Poliitiline korrektsus...

…pole mulle kunagi konti mööda olnud. Hämamine ja otsesest vastutusest kõrvalepõiklemine ei tule mul välja ka siis mitte, kui ma seda igal õhtul peegli ees harjutaksin. Eks ma olen muidugi oma lolli otsekohesuse ja ’kus viga näed laita, seal tule ja ütle’ ättituudiga endale tihtilugu äikesepilvi pea kohale kogunud ning tänu sellele pole mul lootustki mõnesse teatud kohta tööle saada. Aga ega ma sinna nii väga ei tahagi… enam… Ja kui minu tulevased tööandjad veel mu blogi lugema juhtuvad, siis söön ma vist elu lõpuni kartulikoorukesi… Tegelikult tahtsin ma aga hoopis teha ettepaneku nimetada Eesti Vabariik ümber Kilplaste Kuningriigiks. Arvestades meie viimaste aastakümnete vaimuvälgatusi kõigi asjade ümberkorraldamise, reformimise ja jalgratta leiutamise valdkonnas, oleks me vähemalt omaenese rahva suhtes ausad. Mul on isegi Peakilplane välja pakkuda – meie praegune ekskaitseministrist haridusminister, kes kõige suurema tõenäosusega üritab haridusmaastikule samasuguse gigantkilpluse musternäidise püstitada nagu meil Tallinnas vabaduse väljakul kõrgub. Nüüd siis, kui uus põhikooli ja gümnaasiumiseadus koos uute õppekavadega on vastu võetud ning koolid endal pihta kinni nöörides jõudumööda uusi klantspiltidest kubisevaid ning pisukest informatsiooni pakkuvaid uuele õppekavale vastavaid õpikuid-töövihikuid on püüdnud muretseda, leiab härra Peakilplane, et tegelt meil ikka ei ole vaja nii suurt ja mahukat õppekava, tõmbame sealt poolele kriipsu peale. Või õigemini kriipsutame üle – et need õpetajad, kes nii hirmsasti tahavad laste pähe miljon faktiteadmist puurida ning põhikooli lõpetajatest matemaatikaprofessoreid teha, need võivad seda puhta südametunnistusega edaspidigi praktiseerida. Aga meie ülejäänud saaksime siis ametlikult tegeleda lastele koolirõõmu pakkumisega, sekka näpuga teadmisi puistates. Ärge saage minust valesti aru – ka minu arvates on kogu meie õppekavandus üles ehitatud sellele, et laps peab 12 kooliaasta jooksul ära õppima kõik, mis üldse võimalik. Ning igal sügisel kuulen ma ahastavaid hüüdeid kooliorjuse algamise kohta, kui ometi võiks kool olla tore ja ahvatlev kokkusaamise ja õppimise koht. Aga – kui kõigepealt tegeletakse nööbi veel õmblemata pintsaku ette kinnitamisega, et seejärel siis seesama nööp lahtiharutamata pooleks kiskuda, ei oska mina küll kogu protsessist midagi mõistlikku arvata. Kangesti tahaks mässama hakata. Kusjuures hanguga Toompea ette sõnniku laotamine on minu arvates kõige magedam protestiilming üldse. ’Sitta kah!’ peab ikka targalt ja intellektuaalselt käima. Kaua me õpetajad kannatame seda pilapilti näguderaamatus, kus öökullist tark-mees-taskus kevadeks räbaldunud leidi-ga-gaks muutub. Miks peame lugema artikleid á la ’Miks ma enam õpetaja ei ole’ ja ’Ütlesin võhivõõrale, et töötan õpetajana ning tal tuli pisar silma…’ ning kuulama heietusi sellest, kuidas meie väikekodanlik klass oma võsukesi erakoolidesse paigutab. Samal ajal siis virelevad hajaasustusega maakoolid pearaha poolt määratud sandikopikatega, üritades kohalikule kontingendile maailmavalgustajat mängida põlve otsas tehtud õppevahendite ja tiguarvutitega, mille marki praeguse aja arvutigurud enam ei mäletagi ning kui kusagil näevad, siis on see muuseum. Ja kogu selle haleduse ning musta laega kaetud toa taustal TAHAN MINA IKKAGI OLLA ÕPETAJA, ma tahan, et mu õpilastel oleks minu tunnis nii huvitav kui hariv olla, ma tahan, et nad tuleksid kooli rõõmsal meelel ja ütleksid mulle – õpetaja, ma TAHAN teie tunnis olla. Ja erinevalt meie ’valitsevast’ klassist ei ole mul võimalik tööl kilplast mängida, lõputut vigade parandamist ja ümbertegemist ei luba mulle keegi ning oma möödalaskmiste eest vastutan täie rauaga. Kõik see kokku maksab vähem kui miinimumpalk. Ja seejuures luban kõige kiuste olla rõõmsameelne ja optimistlik, sest kui ma enam omaenese niru elusaatuse üle naerda ka ei jaksa, siis võite mind maha kanda. Ning kui ma teie ukse taha tulen kriitpaberile trükitud voldikuga, kus minust mukitud-soeng-peas-lips-ees klantspilt vastu vaatab, siis palun – ärge hääletage minu poolt kohalikel valimistel. Jah, te saite õigesti aru – mul sai villand ja ma hakkan nüüd revolutsiooni tegema. Ning see siin on valimisreklaam. M.O.T.T.