Ma pole eriti kunagi osanud...

…iseendaga rahul olla. Ka siis, kui asi nii väga untsu ei lähegi või teiste arvates lausa päris hästi õnnestub, otsin ma kas arenemisvõimalusi või ajan näpuga piki pisivigu. Nojaa, näiteks oleks ju võinud endale pärast kasvuhoone ehitamist õlale patsutada ja öelda – oled mul ikka tubli mees, Raine. Eriti kui see va kasvuhoone talvegi korralikult üle elas ja teist aastat juba taimi kasvatab. Aga tegelt on nii, et kile on ikka mitmest kohast rebenenud ning lauakinnitusteks kasutatud pallinöör vaikselt kõdunema hakanud… Ei ole kiitust väärt, ei ole. Eelmisel kuul tuli mul uute töökohustuste tõttu kokku panna kooli leht. Asi, mida ma mitte kunagi varem teinud ei ole ning seetõttu tahtsin ikka parimat. Nikerdasin mis ma nikerdasin, valmis ta sai ning omast arust täitsa kobe tuli teine välja. Loomulikult tuli leht ka kooli kodulehele üles laadida. Mina ja koduleht – täiesti müstiline kooslus, mitte muhvigi aru ei saa, kuidas see toimib. Kui mul siis väikese pusserdamise peale see lõpuks õnnestus, tundsin hetkeks küll iseenese üle nii suurt uhkust, et läksin õpetajate tuppa nägu särades… kuni avasin netilehe ja… avastasin viimaselt leheküljelt kirjavea :( No ei ole kiitust väärt, ei ole. Narva kindluses kolleegide poolt minu tunnustamiseks antud tänukirja vastu võttes tuli väheke suurushullustust peale, nii et jooksin onu Leniniga pilti tegema, kuid koduteel ujusid ajufailide sügavusest pinnale kõik eelnevad minu kui õpetaja mahamaterdamised… Ei ole siin midagi kiidelda. Täna aga, pärast oma õpilase väga tugevalt tehtud inglise keele eksamit, kus me mõlemad eksamikeskuse eksamisse sisse jäetud apsakad üles leidsime, teadasaamist et minu keskmine metsaneiust tütreke on viimase eksami ka viiele teinud, nõnda et tema seekord põhikooli lausa kiituskirjaga lõpetab, tundsin ma hetkeks, et ma siiski olen endaga rahul. Istusin õues kiigele, päikese põletavasse rüppe, kuulasin linnusirinat ja sääsepõrinat ning ei mõelnud kohe mitu minutit mitte midagi. Olin täitsa rahul. Lausa kõigega. Pärastpoole olin veel rohkem rahul, sest pannkoogid tulid jube head ning ukse ette sättisin hea sõbra soovitusel kardina, mis sai küll natuke lühike, sest pikemat polnud võtta, äkki leiavad sääsed ikka tee sealt alt ja arvatavasti kukuvad kassid selle otsas ronima ja üleüldse arvan ma, et see jutt sai nüüd küll hirmus kaootiline, ma peaksin selle kirjutamise ükskord ära lõpetama, nagunii ei ole mul selleks üldse annet, mis sest, et vahetevahel tundub nagu isegi oleks midagi öelda, aga kui ütlemiseks läheb, siis sõrmed käivad oma rada ja paberile tuleb ainult kärbsemust…