Olen hetkel üsna puuga pähe saanud

Jõudsin mõned hetked tagasi koju Kuremaa lossipargis toimunud valla sünnipäevaürituselt. Läksin sinna pärastlõunal üsnagi resigneerunud meeleolus, justkui linnukest kirja panema, sest Meie Marikesed, kui Laiuse piirkonna ainus kultuurikollektiiv, pidid enesestmõistetavalt tantsukavaga üles astuma. Kuigi mul juba eile tekkis selline kummaline tunne, et sel korral õnnestub mul tantsuplatsil sajandi käkk kokku keerata, ei juhtunudki midagi hirmsat ning saime oma nelja tantsuga päris rahuldavalt hakkama. Vallavanem küll muigas, et järgmine kord paneb ta meie repertuaari ise paika, no et oleks ikka rohkem selliseid särtsakamaid tantse nagu Kreitzburgas ja vähem uinamuinasid nagu Äiu-Äiu, aga sel teemal räägin ma temaga hiljem… individuaalselt… Nii nagu eelmisel aastalgi, toimusid ka seekord küladevahelised jõukatsumised, kõikvõimalike kummaliste sporditegevuste ja mängude näol. Et Laiuse küla mälumängust päris kõrvale ei jääks, nõustusid neli vaprat Marikest seda koormat enda õlule võtma. Polnud ju aimugi, millise raskusastme küsimustega rinda tuleb pista. Vähemalt me teadsime, et me midagi ei tea ning see on kõigi teadmiste alus… Lõpuks selgus, et teadsime lausa 50% ulatuses ning kui oleksime julged naised olnud ja missivõistluse võitjaks meest pakkuda julenud, oleks meie rinnad veelgi rasvasemad olnud. Aga… oleks on paha poiss ning tegelikult jäime me endiga päris rahule. Pärast autasustamistseremooniat, mis muide kulges Vangelise ’Chariots of Fire’ muusika saatel (ei tea palju ka autorile autoritasu makstakse), mõtlesin ma, et nüüd võib üritusele joone alla tõmmata ning ära koju minna. Vanainimese asi. Tahab ikke valges koju koti peale saada. Otsustasin siiski, et kuulaks ikka selle tantsuks mängiva ’Regati’ ka ära, ma neid uuema aja süldibände nii väga ei tea, näiteks meie jaanipeo miniMTJ eriti platsile kepslema ei kiskunud... Mõtlesin, et kuulan paar laulu ja siis aidaa. Ma polnud üldse valmistunud selleks, mis lavalt kostma hakkas. Esiteks ei eeldanud ma üldse nii head pillimängu ja helikvaliteeti ning teiseks, ignorantne nagu ma olen, tabas mind nagu puuga pähe nende repertuaar – Jaak Joala, Radar, Tõnis Mägi, õed Kõlarid… minu lapsepõlve ja teismeliseea eesti popmuusika. Pole vist mõtet rõhutada fakti, et edasise bändivooru aja olin koos kahe allesjäänud Mariga tantsupõrandal tantsu vihtumas nii et päkad valusad ja varbad villis. Meie tantsukingad pole just eriti tantsimiseks mõeldud… Regatt aga pakkus üllatusi nagu kommivaagna pealt – Joala ’Ohtlik naine’ ja Nemo ’Armastus on see’, Leontjevi keerlevate plaatide lugu ja Zemljane kosmodroomi laul viisid lapsepõlvetunde viimase vindini ning itaaliakeelne mamma Maria oli viimane piisk karikasse. Ma ei saand enam üldse aru, kus ma olen, kes ma olen, kui vana ma olen ning miks ma olen… Põhiline oli läbi keha voogav muusika, villis varbad ei mänginud enam mingit rolli, kuni… muusika lõppes ning algas õhtujuhi disko. Õnneks ei kestnud seda eriti kaua ja kui ka peo ametliku osa kohustuslikuks lõpetuseks sadade eurode ulatuses värvimuusikat õhku oli lastud, saateks eesti versioon ’Ghostbustersi’ muusikast, võis mõelda kojutulemisele. Hing muusikast tulvil, kõrva trummikiled äärmuseni pingul, keha dehüdreerunud, silme ees virvendamas õhtu jooksul kohatud sõbrakeste naerusuised näod, mõistus muusikasse vabalangemisest lühises ja süda pekslemas tinataldrikul… armastus on see…