Miks otse minna kui ringiga saab ehk maakas Tartus vol 3

Kui midagi saab untsu minna, siis see ka läheb… ning tavaliselt läheb untsu see, mida te kõige vähem tõenäoliseks peate. Pärast kümmet minutit paanilist hirmu, et kohalik buss õigeks ajaks Jõgevale ei jõua ning ma Tartu bussist maha jään, sain südamerahuga 30 minutit Rakvere bussi oodata, mida… ei tulnudki. Kobistasin siis oma külmunud varbad järgmisesse Tartu poole minevasse tunne-eestimaad-bussi, mille ekskursioonipilet oli tunduvalt kallim. Kuna ma aga nagunii olin juba lootusetult hiljaks jäänud, siis võtsin asja rahulikult ja magasin pooled vaatamisväärsused maha. Tartusse jõudes oleksin suure kiiruga bussist maha koperdades peaaegu emakest maad suudelnud ning küllap oli mu nägu takso poole lipates üsna selgelt loetav, sest taksojuht tegi mulle komplimendi – „Ma kohe vaatasin, kuidas te minu poole tuiskasite, pilk säramas, ja teadsin, et tuleb kiire minek“.  Ega ma jala polekski vist kuhugi pärale jõudnud. Nimelt on Tartu linnas koos lume tulekuga kadunud kõik otseteed, mis tähendab, et silmaga nähtavasse paika jõudmiseks tuleb vähemalt ühe majadebloki suurune ring teha. Kõnniteed on asendunud kuumaastikusarnaste ebamäärase sügavuse-kõrguse-tihedusega ollusega kaetud  ussikäikudega, millel liiklemine enamasti ühesuunaline. Saatusekaaslasega kohtumisel on kaks võimalust – teha ringtantsu ümber üksteise või sundida nõrgemat hange hüppama. Pärast paari katset loobusin seda tantsu ideed laiemalt propageerimast. Edaspidi mängisin jänest. Kuna seekordne tarkuse tagaajamine sattus jõulueelse hulluse aega, siis üritasin kaubanduslikest asutustest nii ruttu läbi käia kui võimalik ning läksin selle asemel hoopis kinno. Täielikus teadmatuses, mis filmiga tegu on. Ja üllatusin. Positiivselt. Cloud Atlas ehk siis Pilveatlas osutus päris sügavamõtteliselt filosoofiliseks jutustuseks inimsaatusest ja inimolemusest, vürtsiks veidi Matrixi-laadset  närvikõdi ning näpuotsaga head muusikat. Võnkus minuga ühes universumis. Mida ei saa küll öelda Tartu tänavavalguslampide kohta, mis millegipärast mind kohates tihti vilkuma hakkavad. Tegelikult mõtlesin ma välja, miks Tartu linna elektroonika mind jätkuvalt ignoreerida püüab – ma olen ju turist, ma ei ela seal. Nii nagu ainult tallinlased saavad pealinnas tasuta transpordihüvesid nautida nii on ka Tartu tasuta ukseavamine ja tänavavalgustus ainult kohalikele ette nähtud. Turistil olgu oma taskulamp kaasas. Igatahes, kui ma eile õhtul pimedas öömaja poole tatsasin ning jalakäijate sillal hetkeks peatusin, et rasvaste paksude lumehelveste langemist nautida, kustus mu kohal siranud latern sootuks… Aga kojusõit toimus ikka ja jälle Luua-Palamuse-Kuremaa-Laiuse ringteed kaudu, mis sest, et tegelikult on see tee isegi suvel sõidetuna piisavalt hirmuäratav, rääkimata siis lumest ja libedusest. Närvid läbi, mis muud. Tuleb ikka kõik raha seinast välja võtta ning ära soojale maale lennata. Võimalikult suure ringiga.

Ma pole kunagi olnud...

…narkouimas. Idee narkootikumide tarbimisest selleks, et mingisse teise reaalsusesse jõuda, pole mind kunagi ahvatlenud. Miks peaksin nägema vaeva mingi keelatud olluse kättesaamiseks ja manustamiseks, kui on piisavalt muid vahendeid reaalsustaju kaotamiseks või ümbritseva kõverpeeglis nägemiseks. Siinkohal ei mõtle ma mitte katuselt alla kukkumist või end oimetuks joomist, see oleks sama mõttetu kui kanepi suitsetamine, ei-ei, piisab täiesti mingist uuest muusikapalast, et jalad alt kaoksid. Tundub, nagu oleksid just seda meloodiat oodanud kogu oma elu. Maailm jääb seisma. Aeg liigub tagurpidi. Mõte on tardunud. Vaatad alla oma elukese peale kõrgelt ülevalt, seistes vikerkaare serva peal. Pole eilset, pole homset, on ainult helide kooslus, mis tulise joana läbi sinu veresoonte tuiskab, muutes tundetuks kõik su ihuliikmed peale hinge. Sind ei ole siin, ei ole seal, ei ole üldse kusagil ilma peal. On ainult muusika ja hääl. Lõpmatuse hääl… ja seal lõpmatuses ei ole mingit muret eilse, tänase ega homse pärast. Miks peaksin sellest illusioonist siis ärkama? Mängi, muusika, mängi… mind pole enam siin.

Nii me siis tõuseme...

…enne kukke ja koitu. Veame oma väikesed väetid lapsed kättpidi lastehoidu või koolimajja, kus võõrad inimesed neid lohutavad, kasvatavad, nendega mängivad ja neid õpetavad. Sõidame kümneid ja sadu kilomeetreid, raisates mittetaastuvaid maavarasid nagu nafta, et jõuda sihtpunkti, mida kutsume töökohaks. Oleme seal päevad läbi, kulutades elektrit ja gaasi, hoidmaks väiksemat sorti või klaasseintega eputavaid majamonstrume pimestavalt valgete ja soojadena, et võidelda väljas akna taga valitseva kaamose, külma ja pilkase pimedusega. Me teeme tööd. Kõige parem kui me toodaksime midagi. Ja toodaksime palju. Sest kui tootmine suureneb ja on efektiivsem, siis tuleb ka kasum ning sellega koos tõuseb riigi kogumajanduse produkt. Nii me siis üritame kokku vusserdada üha rohkem saapapaare või kohvimasinaid. Hea töö eest lubatakse ju tulemuspalka! Mis sest, et lugematute kaubandusäride riiulid ägavad niigi miljonite saapapaaride all ning erinevat sorti kohvimasinatel ei tee ka kõige parema tahtmise juures enam vahet. Aga meie tootmine kasvab. Mis sest, et ka iga päev uut saapapaari poest koju tuues ei suudaks seesama hulk inimesi ära osta ahvikiirusel kasvavaid saapakuhilaid ning kõigi kohvimasinate korralikuks ärakasutamiseks kuluks vist sadu aastaid. Ega ei peagi ju aastas korra uusi saapaid ostma. Teeme saapad sellised, et iga kuu tuleb uued osta. Ja kohvimasinale piisab  aastakesest küll. Peaasi, et me saaksime neid ikka üha rohkem ja rohkem valmistada. Prügihunnikuid suurendada. Tulemuspalgaga on ka nii nagu on. Mõni saab, mõni ei saa. Mõni saab tõepoolest selle eest, et on midagi vajalikku ära teinud. Enamik siiski selle eest, et on õigel ajal õiges kohas olnud. Suurem hulk inimesi on aga õnnelikud, kui üldse palka saavad. Ja kui sellest palgast ka saapapaari jaksaks osta. Kohvimasinast võivad nad enamasti siiski ainult unistada. Pärast tööpäeva lõppu vantsime väsinult ja kurvalt toidupoe riiulite vahel, otsides sama päeva allahinnatud toidukraami või siis silti, mis ütleb ’parim enne möödas’. Kodus ootavad meid näljased lapsed, keda me ei mõista ning kes meile juba eelpuberteedieas võõraks muutuvad, kuna nad on suurema osa oma elust veetnud kellegi teise silme all. Kui me neid uusimate mobiilsete vidinatega kindlustada ei suuda, siis oleme nende arvates feil mis feil. Seega – tuleb järgmisel hommikul jälle enne kukke ja koitu orjama minna, lootuses, et kraabime ehk seekord veidi rohkem kokku, et jõuaksime osta kõiki neid sada kümmet täiesti mittevajalikku asja, mida meil ometi täiesti kindlalt vaja on ning ilma milleta me oma elu ette kujutada ei suuda. Sest me oleme inimesed. Mõistusega olendid. Ja meie elu on ju ometi mõtestatud tegevus… see pidavat meid loomariigist eristama.

Kui teil hommikupoole ööd simmanilt koju jõudes...

…ei ole jalad paistes, varbad puru ja hääl kähe, siis pole te tantsuõhtust piisavalt mõnu tundnud. Või siis on teil õiged  kingad jalas olnud, sest ilmselgelt ei võngu pehmed rahvatantsukingad minu jalgadega samas universumis… Hoolimata sellest, et jalad on kui pakud ja juuksed nagu takud, oli eilne simmaniõhtu või siis salajane Maride sünnipäev Palamuse kultuurimajas üks tore väljaelamise viis. Tuletas valusalt meelde fakti, et meie oma kultuurimaja seisab kummituselossina keset küla ning isegi tuvid on sealt ära kolinud. Ja ometigi olid ajad, mil Laiuse kultuurimajal oli maakonna peale ainus täismõõtmetega lava, mille  peal siis kümned isetegevuslased tantsu vihtuda said. Palamuse lava jääb vähemalt Maridele kitsaks. Või siis on meie tantsud imelikud. Igatahes on mul hea meel, et Marikesed täiskasvanuikka jõudmise künnisel on viimaks oma näo leidnud. Karaktertantsud loomulikult! Tunnistan ausalt, et mina ei oska küll laval lihtsalt ilus ja graatsiline välja näha, kui just Aiaäärne välja arvata, mida ma tõesti püüan… iga kord püüan. Aga kui asi läheb karakterite peale, siis on Marid mihklid, sest isegi kogenud rahvatantsijatele mõjub meie memmede puusanõksusamm ergutavalt. Eilsel piduõhtul tantsisid mulle tundmatud mehed (siinkohal pean rõhutama, et tundmatud olid nad vist ainult minule, sest kuulusid kutsutud külaliste hulka ning kõige tõenäolisemalt peaks mulle juba meelde jääma, millisest Virve tantsurühmast nad on) tantsu ’Öised orjad’ (ma vähemalt loodan, et mul on õigesti meeles) – vot seda tantsu tahan mina tantsida. Ma tahan! Ja siis ma nii ikkagi ootan neid Metsatöllu tantse. Et tantsides tuleks muusika ja liikumine minust läbi, mitte et ma laval ainult jalgu ja käsi liigutan. Sest, andke andeks, aga eile nähtud ’Vihma loits’ jättis minu küll täiesti külmaks… Aga kuidagi nii kummaliselt soe tunne tuli, kui kõik need rahvariietes särasilmsed inimesed üheskoos saali ära täitsid, kordumatult vahva Eha pilli järgi tantsisid ning ilmselgelt tahtsid sel hetkel seal olla. Nagu oleks ajas tagasi läinud. Ja kes ütles, et rahvariietes ei või diskotantsu teha? Vabalt. Meeste puudumine pole mind küll kunagi tantsimast takistanud. Ja mis Maridel ikka muud üle jääb, jõuad sa iga kord küla pealt mehi lunimas käia. Kuigi tundub, et järgmise aasta juubelipidu saab olema kordumatu. Meil on juba tervelt kolm kilo mustikaid ja 66 õuna ja mitu pudelit šampust ja lilled ja terve tort… ja lisaks lubasid sellesama tundmatu rühma mehed kõikide Maridega kümme tantsu teha! Tuleb suuremat sorti festival, mis kestab vähemalt nädala… Pagan, selleks ajaks tuleb jalasõbralikud kingad leida…

Naer on teatavasti terviseks...

…ja mul on siiralt hea meel, et meie virtuaalajakirjanduse meistrid meile seda lõpmatus koguses pakuvad. Eriti palju leidub naeru näiteks Delfi Naisteka leheküljel. Ma võtan kõik oma sõnad tagasi, sest kunagi ma ütlesin, et sellele leheküljele mul asja pole. Tegelikult saab siit iga päev kõhutäie naeru, kas hommikusöögiks või õhtuooteks, just nii nagu soovite. Viimane ’artikkel’, mille lugemisel kadus mul ajataju ning silmi tuli mitu korda pühkimas käia, oli uudis selle kohta, kuidas inimese näojooni tuleks lugeda. Asi naljast kaugel, sest ma just alles tegelesin selle teemaga oma 8-9 klassi armsate õpilastega, lugesime veel hiinlaste poolt kirjapandud näojoonte selgitusi sinna juurde… ja ausalt öeldes oli see ka pisukeseks põhjuseks miks ma mainitud nupukest üldse lugema hakkasin. Ja oli see alles lugemine! Äärmiselt mahlakas on ju teada saada, et Alates 18. sajandist on usutud, et aju pinnal on organid, mis aitavad erinevaid omadusi kindlaks teha. Ja ega ma pole osanud kahtlustadagi, et ümarat tüüpi nägu viitab lootusele ja vitaalsusele, selline inimene võib tuua läppunud õhkkonda rõõmu ja naeru. Hakkan nüüdsest väga tähelepanelikult vaatama, missuguse näoga need läppunud ruumis kõkutajad on. Mulle isiklikult meeldis väga selgitus, et mõned kortsudeta otsmikuga inimesed on mõtteinimesed, nende pea töötab kogu aeg ning nad teevad kiireid otsuseid. Pange tähele – MÕNED , mitte kõik, hoidku jumal selle eest, et kõik siledalaubalised mõtlema hakkaksid :) Samas on horisontaalsete kortsudega inimesed väga entusiastlikud... hmm, pole siis ime, et kõik kohad on erutuvaid ja entusiastlikke otsuseid mitte teha suutvaid inimesi täis – kortsud laubal ju! Ja mõtlejaid on vähe! Olgu, aga kui te märkate inimese silmade välisküljel väikeseid kortse, siis naeratab ta sageli ja on üldiselt õnnelik inimene. Naerukurrud! Kui ma kulmude kirjelduseni jõudsin, siis pidin vahepeal käima köögis rahunemas. Nimelt sain teada järgmist: Kulmude juures on tore asi see, et nad võivad anda meile hindamatuid vihjeid selle kohta, kuidas selle inimese mõtlemisprotsess toimub. Sirged: ühtlased horisontaalsed kulmud viitavad ideeinimesele. Faktidest rääkimine ja ettepanekute tegemine viib teid selle inimese juures kaugele. Kaarjad: kui tema kulmud on kaarjad, siis meeldivad talle anekdoodid. Kitsad: selliste kulmudega inimeste enesekindlus on madal, eriti kui kulmud asetsevad kõrgel ja on ümarad. Sisendage neile kindlustunnet ja kinnitage, et ei kavatse neid kritiseerida, isegi kui te kavatsete.
Kokkukasvanud: kui inimese kulmud on ninajuurel kokku kasvanud, siis on teie ees inimene, kes mõtleb pidevalt ja te võite võita ta enese poole, kui julgustate teda teiega oma mõtteid jagama. Täiesti hindamatu väärtusega informatsioon, kas pole. Ja mina kogu aeg mõtlen, miks mu kulmud vägisi ninajuurele trügivad...  Pärast eelneva läbilugemist olin saanud juba nii suure naeru üledoosi, et mulle jäi täiesti selgusetuks lause laugude kohta: kui vahemaa ülalau ja ripsmete vahel on väike, siis viitab see sellele, et see inimene on sõltumatu ja võib end isegi teistest vabatahtlikult distantseerida. Tunnistan ausalt, et ma ei saa sellest siiamaani aru. Võib-olla avaldavad nad varsti seletava artikli kogu eelneva lahtimõtestamiseks. Ja näiteks ninast polnud ju üldse juttu... Aga kogu harivalt meeleoluka lugemise parimaks pirniks on ikkagi lõik silmadest... eriliseks lemmikuks selline väide: Eemalolev: kui vikerkesta ümber on valget, siis jookske kiiresti minema. See näitab, et see inimene on vaimselt ebastabiilne ning võib iga hetk enesevalitsuse kaotada. On ju tore, et keegi ei näe mu silmi selle jutukese kirjutamise ajal...