Vahetevahel...

…on mul hirmus kahju, et ajul pole on/off nuppu. Tegelikult peaks tal neid sisse-välja lülitamise nuppe lausa igas sopis leiduma, et juhul kui need tavaliselt kõige kaugematesse failidesse kokkupakitud ja salvestatud mälestused vägisi avaneda tahavad, saaks nad hetkelise näpuliigutusega sinnasamma kapinurka kopitama tagasi saata. Targad mehed ja naised on öelnud, et mineviku taaka ei tohi enesega lõputult kaasas kanda, tuleb lahti lasta ja edasi minna. Mida see lahtilaskmine endast õieti kujutab, ei ole ma siiani aru saanud. Ma küll pakin jah oma asjad kõik korralikult kokku ja pistan nad silma alt ära ning hoidun nendele mõtlemast, aga ära ma neid ei unusta ning kuidas ma neist ikka lahti lasen. Nad kõik on ju osa minust ja mänginud suurt rolli selles, milliseks inimloomaks ma kujunenud olen. Ega nad tegelikult ju minu edasiminekut nii väga ei takista, sihti silme ees ei hägusta ning elamist ka eriti ei sega. Välja arvatud siis, kui nad ootamatult mälu eeskambrisse potsatavad ning hetkega olemise halvavad. Piisab mingist meloodiast, filmikatkest või tsitaadist, mis teatud sündmuste või inimestega seotud on, kui juba olengi mattunud mineviku tumedasse ookeani ning siplen mind tundmatusse sügavikku kiskuvate koletiste keskel. Omast kogemusest tean, et kõigest väest pinnale pürgimine on vastunäidustatud ning ainult pikendab põhja jõudmist, seega lasen mustadel voogudel end loksutada sinna kuhu nad minna soovivad. Põhjani välja. Sinna, kus valguskiir imena tundub ning pääsemislootus virvatulena meeli narritab. Ükskord jõuan ma ikka pinnale tagasi. Kuigi tuhast tõusva fööniksi tunnet siiski ei teki. Pole ju tegu puhastustulega. Ikka veel loodan salamisi, et intervall eelmise ja järgmise korra vahel oleks veidigi pikem. Ja otsin seda nuppu. Ei aita siin miskid vanarahva tarkused ega õpetused, oma risti kannab igaüks ikka omamoodi. Lihtsalt kuradima raske tundub ta vahel…

Viimasel viiel päeval...

…olen oma kodus läbi viinud mittemidagitegemise kursused. Elukestev õpe on tänapäeval ju väga moes, igasugu koolitusfirmad kasseerivad suurt raha kõiksugu täiendkoolituste eest ning ega kunagi ei või teada, millal töövestlusel küsitakse – aga kas te mittemidagi oskate teha? Tunnistan ausalt, et ega väga hästi ei oska küll, kuid harjutamine pidi meistriks tegema. Kuna ma olen üksik nõrk naisterahvas, siis oli mul juba ette teada, et ega ma üksinda sellest kursusest küll eluga välja ei tule. Õnneks kehtivad meil ikka veel murfismid ning kuigi tavaliselt ei käi mul kuude kaupa kedagi külas, siis alates eelmisest neljapäevast oli mul maja pidevalt võõrast, aga tegelikult täitsa oma :), rahvast täis. Omad armsad sõbrad ikka tulevad appi ju kui mingi suuremat sorti ettevõtmine käsil. Olgu see siis või mittemidagitegemine. Seltsis segasem harjutada ka. Päris alguses väga raske ei olnud. Nii neli-viis tundi kannatab täitsa ära, eriti kui veel kasulik meeldivaga ühendada ehk sõpradega juttu puhuda ja naeru lagistada. Laupäeva lõuna paiku tuli vahepeal kiusatus peale, nii et ettekäändel – ma lähen nüüd kööki kohvi tegema – sai ühe rutuga ka nõud kraanikausis ära pesta. Ja suurem segadus ära koristada. Veel paar korda mängis samalaadse vabandusega välja, siis hakkas asi muidugi kahtlaseks kiskuma, kui ikka perenaine rohkem kui kümneks minutiks ära kaob… Otsustasin edaspidi enda vastu ausam olla ja küsimuste korral üles tunnistada, mida ma tegin. Õnneks neid siiski kellelgi eriti ei tekkinud. Ju mul oli niigi süüdlase nägu peas. Samas on tore, kui mõned külalised oma liikuva transpordiga tulevad, siis saab kohe kodust minema sõita ja mittemidagitegemine on tunduvalt lihtsam ja kiusatusi ka vähem. Ühekorraga õnnestub siis mittemidagitegemise käigus külastada ammukäidud kohti, osaleda fotosessioonil ning leida uusi sõpru, kelleks on tavaliselt kassid või mingid muud loomariigi esindajad. Igatahes suur aitäh kõigile armsatele sõbrakestele, kes minuga koos mitu päeva mitte midagi ei teinud. Mittemidagitegemine ise on aga äärmiselt väsitav ning ma arvan, et ma pean nüüd natukeseks ajaks sellest puhkama. Korraga ei tohigi head asja palju tarbida. Salamisi loodan, et mul ehk sõltuvust veel ei tekkinud, sest veidi kahtlaselt tuimalt ignoreerisin ma külalisrahvale adjöö-lehvitamise järgselt oma tegemist ootavate toimetuste ahvatlevat käesirutust… Niiet kui minust paari nädala jooksul midagi kuulda pole, siis arvatavasti istun ma oma metsistunud ürgaia tagumises nurgas kokteiliklaas käes ja silmad mittemidagitegemisest klaasistunud.

Mina usun igasugu asju

Päkapikke näiteks ja seda, et soos ja rabas elavad väikesed inimesed, kes end meie eest peidavad ning soovivad omaette rahus elada. Usun elu võimalikkusesse mujal Universumis, olgu ta siis lähimates või kaugemates galaktikates, saja või miljoni valgusaasta kaugusel. Olen üsna kindel, et need teistsugused eluvormid on meid juba aegade algusest saadik külastanud ning pole välistatud, et inimene kui olend on kas siis nende võõraste eluvormide katseklaasi tulemus või hoopis otsene järglane. Usun, et Egiptuse püramiidid EI OLE ehitatud nii nagu seda meie lastele ajalooraamatutes illustreerivalt kujutatakse. Päris kindlasti ei saa nad olla ehitatud ainult viis tuhat aastat tagasi ning päris kindlasti ei ehitatud neid lihtsalt mingi suurushullustuse käes vaevleva vaarao surnukambriks. Sama kehtib Sfinksi kuju või ükskõik milliste mööda maailma kummalisi paiku laialipaisatud iidsete ehitiste ehitamise aja ja otstarbe kohta. Mida ma ei usu, on fantaasiavaeste ajaloolaste ja muidu teadlaste ratsionaalsed seletused, mis on teostatud selle pisukese ajukasutuse protsendi pealt, mis meile kättesaadav on. Jättes kogu ülejäänud ’halli massi’ puutumata. Mina usun, et selles hallis massis aga just kogu kadumaläinud informatsioon peidus ongi. Osake sellest kumab läbi Bermuda kolmnurga keskel oleva hiidpüramiidi ning osa peegeldub kogu maailma eripalgeliste religioonipärandite tohutus lugemisvaras. Mismoodi inimesed mitu tuhat aastat tagasi siis ikkagi suutsid nii pildis kui kirjas ette kujutada lennumasinat, kui nad ’vaesed primitiivsed olendid’ polnud sellist imeasja enne kunagi näinud. Vaesed maiad, keda viimasel ajal pidevalt maailmalõpu ettekuulutamises süüdistatakse, olid oma aja võimaluste kohta ikka üllatavalt targad nii maailmaruumi vaatlustes kui nendest järelduste tegemises. Veel usun ma hinge rändamisse ja sellesse, et meid ümbritsev reaalsus on tunduvalt mitmetasandilisem kui me silmaga näeme – põhjuseks jällegi seesama ajurakukeste kasutamise puudulikkus. Mine tea, kes minu ümber siin kõik praegu toimetavad, ma ei suuda neid ju näha, aga võib-olla olid just needsamad olendid need, kes õigel ajal puuoksa kõrvale lükkasid, et see mulle silma ei torkaks või siis hoopis loopisid minu kätest pidevalt asju põrandale, jättes minust mulje nagu viimasest kobakäpast… Ilmateadet usun ma ka, eriti siis kui ta algab sõnadega: homme on vahelduv pilvisus ja kohati sajab vihma. Peaaegu alati läheb täppi. Ja kuna ma usun, et inimesed üleüldse usuvad samamoodi igasugu imelikke asju, siis lasen südamerahuga ühest kõrvast sisse ja teisest välja USA valitsuse ametliku teadaande, mis ütleb, et tegelikult ei ole olemas ei merineitseid ega zombisid… Mis tähendab, ei ole olemas, tooge mulle mõni zombi ja näidake ja siis ma usun, et ei ole olemas. Seni aga… elavad meil keldris zombid ja ma pole üldse kindel missugused kummalised ja ennenägematud olendid asustavad neid tohutuid maailmamere alasid, mis ’teadlaste’ poolt seni veel uurimata on. Müüdid ja legendid ei teki iseenesest ja meil pole tegelikult mingit võimalust näha aastatuhandete taha ning kindlalt väita, mis on õige ja mis vale. Las ma siis usun rõõmsalt edasi nii Minotaurusesse kui sireenidesse, et kassil on vähemalt üheksa elu, et inimene EI LÄHE pärast surma Põrgusse, et maakera võngub taevase muusika taktis, et maailmalõpp siiski on lähedal ja et suvi tuleb ka sel aastal. Ilmateatest hoolimata.

Mind on süüdistatud...

…inimestes sääsetõrjevahenditesse usu kaotamise õhutamises. Tegelikult on nii, et igaüks võib ju uskuda millesse ja mida tahes ning pole minu asi seda kahtluse alla seada. Osaliselt iseenese veenmiseks, aga ka hingerahu tagasitoomiseks, otsustasin korraldada inimkatse. Et katse vastaks normidele, leppisin iseendaga kõigepealt kokku ja tegin niinimetatud kontrollvariandi. See tähendab – läksin aiamaale rohima ilma igasuguseid sääsetõrjevahendeid kasutamata. Päike paistis lagipähe, ilm oli tuuletu ning temperatuur üle mõistuse kõrge, ühesõnaga üks korralik suvehommikupoolik, mistõttu sääskede toidulaud oli tohutu tänu minu paljastatud kehaosadele. Vereimejate kohalesaabumiseks kulus umbes paar minutit, misjärel nad oma soojalokaatoritega minu asukoha kindlaks said määratud ning hordidena kohale lendasid. Pidasin vastu nii minutit kümme. Tagajärjeks pool meetrit rohitud porgandipeenart ning mullased käejäljed kõikjal palja ihu peal. Ühel korral lendasid eest isegi prillid, sest paar sääsemammat otsustasid lausa minu silmamunadest vere välja pigistada. Kõrva lennata proovinud sääskedest ma ei hakka üldse rääkimagi. Läksin siis tuppa, pesin suurema mulla maha ja määrisin ennast ülepeakaela kokku sääsespreiga, millel nimeks DIFFUSIL REPELLENT. Pakendil on kirjas, et mõjub vähemalt 4 tundi või kuni pesuni. Õujeeee, nii kaua mul ei lähegi nende peenardega… Asusin julge hundi kombel uuesti porgandimaimukeste puhastamise kallale. Nii paari minuti pärast kuulsin tuttavat sääsesümfooniat ja jõudsin juba mõelda aja suhtelisuse peale, et kuidas võib mõnel juhul neli tundi võrduda paari minutiga… kuid minu õnneks tegi sääsed mu ümber paar tiiru ning siis lahkusid parematele jahimaadele. Küllap olid nad hämmastunud selle soojaverelise olevuse olemasolu peale, kes arvatavasti lõhna tõttu ei osutunudki söödavaks. Nii lihtsalt siis käiski see iseenese arvamuse valeks osutumise tõestamine! Sääsetõrje siiski toimib! Järgmised kümme minutit töötasin õndsas vaikuses, nautides päikese praadimise tõttu kehalt erituva tõrjevahendi aroomi. Ümber minu põrisesid ainult mingid punased põrnikad, kes muide on mind viimasel paaril päeval hämmastusse ajanud, sest ma ei mäleta, et oleksin nii tohutuid põrnikapilvi oma aias eelnevatel aastatel kohanud. Küllap on maailmalõpp lähedal. Jõudsin veel mõelda ka mõningatele muudele apokalüpsise nähtudele, kui avastasin, et minu ümber on kogunenud üsna arvestataval määral väikeseid tüütuid kärbseid, kellele küllap minu ihulõhnad meeldima olid hakanud, sest nad otsustasid mind aktiivselt oma lennuväljana kasutada. Esimesed mullajäljed tekkisid käsivartele. Veel veidi aega kulus enne kui esimene sääsk leidis üles koha minu kehal, mis tõrjevahendist puutumata oli jäänud. Varbavahe nimelt. Piisas sellest esimesest torkest, kui sääskede suhtlusportaalis levis kulutulena uudis – see esialgu teiselt planeedilt pärit olevana tundunud olevus ei olegi tegelikult tulnukas, vaid täpselt seesama verest küllastunud inimene kes ennegi selles kohas asus. Lühikese ajaga olin taas sääskedest ümbritsetud ning pärast veerandtunnist vehkimist käte ja jalgadega, pea raputamist ja kobestamisrehaga äigamist paremale ja vasakule otsustasin lugeda eksperimendi lõppenuks. Kui ma just ei konstrueeri endale mesinikukostüümi, siis võib minu porgandeid, herneid, ubasid ja maasikaid varsti umbrohu ürgmetsast leida. Teine võimalus on muidugi ka, aga see võib lõppeda minu tähtsusetu ja kõhetu, verest tühjaksimetud keha leidmisega peenarde vahelt… Aga teie, kallid inimesed, ostke ikka sääsetõrjevahendeid, sest kümme minutit on parem kui mitte midagi ja keegi peab ju peenraid ka rohima…

Ma pole eriti kunagi osanud...

…iseendaga rahul olla. Ka siis, kui asi nii väga untsu ei lähegi või teiste arvates lausa päris hästi õnnestub, otsin ma kas arenemisvõimalusi või ajan näpuga piki pisivigu. Nojaa, näiteks oleks ju võinud endale pärast kasvuhoone ehitamist õlale patsutada ja öelda – oled mul ikka tubli mees, Raine. Eriti kui see va kasvuhoone talvegi korralikult üle elas ja teist aastat juba taimi kasvatab. Aga tegelt on nii, et kile on ikka mitmest kohast rebenenud ning lauakinnitusteks kasutatud pallinöör vaikselt kõdunema hakanud… Ei ole kiitust väärt, ei ole. Eelmisel kuul tuli mul uute töökohustuste tõttu kokku panna kooli leht. Asi, mida ma mitte kunagi varem teinud ei ole ning seetõttu tahtsin ikka parimat. Nikerdasin mis ma nikerdasin, valmis ta sai ning omast arust täitsa kobe tuli teine välja. Loomulikult tuli leht ka kooli kodulehele üles laadida. Mina ja koduleht – täiesti müstiline kooslus, mitte muhvigi aru ei saa, kuidas see toimib. Kui mul siis väikese pusserdamise peale see lõpuks õnnestus, tundsin hetkeks küll iseenese üle nii suurt uhkust, et läksin õpetajate tuppa nägu särades… kuni avasin netilehe ja… avastasin viimaselt leheküljelt kirjavea :( No ei ole kiitust väärt, ei ole. Narva kindluses kolleegide poolt minu tunnustamiseks antud tänukirja vastu võttes tuli väheke suurushullustust peale, nii et jooksin onu Leniniga pilti tegema, kuid koduteel ujusid ajufailide sügavusest pinnale kõik eelnevad minu kui õpetaja mahamaterdamised… Ei ole siin midagi kiidelda. Täna aga, pärast oma õpilase väga tugevalt tehtud inglise keele eksamit, kus me mõlemad eksamikeskuse eksamisse sisse jäetud apsakad üles leidsime, teadasaamist et minu keskmine metsaneiust tütreke on viimase eksami ka viiele teinud, nõnda et tema seekord põhikooli lausa kiituskirjaga lõpetab, tundsin ma hetkeks, et ma siiski olen endaga rahul. Istusin õues kiigele, päikese põletavasse rüppe, kuulasin linnusirinat ja sääsepõrinat ning ei mõelnud kohe mitu minutit mitte midagi. Olin täitsa rahul. Lausa kõigega. Pärastpoole olin veel rohkem rahul, sest pannkoogid tulid jube head ning ukse ette sättisin hea sõbra soovitusel kardina, mis sai küll natuke lühike, sest pikemat polnud võtta, äkki leiavad sääsed ikka tee sealt alt ja arvatavasti kukuvad kassid selle otsas ronima ja üleüldse arvan ma, et see jutt sai nüüd küll hirmus kaootiline, ma peaksin selle kirjutamise ükskord ära lõpetama, nagunii ei ole mul selleks üldse annet, mis sest, et vahetevahel tundub nagu isegi oleks midagi öelda, aga kui ütlemiseks läheb, siis sõrmed käivad oma rada ja paberile tuleb ainult kärbsemust…