…käi Nuustakul ära.
Aga võib ka vastupidi. Mina näiteks olen Pariisis juba käinud, aga Laiuse mäelt
sinise ja kutsuvana paistev Emumägi ei
kuulunud siiani mu vallutuste hulka. Reede hommikul tundsin, et vot nüüd tuleb
seal ikkagi ära käia, sest kui ma praegu ei sõida, siis lükkub see käik tumeda
tuleviku poole nii nagu Maride poolplaneeritud rattaretk sinnasamma Emumäe
juurde. Ma olin täitsa valmis ihuüksi matkale asuma, aga igaks juhuks
agiteerisin lõunakohvi ajal oma armsaid sõbrakesi ka, et mis see siis ära ei
ole natuke rattaga sõita, paar tundi sinna, paar tagasi ja käidud ongi. Imede ime
– naised olidki nõus ning kella kahe paiku kogunesime kollase postkasti juurde,
et alustada oma reisi tundmatusse. Esimene osa matkast kulges enam-vähem
tuttavatel radadel ehk siis otsetee Vaimastverre. Pisut jaitsakamennajadaroga
ta ju vahepeal oli, aga optimismi see ei kahandanud. Ühtlasi sai siis ka
Vaimastvere Alati-ja-Otsas üle vaadatud ning kuna sõidetud oli juba 14 km,
premeerisime endid jäätisega. See oli hea mõte, arvestades eesootavaid
katsumusi. Tee Vägeva poole oli väga mõnus ja kulges suht kiiresti, aga kuna
eesti teedel on üksindagi väntav jalgrattur suht haruldus, siis pakkus janereas
rattanelik üsna eksootilist vaatepilti möödasõitvatele autodele ning kui me
elaks ameerikas, siis oleks meil üsna varsti uudistehelikopter pea kohal
tiirutanud ning rahvas oleks liveTV kaudu saanud jägida reportaaži Vägeva teel
liiklust takistavatest muttidest jalgratastel… Igatahes õnnestus meil ilma
suuremate viperusteta välja jõuda Rakvere ristini, kust me siis veel päris mitu
kilomeetrit väntama pidime, enne kui meie suureks kergenduseks võis sildilt
lugeda – Emumägi 6km. Minu kallite naisukeste jaoks olid need vist küll elu
pikimad kilomeetrid… kusjuures mäge ei paistnud kusagilt. Laiuse mägi, mis
teadupärast on mõnedkümned meetrid madalam, paistab igalt poolt kaugele ära,
aga Emumäge me otsisime terve viimase teelõigu, et äkki on ta nüüd selle järgmise nõlva taga orus… No oli. Viimse pingutusena
nõuti meil 10% kaldega mäkketõusu, millest me siis 25% ulatuses osa võtsime…
ning lõpuks võisime end õnnitleda – meie optimistlikult ettevaatliku
prognoosiga alanud rattamatk oli õnnelikult poole peale jõudnud. Pärast perepileti
ostmist – ema-isa-lapsed! – suundusime vapralt tuules kõikuva Muumitorni poole.
Oma suureks hämmastuseks avastasin, et minu viimane eluseiklus, ehk
langevarjuhüpe, on boonusena välja ravinud minus pesistsenud kõrgusekartuse,
mis tähendas seda, et Emumäe torni minnes ja seal kõrgustes olles ei tekkinud
mul vähimatki hirmusahinat – küll oli ilus see Eestimaa, mis sealt paistis. Erilise
hardusega silmitsesin kauguses sinavat Laiuse mäge… ning korraga tajusin, et
jummel küll, meil tuleb nüüd sinna silmapiirile tagasi ka sõita! Aga julge
naise rind on gaseeritud vee pritsmeid täis ning pärast kaardiga konsulteerimist
alustasime tagasisõitu. Ei tahtnud mitte sama teed tagasi minna ning juba kodus
olin otsustanud, et teeme tunne-Eestimaa-metsi retke ning tuleme mööda
metsasihte tagasi. Kaardi peal tundus kõik imelihtne ning minu peas samuti. Omast
arust teadsin ma täpselt, kuhupoole pöörata ning millal. Tegelikkuses oli põlla
peal ja metsa vahel teid tunduvalt rohkem ning paaril korral põrutasime me ikka
päris vales suunas. Kui me siis nii kuskil üheksa paiku jälle mingit sirget
metsasihti pidi teadmata suunas hüplesime, tundus nagu tuleks varsti
Päästeametiga ühendust võtta. Õnneks teevad rongid üsna kõva müra ning kui terava
kuulmisega Mariell rongirataste raginat ikka sootuks teisest suunast kuulis kui
meie minemas olime, siis pöörasime julgelt otsa ringi ning sõitsime oma 5km
tuldud teed tagasi. Ma pärast kodus vaatasin, kuhu me välja oleksime jõudnud –
eikuhugi, keset metsa nii umbes 20km pärast lõppes see tee… Aga, Päästeamet jäi
seekord tülitamata, mistõttu mul ei õnnestunudki hädist naisterahvast mängida,
sest leidsime oma õige teeotsa, mis Pedja poole suundus. Sel ajal oli päike
juba üsna ära loojumas ning meid ähvardasid kahelt poolt sünkrasked äikesevihma
pilved, mis õnneks siiski vaprate vandersellide kohal oma väravaid ei avanud. Ma
usun, et meie nelik pole kunagi varem nii suurt rõõmu tundnud kui Pedja silti
nähes. Peaaegu kodus! Viimane kümme kilomeetrit sõitis 75% meist vist puhtalt
tahtejõu ja pehme padja nimel. Igatahes tundus Laiuse siluetti silmates nagu
oleks kogu meie seltskond maavanema ja puhkpilliorkestri vastuvõttu väärt. Kui minu
jaoks oli see matk suurepärane puhkus kallite sõprade seltsis ning väike
õppetund orienteerumise ja rühmasõidu alal, siis minu armsad vaprad naisukesed
ületasid endid mitmekordselt. Võtsid end kätte ning sõitsid maha marsruudi Laiuse
– Vaimastvere – Vägeva – Rakvere rist – Salla tee – Emumäe – hulk metsavaheteid
– Vägeva-Pedja tee – Vaimastvere tee – Laiuse ehk siis laias laastus üle 50km… Te
olete mul kulda väärt! Ma kummardan teie kauniduse ees! Ja hakkan järgmisele
sõidule mõtlema…
No comments:
Post a Comment