legendi selle kohta, miks maja just sellisesse hullumeelsesse kohta ehitati (vastupidiselt enamuse arvamusele, ei ole ükski kivi senini majakest tabanud) – ühe kohaselt ehitas mees selle oma ämmale (!), teine aga räägib hoopis haldjatest, kes maja ümbruse kivide all elavad ning majakest kaitsevad. Need silmale nähtamatud olevused tunduvad olevat ühed islandlaste mütoloogia ja rahvapärimuse lemmiktegelased. Täitsa vahva peab ütlema... kuigi jõulutemaatikaga seotud 13 jõulupäkka nüüd küll eriti positiivsed ei tundu olevat – kui ikka laps pahandust teeb, siis kommi asemel tuuakse kartulit (mis tegelt palju tervislikum kui šokolaad!). Aga kõige õudsem tegelinski on ikka jõulukass – suur must olevus kes sööb ära kõik need, kes jõuluks mitte ühtegi uut riideeset ei saa! Kohe kindlasti ei räägi ma seda legendi oma kassidele...

Aga... mägede taga ja mägede keskel asub islandlaste Nokia – geotermaalenergia. Maapinnale väljub see geisrite näol. Jõudsime siis meiegi sinna geisrite väljale ning otse loomulikult purskas kõige suurem töötav geiser selle aja jooksul mitu korda kui minul kaamera parasjagu kinni oli. Visadus viib siiski sihile, ning pisukese ootamise järel õnnestus mul va maa-alune kuumaveetegelane kinni püüda. Ning oh imet! Mõne sekundi järel purskas ta veel teist kordagi. Hais on kõrvulukustav, muide! Füüsika selle nähtuse taga ütleb nii – maa sisse on tekkinud maavärinate tagajärjel praod, mille kaudu üle keemistemperatuuri olev vesi rõhu mõjul välja tungib, maa peal rõhk väheneb ning vesi aurustub ja lendab atmosfääri laiali auruna. Kuuma auruna. Nähtavasti selle haisu pärast müüvad islandlased turistide päästmiseks - värsket õhku... 

Kogu see geisriteväli aga on paljastunud justnimelt seetõttu, et Island asub kahel laamal korraga - me näiteks võime rahuliku südamega nentida, et oleme ära käinud ka Põhja-Ameerikas (sest just selle laama peal on Reykjavik ja läänepoolne osa saarest). Kahe laama vahel on Eikellegimaa ning paljudes kohtades on korralikult näha maavärina tagajärjel lahku löönud maa. 

Kui geiser oli ootamatu ja närvikõdi pakkuv, siis meie reisi teine sihtkoht – Gullfoss ehk kuldne kosk – ületas igasugused ootused. Ainus asi mis kripeldama jäi oli mõte, et kui fantastiline värvidemäng selles kohas suvel aset leiab... aga eks peab siis tagasi tulema. Suvel.

Gullfossi ümber on kenasti ehitatud vaateplatvormid ning iseenesest oleks ju võinud sealt päris mitu kena pilti ja videot teha, aga kohe nii hirmsasti kiskus meid selle raja peale, mis talveks kinni oli pandud. Noh et saaks ikka lähemale sellele veemühinale. Oleme ikka ühed kriminaalid küll. Etteruttavalt pean muidugi tunnistama, et meid tagasiteel piirde juures oodanud valvurnaisterahvas pahandas päris korralikult ja ütles et me ikka puhta stupid oleme et läksime sinna kuhu ei tohtinud... I’m so sorry... aga... me oleksime lausa insane olnud kui me EI OLEKS sinna lähemale roninud. Ega ma eriti ei oskagi sõnadesse panna seda tunnet, mis seal kose serva all seistes ja kogu seda tohutut veejõudu vaadates ning tunnetades meid valdas... Life is wonderful... and weird. 

Gullfossi kaljunuki all, käeulatuse kauguses mühisev veekosk (täielikult keelatud ala muideks)

Homme saabub see päev...

...mil me saame Islandil tüüpilisi turiste mängida ehk siis lähme bussiga ekskursioonituurile. Eks meil ole nende eelnenud päevade jooksul muidugi ka õnnestunud natuke turistide moodi välja näha, eriti hästi tuli see välja meil mõned tunnid tagasi bussiga Reykjaviki kolmandast eeslinnast kodu poole sõites. Küllap oleme kõik kohanud Tartus või Tallinnas lärmakaid võõrkeeles rääkivaid ja täiel aurul naeru lagistavaid välismaiseid olevusi... ning mõelnud – oh jummel küll kui arulagedad võivad need turistid olla... novot. Nüüd oli meie kord seda šõud kohalikele pakkuda. Aga me ei põe eriti selle pärast. Sest viimaste päevade jooksul oleme õppinud islandi koolisüsteemist, laste vaba aja veetmisest, huvihariduse olukorrast, islandlaste peretraditsioonidest ja veel kümnest muust ühe maa kohta käivast teemast rohkem kui mistahes raamatuid või internetisaite sirvides. Islandlased võtavad perekonda ja oma riiki väga tõsiselt. Laste huviharidus on vaat et prioriteet ning selle arvelt raha kokku ei hoita. Kõrvalepõikena tuleb muidugi mainida, et minu kakskümmend tuhat raha on juba ammu olematuks kahanenud, kuigi mingeid kümnekaraadiseid teemante mul kohvrisse siginenud ei ole. Isegi laavakivist küünlaalust ei ostnud. Selleks polnud ka mingit vajadust, sest me sõitsime kenasti Agustaga mööda Reykjaviki külje all asuvaid laavavälju ning sealt oleks võinud neid kive lausa mitu kotitäit kaasa tuua... 

Aga hoopis lastest ma rääkisin. Enamus lapsi käib vähemalt kahes erinevas huvikoolis või trennis. Mis tähendab seda, et miskit niisama hängimist kusagil kaubanduskeskuses pole lastel vaja ette võtta. Tänavate peal pole me siiani näinud kakerdavaid ja lällavaid noorukeid ja kui järele mõelda, siis ma pole isegi suitsetavaid noori näinud. Island olevat kõige turvalisem lääne ühiskond üldse ning oma erilise asukoha tõttu ei ole siin ka sõjaväge. Kõik vähegi end matšona tundvad olevused võivad end päästeteenistusse või politseisse rakendada. Kuigi ühest küljest on islandlased väga rõõmsad Eyjafjallajökulli purskamisega kaasnenud Islandi-reklaami tagajärjel saarele saabuvate turistide hordide üle, sest see on aidanud majanduslangusest üle saada, tunnevad nad siiski muret. Seda mitte ainult puhtproosalistel põhjustel, no näiteks et pole piisavalt kemmerguid ning turismipiirkonnas ringi liikudes tuleks rohkem jalge ette vaadata... vaid ka seetõttu, et aastakümnete jooksul turvalist loodusesse sulandumist võimaldanud maastikud on nüüd üleujutatud võõraste inimeste poolt, jättes üha vähem võimalusi kodukoha lähedal vaikuse nautimiseks. Kõige drastilisemaks näiteks võib pidada maailmakuulsat Blue Lagooni, kus igal ajahetkel tohutu mass külastajaid viibib. Eks me mõtlesime ikka ka, et kuda me siis niimoodi Islandilt ära tuleme, et lagoonis käimata jääb, aga elu mängis meile hoopis teise võimaluse kandikul ette – pärast kohaliku tantsukuulsuse trenni juhatati meid spordikeskuse siseõuel asuvasse välibasseini. Ja nii me siis oma suurte silmade ja paljaste varvastega seda avastama asusime – ikka päris jabur oli see tunne paljalt kahekraadisesse talveõue astuda ning seejärel pea neljakümnekraadises basseinis mõnuleda. Life is weird.