Poliitiline korrektsus...

…pole mulle kunagi konti mööda olnud. Hämamine ja otsesest vastutusest kõrvalepõiklemine ei tule mul välja ka siis mitte, kui ma seda igal õhtul peegli ees harjutaksin. Eks ma olen muidugi oma lolli otsekohesuse ja ’kus viga näed laita, seal tule ja ütle’ ättituudiga endale tihtilugu äikesepilvi pea kohale kogunud ning tänu sellele pole mul lootustki mõnesse teatud kohta tööle saada. Aga ega ma sinna nii väga ei tahagi… enam… Ja kui minu tulevased tööandjad veel mu blogi lugema juhtuvad, siis söön ma vist elu lõpuni kartulikoorukesi… Tegelikult tahtsin ma aga hoopis teha ettepaneku nimetada Eesti Vabariik ümber Kilplaste Kuningriigiks. Arvestades meie viimaste aastakümnete vaimuvälgatusi kõigi asjade ümberkorraldamise, reformimise ja jalgratta leiutamise valdkonnas, oleks me vähemalt omaenese rahva suhtes ausad. Mul on isegi Peakilplane välja pakkuda – meie praegune ekskaitseministrist haridusminister, kes kõige suurema tõenäosusega üritab haridusmaastikule samasuguse gigantkilpluse musternäidise püstitada nagu meil Tallinnas vabaduse väljakul kõrgub. Nüüd siis, kui uus põhikooli ja gümnaasiumiseadus koos uute õppekavadega on vastu võetud ning koolid endal pihta kinni nöörides jõudumööda uusi klantspiltidest kubisevaid ning pisukest informatsiooni pakkuvaid uuele õppekavale vastavaid õpikuid-töövihikuid on püüdnud muretseda, leiab härra Peakilplane, et tegelt meil ikka ei ole vaja nii suurt ja mahukat õppekava, tõmbame sealt poolele kriipsu peale. Või õigemini kriipsutame üle – et need õpetajad, kes nii hirmsasti tahavad laste pähe miljon faktiteadmist puurida ning põhikooli lõpetajatest matemaatikaprofessoreid teha, need võivad seda puhta südametunnistusega edaspidigi praktiseerida. Aga meie ülejäänud saaksime siis ametlikult tegeleda lastele koolirõõmu pakkumisega, sekka näpuga teadmisi puistates. Ärge saage minust valesti aru – ka minu arvates on kogu meie õppekavandus üles ehitatud sellele, et laps peab 12 kooliaasta jooksul ära õppima kõik, mis üldse võimalik. Ning igal sügisel kuulen ma ahastavaid hüüdeid kooliorjuse algamise kohta, kui ometi võiks kool olla tore ja ahvatlev kokkusaamise ja õppimise koht. Aga – kui kõigepealt tegeletakse nööbi veel õmblemata pintsaku ette kinnitamisega, et seejärel siis seesama nööp lahtiharutamata pooleks kiskuda, ei oska mina küll kogu protsessist midagi mõistlikku arvata. Kangesti tahaks mässama hakata. Kusjuures hanguga Toompea ette sõnniku laotamine on minu arvates kõige magedam protestiilming üldse. ’Sitta kah!’ peab ikka targalt ja intellektuaalselt käima. Kaua me õpetajad kannatame seda pilapilti näguderaamatus, kus öökullist tark-mees-taskus kevadeks räbaldunud leidi-ga-gaks muutub. Miks peame lugema artikleid á la ’Miks ma enam õpetaja ei ole’ ja ’Ütlesin võhivõõrale, et töötan õpetajana ning tal tuli pisar silma…’ ning kuulama heietusi sellest, kuidas meie väikekodanlik klass oma võsukesi erakoolidesse paigutab. Samal ajal siis virelevad hajaasustusega maakoolid pearaha poolt määratud sandikopikatega, üritades kohalikule kontingendile maailmavalgustajat mängida põlve otsas tehtud õppevahendite ja tiguarvutitega, mille marki praeguse aja arvutigurud enam ei mäletagi ning kui kusagil näevad, siis on see muuseum. Ja kogu selle haleduse ning musta laega kaetud toa taustal TAHAN MINA IKKAGI OLLA ÕPETAJA, ma tahan, et mu õpilastel oleks minu tunnis nii huvitav kui hariv olla, ma tahan, et nad tuleksid kooli rõõmsal meelel ja ütleksid mulle – õpetaja, ma TAHAN teie tunnis olla. Ja erinevalt meie ’valitsevast’ klassist ei ole mul võimalik tööl kilplast mängida, lõputut vigade parandamist ja ümbertegemist ei luba mulle keegi ning oma möödalaskmiste eest vastutan täie rauaga. Kõik see kokku maksab vähem kui miinimumpalk. Ja seejuures luban kõige kiuste olla rõõmsameelne ja optimistlik, sest kui ma enam omaenese niru elusaatuse üle naerda ka ei jaksa, siis võite mind maha kanda. Ning kui ma teie ukse taha tulen kriitpaberile trükitud voldikuga, kus minust mukitud-soeng-peas-lips-ees klantspilt vastu vaatab, siis palun – ärge hääletage minu poolt kohalikel valimistel. Jah, te saite õigesti aru – mul sai villand ja ma hakkan nüüd revolutsiooni tegema. Ning see siin on valimisreklaam. M.O.T.T.

Olen hetkel üsna puuga pähe saanud

Jõudsin mõned hetked tagasi koju Kuremaa lossipargis toimunud valla sünnipäevaürituselt. Läksin sinna pärastlõunal üsnagi resigneerunud meeleolus, justkui linnukest kirja panema, sest Meie Marikesed, kui Laiuse piirkonna ainus kultuurikollektiiv, pidid enesestmõistetavalt tantsukavaga üles astuma. Kuigi mul juba eile tekkis selline kummaline tunne, et sel korral õnnestub mul tantsuplatsil sajandi käkk kokku keerata, ei juhtunudki midagi hirmsat ning saime oma nelja tantsuga päris rahuldavalt hakkama. Vallavanem küll muigas, et järgmine kord paneb ta meie repertuaari ise paika, no et oleks ikka rohkem selliseid särtsakamaid tantse nagu Kreitzburgas ja vähem uinamuinasid nagu Äiu-Äiu, aga sel teemal räägin ma temaga hiljem… individuaalselt… Nii nagu eelmisel aastalgi, toimusid ka seekord küladevahelised jõukatsumised, kõikvõimalike kummaliste sporditegevuste ja mängude näol. Et Laiuse küla mälumängust päris kõrvale ei jääks, nõustusid neli vaprat Marikest seda koormat enda õlule võtma. Polnud ju aimugi, millise raskusastme küsimustega rinda tuleb pista. Vähemalt me teadsime, et me midagi ei tea ning see on kõigi teadmiste alus… Lõpuks selgus, et teadsime lausa 50% ulatuses ning kui oleksime julged naised olnud ja missivõistluse võitjaks meest pakkuda julenud, oleks meie rinnad veelgi rasvasemad olnud. Aga… oleks on paha poiss ning tegelikult jäime me endiga päris rahule. Pärast autasustamistseremooniat, mis muide kulges Vangelise ’Chariots of Fire’ muusika saatel (ei tea palju ka autorile autoritasu makstakse), mõtlesin ma, et nüüd võib üritusele joone alla tõmmata ning ära koju minna. Vanainimese asi. Tahab ikke valges koju koti peale saada. Otsustasin siiski, et kuulaks ikka selle tantsuks mängiva ’Regati’ ka ära, ma neid uuema aja süldibände nii väga ei tea, näiteks meie jaanipeo miniMTJ eriti platsile kepslema ei kiskunud... Mõtlesin, et kuulan paar laulu ja siis aidaa. Ma polnud üldse valmistunud selleks, mis lavalt kostma hakkas. Esiteks ei eeldanud ma üldse nii head pillimängu ja helikvaliteeti ning teiseks, ignorantne nagu ma olen, tabas mind nagu puuga pähe nende repertuaar – Jaak Joala, Radar, Tõnis Mägi, õed Kõlarid… minu lapsepõlve ja teismeliseea eesti popmuusika. Pole vist mõtet rõhutada fakti, et edasise bändivooru aja olin koos kahe allesjäänud Mariga tantsupõrandal tantsu vihtumas nii et päkad valusad ja varbad villis. Meie tantsukingad pole just eriti tantsimiseks mõeldud… Regatt aga pakkus üllatusi nagu kommivaagna pealt – Joala ’Ohtlik naine’ ja Nemo ’Armastus on see’, Leontjevi keerlevate plaatide lugu ja Zemljane kosmodroomi laul viisid lapsepõlvetunde viimase vindini ning itaaliakeelne mamma Maria oli viimane piisk karikasse. Ma ei saand enam üldse aru, kus ma olen, kes ma olen, kui vana ma olen ning miks ma olen… Põhiline oli läbi keha voogav muusika, villis varbad ei mänginud enam mingit rolli, kuni… muusika lõppes ning algas õhtujuhi disko. Õnneks ei kestnud seda eriti kaua ja kui ka peo ametliku osa kohustuslikuks lõpetuseks sadade eurode ulatuses värvimuusikat õhku oli lastud, saateks eesti versioon ’Ghostbustersi’ muusikast, võis mõelda kojutulemisele. Hing muusikast tulvil, kõrva trummikiled äärmuseni pingul, keha dehüdreerunud, silme ees virvendamas õhtu jooksul kohatud sõbrakeste naerusuised näod, mõistus muusikasse vabalangemisest lühises ja süda pekslemas tinataldrikul… armastus on see…

Enne kui Pariisi hakkad minema...

…käi Nuustakul ära. Aga võib ka vastupidi. Mina näiteks olen Pariisis juba käinud, aga Laiuse mäelt sinise ja kutsuvana paistev Emumägi  ei kuulunud siiani mu vallutuste hulka. Reede hommikul tundsin, et vot nüüd tuleb seal ikkagi ära käia, sest kui ma praegu ei sõida, siis lükkub see käik tumeda tuleviku poole nii nagu Maride poolplaneeritud rattaretk sinnasamma Emumäe juurde. Ma olin täitsa valmis ihuüksi matkale asuma, aga igaks juhuks agiteerisin lõunakohvi ajal oma armsaid sõbrakesi ka, et mis see siis ära ei ole natuke rattaga sõita, paar tundi sinna, paar tagasi ja käidud ongi. Imede ime – naised olidki nõus ning kella kahe paiku kogunesime kollase postkasti juurde, et alustada oma reisi tundmatusse. Esimene osa matkast kulges enam-vähem tuttavatel radadel ehk siis otsetee Vaimastverre. Pisut jaitsakamennajadaroga ta ju vahepeal oli, aga optimismi see ei kahandanud. Ühtlasi sai siis ka Vaimastvere Alati-ja-Otsas üle vaadatud ning kuna sõidetud oli juba 14 km, premeerisime endid jäätisega. See oli hea mõte, arvestades eesootavaid katsumusi. Tee Vägeva poole oli väga mõnus ja kulges suht kiiresti, aga kuna eesti teedel on üksindagi väntav jalgrattur suht haruldus, siis pakkus janereas rattanelik üsna eksootilist vaatepilti möödasõitvatele autodele ning kui me elaks ameerikas, siis oleks meil üsna varsti uudistehelikopter pea kohal tiirutanud ning rahvas oleks liveTV kaudu saanud jägida reportaaži Vägeva teel liiklust takistavatest muttidest jalgratastel… Igatahes õnnestus meil ilma suuremate viperusteta välja jõuda Rakvere ristini, kust me siis veel päris mitu kilomeetrit väntama pidime, enne kui meie suureks kergenduseks võis sildilt lugeda – Emumägi 6km. Minu kallite naisukeste jaoks olid need vist küll elu pikimad kilomeetrid… kusjuures mäge ei paistnud kusagilt. Laiuse mägi, mis teadupärast on mõnedkümned meetrid madalam, paistab igalt poolt kaugele ära, aga Emumäge me otsisime terve viimase teelõigu, et äkki on ta nüüd selle  järgmise nõlva taga orus… No oli. Viimse pingutusena nõuti meil 10% kaldega mäkketõusu, millest me siis 25% ulatuses osa võtsime… ning lõpuks võisime end õnnitleda – meie optimistlikult ettevaatliku prognoosiga alanud rattamatk oli õnnelikult poole peale jõudnud. Pärast perepileti ostmist – ema-isa-lapsed! – suundusime vapralt tuules kõikuva Muumitorni poole. Oma suureks hämmastuseks avastasin, et minu viimane eluseiklus, ehk langevarjuhüpe, on boonusena välja ravinud minus pesistsenud kõrgusekartuse, mis tähendas seda, et Emumäe torni minnes ja seal kõrgustes olles ei tekkinud mul vähimatki hirmusahinat – küll oli ilus see Eestimaa, mis sealt paistis. Erilise hardusega silmitsesin kauguses sinavat Laiuse mäge… ning korraga tajusin, et jummel küll, meil tuleb nüüd sinna silmapiirile tagasi ka sõita! Aga julge naise rind on gaseeritud vee pritsmeid täis ning pärast kaardiga konsulteerimist alustasime tagasisõitu. Ei tahtnud mitte sama teed tagasi minna ning juba kodus olin otsustanud, et teeme tunne-Eestimaa-metsi retke ning tuleme mööda metsasihte tagasi. Kaardi peal tundus kõik imelihtne ning minu peas samuti. Omast arust teadsin ma täpselt, kuhupoole pöörata ning millal. Tegelikkuses oli põlla peal ja metsa vahel teid tunduvalt rohkem ning paaril korral põrutasime me ikka päris vales suunas. Kui me siis nii kuskil üheksa paiku jälle mingit sirget metsasihti pidi teadmata suunas hüplesime, tundus nagu tuleks varsti Päästeametiga ühendust võtta. Õnneks teevad rongid üsna kõva müra ning kui terava kuulmisega Mariell rongirataste raginat ikka sootuks teisest suunast kuulis kui meie minemas olime, siis pöörasime julgelt otsa ringi ning sõitsime oma 5km tuldud teed tagasi. Ma pärast kodus vaatasin, kuhu me välja oleksime jõudnud – eikuhugi, keset metsa nii umbes 20km pärast lõppes see tee… Aga, Päästeamet jäi seekord tülitamata, mistõttu mul ei õnnestunudki hädist naisterahvast mängida, sest leidsime oma õige teeotsa, mis Pedja poole suundus. Sel ajal oli päike juba üsna ära loojumas ning meid ähvardasid kahelt poolt sünkrasked äikesevihma pilved, mis õnneks siiski vaprate vandersellide kohal oma väravaid ei avanud. Ma usun, et meie nelik pole kunagi varem nii suurt rõõmu tundnud kui Pedja silti nähes. Peaaegu kodus! Viimane kümme kilomeetrit sõitis 75% meist vist puhtalt tahtejõu ja pehme padja nimel. Igatahes tundus Laiuse siluetti silmates nagu oleks kogu meie seltskond maavanema ja puhkpilliorkestri vastuvõttu väärt. Kui minu jaoks oli see matk suurepärane puhkus kallite sõprade seltsis ning väike õppetund orienteerumise ja rühmasõidu alal, siis minu armsad vaprad naisukesed ületasid endid mitmekordselt. Võtsid end kätte ning sõitsid maha marsruudi Laiuse – Vaimastvere – Vägeva – Rakvere rist – Salla tee – Emumäe – hulk metsavaheteid – Vägeva-Pedja tee – Vaimastvere tee – Laiuse ehk siis laias laastus üle 50km… Te olete mul kulda väärt! Ma kummardan teie kauniduse ees! Ja hakkan järgmisele sõidule mõtlema…

Tõusin täna hommikul...

…väga vara. Lausa kell kaheksa. Minu suvegraafikut arvestades on see ennekuulmatu, eriti kui magama minnakse päikesetõusuga ning pealekauba on kõri all veel üks nurruv kiisubeebi. Lisaks hakkasin ma  paar päeva tagasi järjekordselt üle vaatama oma kultusseriaali ehk siis Mulder ja Scully all over again… Pluss muidugi öised tähevaatlused. Varasest hommikutunnist hoolimata näitas temperatuurimõõdik üle 20 kraadi ning hommikukohv õue peal oli küll pisut tuuline, kuid see-eest rikastatud hämmastunud kassirahvaga, kes vaikselt oma peidupaikadest minu poole loivasid, tummalt muret tundes, ega mul ometi palavikku pole, et nii vara ringi kondan. Kummalisel kombel ei huvitanud neid isegi toidupalakesed ning pärast lühikest nurrukontserti kadus igaüks oma isikliku pikutuspaiga poole, kes kuhu põõsa alla. Jalutuskäik kastesel rohul paljastas mulle öise tähevaatluse ajal suupisteteks toodud paari hiire elutu keha ning kui ma mürinat kuuldes taevasse kaesin, et kustpoolt see helikopter nüüd tuleb, misjärel ülevalt tee pealt suur kollane traktor mööda sõitis, sain aru, et on ikka vara küll. Pugesin oma toaurkasse tagasi ja mõtlesin, et olen hästi vaikselt ja loen ära kõik netiuudised. Sain teada, et meie kollektiivne mina võib endale jälle vastu rindu taguda, sest võitsime endile kohe lausa kaks kulda ja maailmameistritiitlit… vehklemises. On põhjust nädalavahetusel tähistada. Fantastiline pildigalerii andis mulle ülevaate Eestit tabanud öisest äikesetormist, mida meie kandis kohe päris kindlasti ei olnud ja millest ma lähiajal ei unista ka, sest tahaks tähesadu kaeda. Siis tuletati mulle meelde, et keskealisel on viimane aeg hakata mõtlema selle üle, mis on elus kõige tähtsam ning siinkohal sekundeeris juba paar päeva netis lehviv uudis sellest, kuidas targad naised lapsi ei tee. Jäin kohe mõtlema, et kui iga lapse sünniga väheneb naise IQ kuskil 20 pügala võrra, siis… üks kahest, kas mul oli enne laste sündi IQ vähemalt 200 või olin ma juba siis nii loll, et otsustasin mitu last saada ning minu intelligentsustase ei mahu enam ammu normaalsuse mõõtkavasse. Ma arvan, see viimane on õige, sest ma pole kunagi aru saanud, miks IQ testid pigem ühte väravasse mängivad, kui intelligentsuse mõõtmise variante võiks ju varieerida.  Järgmisena sain oma suureks kergenduseks teada, et kui kõik 7 miljardit inimest otsustaks ühtäkki korraga ookeani pissile minna, siis sellest ei tulekski ökokatastroofi, vaid see oleks nagu ’tilk merre’, ainult et merre või ojja või järve ei soovitatud minna. Loodetavasti ei oota meid ees mingi ühiskampaania – mine p*****e… Pisut ärevusttekitavana mõjus uudis meie kallist pealinna vallutavatest jänestest, aga mingid tagajärjed peavad ju tasuta linnatranspordil olema. Valimised ka ukse ees ju. Kui ma aga jõudsin artiklini, milles meie ’taasiseseisvuse tähistamiseks’ Tallinna kutsutud Robbie Williamsi kontserdi korraldaja härra Rebane palub inimestel poistebändist väljakasvanud popmuusiku ingliskeelsed laulusõnad ära õppida ja kontserdi ajal tingimata kaasa laulda, et ikka maailmale näidata, kui tsiviliseeritud rahvas me oleme, siis… tajusin ma äkilise selgusega, et nii vara ei ole mõtet suvel üles tulla. Parem juba siis magada kella 11 või 12, et koos ülejäänud perega kenasti samaaegselt ärgata, pärastlõunast hommikusööki valmistada ning mitte ennast kurssi viia kõigi kõrge IQ tasemega inimestele määratud leheuudistega. Kes paljajalu käima harjunud, sel kingad hõõruvad…

Unistuste täitumine...

…on kahe otsaga asi. Ühest küljest haarab sind õndsus, kui oled oma unistuse täide viinud, teisest küljest valdab olemust tühjusetunne, et… mis siis nüüd? Ongi kõik või? Üks minu unistustest on juba aastakümneid olnud langevarjuhüpe. Eks ma oma mõtete tagatubades ikka kinnitasin endale, et sellest on piisavalt turvaline unistada, kuna inimesed tavaliselt ei tegele niskeste lollustega nagu langevarjuhüpe. Mu lapsed tüdinesid vist lõpuks ära sellest emme unistamisest ning kinkisid mu viimaseks 25. sünnipäevaks seikluse nimega langevarjuhüpe. Nii ma siis olen oodanud viimased kuus kuud seda päeva, mil ma oma saatusele pitseri vajutan. Juba eelmine nädalavahetus ootasin, sättisin end valmis, kuulasin kõik lemmiklaulud ära, lõpetasin kõik pooleliolevad asjad ja jätsin koduga hüvasti… no nii igaks juhuks ikka… ja siis vedas ilm mind alt, jättes mind veel üheks nädalaks praadima. Eile pärastlõunal aga polnud enam pääsu. Instruktori rõõmus hääl teatas telefonis, et pool viis tuleb Kuusiku lennuväljal kohal olla. Olime. Jõudsime sinna läbi paduvihma ja rahesaju ja äikesemürina ning kogu see loodusjõudude mässamine jäi nagu imeväel lennuvälja servale, nähtamatu kardina taha pidama. Meie pea kohal säras sume taevas ja paitas pehme tuuleke. Kuna kõik kohaletulnud hüppehullud otsustasid oma elu iseenese kätesse usaldada, siis instrueeriti meid paari tunni jooksul korralikult. Et mida teha siis, kui välja hüppad, kui tundub, et hakkad kõndima naabri langevarjul, kui tuul kõrvus juba nii palju vilistab, et silmist pisarad väljas ja endast kahju hakkab, miks pole mõtet maandumisel jalgrattasõiduharjutusi teha ning üleüldse veel vähemalt kaks tuhat erinevat asja, mis kõik samavõrra olulised. Tegime isegi kuiva trenni lennukist väljahüppamise taktika harjutamiseks. Instruktor oli viimase peal. Näiteks küsimuse peale, miks ei tohiks lennukist vaikselt ussina vongeldes pea ees välja tulla, sõnas ta surmtõsiselt – siis juhtub nii, et te jõuate kõik lennukiküljel olevad needid üle lugeda. Kõlab ju tunduvalt paremini, kui öelda, et libisete nägupidi piki lennuki külge… Igatahes sain ma kuskil kella kaheksaks endale selga hüppaja varustuse, mis koosnes põhilangevarjust, tagavaravarjust, kotist, kuhu vari pärast toppida, ja kiivrist. Tunne oli nagu raseduse lõpukuudel, selle vahega, et üks laps on kõhu peal ja teine seljataga. Ringi vaadates peegeldus sama tunne kõigi osalejate nägudelt. Noored mehed, vanad mehed, mõned noored naised ja siis üks… vana mina. Viimased minutikümned enne lennukisse astumist venisid kuidagi eriti pikaks. Päeva jooksul süvenenud vaakumitunne kõhuõõnes muutus kraadi võrra kangemaks. Ja siis tuli minek. Lennukisõit iseenesest mulle meeldib. Eriti õhkutõus. Sellesse pisikesse lennukiuberikku mahtus meid täpselt 12 hüppajat. Kõik kenasti kaalu järgi reas. Sel ajal kui lennuk oma tiire tegi, oli kõik veel üsna hästi, aga kui tuli meie viimase neliku kord püsti tulla, trossist kinni võtta ja hüppeks valmistuda, siis ma enam ’ilus oled, ilus oled sa…’ ei laulnud, vaid kordasin omaette ’this is not happening, this is not happening…’ Üritasin kõigest väest mitte hüperventileerida, aga kui eesolev noormees oma paanikat täis silmadega näo minu poole pööras, nagu ootaks ta mingit lohutust, ja tagaolev tütarlaps hüsteeriliselt itsitas, sain ma aru, et see on tõepoolest juhtumas. Teoorias on kõik ju kena. Seisad lennuki lahtise ukse juurde, hoiad parema käe langevarju avamise käepidemel, lased vasaku käe trossist lahti, paned pea alla ja HÜPPAD. KUHU MA HÜPPAN??? All on tühjus. Tohutu müra ja kaos… Kui mul oleks lastud seal ukse peal paar sekundit olla, siis ma poleks kuhugi läinud, oleksin end kägarasse lennuki kõige kaugemasse nurka kokku pakkinud ning keeldunud olemast olemas sel hetkel. Aga seda mulle ei lubatud. HÜPPA!!! Ja ma hüppasin. Kujutage endale ette tsentrifuugimasinat, mis teeb 10 pööret ühe sekundi jooksul paremale ja siis samapalju kohe vasakule ning teil pole aimugi, kus on maa, kus taevas, hingamine pole võimalik ning teil ei tule pähegi hakata lugema – kukun üks, kukun kaks, kukun kolm… et siis langevari avada. Ma pole oma elu sees suuremat hirmu tundnud. Või kõvemini kisanud. Kui ma selle varju lõpuks ikkagi avasin, tundus mulle nagu kogu vari oleks minust läbi läinud ning mind tõmmati jõuga kuhugi avakosmose poole. Paanika kestis nii umbes minuti, misjärel jõudis mulle kohale, et ma olen vist ikka veel elus ja täitsa lendan koos langevarjuga. Edasine oli käkitegu. Mul tuli kohe meelde, mismoodi end seljaga tuule suunas keerata, aga kui ma üritasin neid õigeid nööre kätte saada, siis selgus, et olen nende jaoks liiga lühikeste kätega. Eks ma siis proovisin end õhus kikivarvule ajada, et nöörist ikka kinni haarata. No õnnestus. Samuti juhtisin end kui kogenud langevarjur kunagi eemale all olevatest kaaslastest, et ikka korralikus üksinduses maanduda. Ma ei osanud aga arvestada sellega, et maa tuleb jube kiiresti vastu. Pidurdasin küll kõigest jõust, aga maandumise müts oli korralik. Rääkimata siiani tuikavast puusakondist, sest kui tuleb end külili kukutada, peaks seal külje peal ka piisavalt rasvapolstrit olema… Ja nagu ikka, otsustas just minu vari teha seda, mida ta ei peaks, aga vahel, nimelt uuesti tuult alla koguda. Nüüd mul paanikat enam õnneks ei olnud ja ma teadsin täpselt, mismoodi vari alla tagasi kerida. See olukord aga tekitas väikese rahutuse minu lastes, kes mind eemalt jälgisid ja nägid, et ma ei tõusegi püsti. Enne ju öeldi, et tuleb kohe püsti tõusta, siis kõik teavad, et hüppajaga on kõik korras. Langevarjuri karjääri lõpetuseks tuli vari korralikult kokku kerida, kotti pakkida ning kuna maailmas on kõik asjad tasakaalus, siis pärast kolme minutit kotkana taeva all liuglemist tuli oma varustus selga võtta ning hobuse kombel kogunemispaika komberdada. Jalad tudisemas all ning mõistus alles poolel teel tajumaks, mis siis tegelikult juhtus ning millega ma hakkama olin saanud. Ega ma tegelikult ei usu ikka veel, et see kõik oli päriselt. Kui just puusakonti ei katsu… Nüüd siis tuleb hakata aktiivselt unistama näiteks benjihüppest… või glaideriga lendamisest… või…