Kes ütles...

…et eestlane on põhjamaiselt külm ja tuim tükk? Pärast eilset, müstilisel 11.11.11 õhtupoolikul toimunud ’sajandi jalgpallimatšiks’ nimetatud sündmust on see müüt küll lõplikult põrmu pudenenud. Kui mitte juba enne. Nädalaid kestnud eufooria üleskütmine nakatas jalpallipalavikku hulgaliselt neidki, kes seni rohelisel väljakul palli taga ajamisse üsna külma kõhuga suhtusid. Ikkagi meie omad mehed! Ja kogu maailm imestab jälle eestlaste edu ja üllatava esiletõusu üle. Just nii nagu suusamaailmas alles mõned lühikesed ajad tagasi, kui me kõik nagu üks mees telerite ette liimitud olime ning skandeerisime ’Andrus! Andrus! Kiku! Kiku!’…. Kommentaatorite suust kõlasid kullaläikelise medali kaelariputamise puhul taolised pärlid nagu: ’Kogu eesti rahvas on tänu meie suusakangelastele maailma silmis kõrgele tõstetud!’ See kogu eesti rahvas juubeldas siis ka meie jalgpallurite play-offi jõudmise üle täpselt samamoodi. Me ika nii igatseme selle maailma tunnustuse järgi. Ega see on üsna normaalne inimese olemust väljendav soov pälvida kiitust ja saada ära märgitud maailma vägevate telekanalites või meediaväljaannetes. Ühtlasi on see ka edasiviiv jõud. Kui ikka teoloog ütleb, et jalgpall on muutumas rahvuslikuks teraapiaks ning etendab suuremat rolli lõimumises ning sallivuses kui ükski riiklik kampaania, siis küllap see nii ka on. Kahju ainult, kui positiivsele ootusele nagu kuumale kerisele ootamatult külma vett peale kallatakse. Sallivusest ja mõistvusest pole siis enam juttugi. Parv põhja ja kivid ka peale. ’Mis ta siis tuleb siia meie õuele hüppama!’ Ootamatult oleme me kõik parimad jalgpalli asjatundjad ning kui meile ikka liiga tehakse, siis tõstame kisa taevani. Jälle uus emotsioon. Ja ei mingeid tasaseid tuimi eestlasi. Tunded on oma teekonnal ühest äärmusest teise, eufooria asendumas mässumeelsuse ning vihaga… et siis haarata kinni uuest lootuskiirest – meil on ju veel üks võimalus näidata, mis puust me tehtud oleme… veel pole kotisuud kinni seotud… veel pole meid selle koti sees igaviku unustusse heidetud… me veel näitame sellele maailmale… Kui emotsioonidega oleks võimalik tuba kütta, siis niimoodi jääks meie energiahiiglane varsti pankrotti ning Venemaa võiks oma gaasikraanid vabalt kinni keerata. Ja mulle tundub, et kirgede üleskihutamise allikaid leidub meie armsal Eestimaal praegu rohkem kui küllaga. Tuleb soe talv. Õnneks jätkub veel ka lugemata raamatuid…

Aeg on üks kummaline...

…ja krutskeid täis tegelane. Ühest küljest peaks aeg olema ju täiesti kindlalt määratletud universaalne konstant, ehk siis – minut kestab täpselt kuuskümmend sekundit igal pool, Eestis ja Austraalias, Maa peal ja Kuu peal. Mida juttu! Millal enne on tunnid ja päevad alati ühepikkused olnud. Istud õhtul raamatut lugema ja mõtled – no loen natuke enne magamaminekut, nii paar tunnikest, mitte rohkem. Siis äkitselt langeb silm kella peale ja ennäe! – täiesti märkamatult on hommik käes, kell on kuus ning tunni aja pärast tuleb tööle hakata minema. No õnneks on raamat ka läbi, aga kuhu need tunnid kadusid? Või siis, kuidas on võimalik, et minu lapsed on juba 20 ja 18 aastat vanad? Kuhu need aastad kadusid? Ometi tundusid nii mitmedki ööd ju lõppematud, kui unenappuses ja ihuhädadega lapsi süles kussutama ja lohutama pidi… ja ikkagi on see aeg läinud kui lennates. Öeldakse, et ootaja aeg on pikk. Tegelikult on nii, et need kakskümmend minutit, mis kokkulepitud kellaajast veel puudu on, venivad mitte ainult teokombel vaid lausa paralleeluniversumi kaudu. Mis siis veel sellest rääkida, kui sa ootad midagi või kedagi, kes ei taha ega taha tulla. Kui ootamine kestab igaviku. Igavik on selline aeg, mis hakkab tervele mõistusele. Seda pole võimalik hoomata. Mis imevalemiga siis seda mõistusevastaselt pikka ootamisaega võimalikult lootusrikkalt mööda saata? Tuleb tegeleda nende asjadega, mis aja kulgu kiirendavad, nii et tunnid minutitena tunduvad. Ja kui tuleb soov aega peatada, võib ju kella ette istuda ning vaadata, kuidas seierid sekundeid loevad… pärast paari minutit tunduvad sekundid peaaegu et seisma jäävat. Hetk kestab igaviku. Ja ma olen ikka veel siin…

Jaitsakamennaja daroga...

…viis mind koos Marikestega laupäeva hommikul lapsepõlveradade suunas. Ehk siis Sigulda mägede poole. Lapsepõlves kuulusid need mäed, puust kepikesed ja allikaveega koobas minu igasuviste meelelahutuste hulka. Sinna sai reisitud nii külgkorviga mootorrattaga, kui hiljem Zapaka ja Moskvitšiga. Seekord siis riivasime Siguldat põgusalt oma tantsuturneel Allaži sõprade juurde. Tegelikult olen seal Allažis korra varemgi käinud, ajal kui Laiusel õpetaja ja projektijuhi leiba sai söödud, tookord oli tegu suurema seltskonnaga ning kuna vist ka valla rahvas kaasas oli, siis tutvustati meile kohalikke asutusi ning öömaja pakuti voodi ja duširuumiga majas. Seekordne väljasõit oli väheke ekstreemsema olemusega ning pean tunnistama, et kui me pärast pikka loksumist tillukeses bussis Allaži kultuurimaja ette jõudsime, olin vähemalt mina küll üsnagi suures hämmelduses. No kujutage ette, et on üks üsna räämas roosat värvi maja künka otsas keset mittemidagit ning sa tead, et paari tunni pärast pead sa seal esinema. Tekib küsimus – kellele? Kas kolm inimest tuleb vaatama? Kas magamiskotid tuleb sinnasamma saali põrandale pärast laiali harutada? Pisike paanikamoment puges naha vahele, kui külmast õhust küllastunud laval proovi tegemise katse ajal ei ühildunud meie muusikaplaat kohaliku helitehniku arvutiga ning plaati mängima nõustunud masinavärk tegi seda liikuvas tempos, ehk siis vahepeal kümnendiku võrra aeglasemalt ja siis jälle kiiremini… Õnneks vajas nähtavasti harva kasutatav plaadimängija lihtsalt soojendust ning edaspidi olid kõik tempod õiged. Väheke kummaline vaatepilt oli küll, kui helitehnik helitugevuse sättimiseks kõrgete kõlarikastide taha nuppe kruttima pidi ronima, aga eesmärk pühitseb abinõu ja kontserdi ajaks olid asjad paigas. Ka minu teine hirm seoses pealtvaatajate nappusega jooksis täitsa tühja, sest selleks ajaks, kui me ülekorruselt rahvariide vormis alla jalutasime, oli saal rahvast täis. Ja mitte ainult teisi esinejaid, vaid täitsa ’tavalised’ küla inimesed olid platsis. Kontserdi eel ja ajal selgus mulle aga täie tõsidusega, et minu pärast oleksid mind ümbritsevad inimesed võinud väga vabalt ka hiina keeles rääkida, sest nii palju kui ma ka ei püüdnud, no mitte ühtegi kasvõi vähekenegi mõne ’kultuurkeelega’ sarnast sõna ma läti keelest üles noppida ei suutnud. Saldejums ja alus ja Igaunija ei lähe arvesse :) Aga õnneks on tantsukeel rahvusvaheline. Läti rahvatantsud on enamikus ikka palju krapsakamad kui meie omad, seekord oli siiski ka kohalikel gruppidel veidi rahulikemaid tantse ette kanda, sest meie läksime ju oma esimesele selle koosseisuga toimuvale välisturneele päris raske repertuaariga. No ega ikka ei mõtle välja küll, mida see ’aiaäärne’ öelda tahab, kui sõnadest aru ei saa ja koreograafia ka suht keeruline välja joonistub. Pärast etendust toimunud tantsulka ajal ütles nii mõnigi läti tantsija, et meie kaks ülejäänud tantsu – Vigala reilender ja Kodu – olid niisamagi kenad vaadata, aga Aiaäärne tuli neile ’ära seletada’. Veel kostus kommentaare, et eesti naised tantsivad küll kenasti, kuid nad on nii väikesed… ei no, paar tükki meie rühmast on jah nagu väheke alaealise mõõtu, aga üldiselt oleme ikka täitsa kobedad naisterahvad kõik :) Aga üks asi, millest läti mehed aru ei saanud, oli see, et kuidas ikka saab üks kollektiiv ollagi ainult naisrühm. Mis tähendab, teil polegi mehi? Kuidas te ilma meesteta tantsida saate? Võtsite endile uusi liikmeid ja need tulid ka ilma meesteta või? No tee siis selgeks, et Eestimaa on paksult täis ainult naistest koosnevaid tantsutruppe ja et meil sel suvel kogunisti Naiste Tantsupidu toimus… Lätis igatahes meestest puudust ei ole ning õhtuse tantsulka ajal oli põrand kohe esimeste ’elus’ bändi tekitatud muusikahelide peale tantsupaare täis ning ega siis kaunid ’Igaunu meitenes’ ei saanud ka kaua müürilillekestena laua taga istuda. Omaette vaatepilt olid pärast tunde kestnud tantsumaratoni meie kingad… kui saalis oleks tolmutermomeeter olnud, siis nähtavasti oleks see pihtas-põhjas näidanud. Kogu selle rõõmsameelse ja positiivsust õhkuva seltskonna võitlus tegelikkusega tuli aga välja hoopis hiljem, hommikul meie perenaise Aelitaga kohvilauas juttu puhudes. Kui paari aasta eest valdade ühinemisel otsustati ’võimukandjate’ poolt, et Allaži kultuurimaja mitte enam vaja pole, sest mida selle eelmise sajandi algul rahva raha ja higiga ehitatud majaga ikka peale on hakata, siis tehtigi kultuurimajale ots peale ning uksed kinni. Pole teil vaja siin mingit kultuuri teha, minge käige valla keskuses kultuuri tegemas… Allaži inimesed aga tundsid, et nendel on oma kultuuri ja ajaloo hõngu täis maja kohe kindlasti tarvis, kutsusid rahva kokku, tegid talgud, seadsid ’kõiketeadvad’ valitsejad fakti ette, et nemad oma kultuurimajast ei loobu…. Ning said oma maja tagasi! Isegi elektriküte pandi sisse. Tänu Aelita ja tema mõttekaaslaste vaprusele oli meil ka nüüd koht, kuhu esinema minna ja meie oma eestimaist kultuuri kaasa tuua… Kui Aelita oma trupiga eeloleval suvel meie juurde külla tuleb, kuhu on siis meil neid kutsuda? Laiuse kultuurikants kummitab keset küla juba rohkem kui kümme aastat… sest me ei võidelnud selle eest… niimoodi vaikselt me siis hääbume. Nõrkus on su nimi Raine… häbene nurgas…

Kõigi eelduste kohaselt...

…peaksin ma praegu kirjutama minule omasel moel emotsioonidest kubisevat ning veidi sarkastilise alatooniga kirjeldust sellest, kuidas ma eile Laiuse kooli vilistlaste kokkutulekul käisin. Nojaa… Tegelikult tuleks seda vist ikka Laiuse koolihariduse 325 aastaseks saamise tähistamiseks korraldatud juubelipeoks nimetada, sest kokkutulnuid ju oli, aga nende hulgas figureerisid peaaegu täpselt samad näod, mis 5 ja 10 ja 15 aastat tagasigi. Ehk siis, maksin 13 eurot selle nimel, et saaksin kallistada ja juttu puhuda nende klassikaaslaste, koolikaaslaste ja õpetajatega, keda ma üsna sageli niigi kohtan. Kokkutulekul ei viibinud ei minu klassijuhatajat ega ka ühtegi teist minu ajal Laiuse koolis tunde andnud õpetajat, kui välja arvata praegugi pedagoogi aganaid täis pikitud leiba söövad või siis Laiusel resideerivad endised õpetajad. Aga heade sõpradega on ju alati väga tore jälle kokku saada, mälestusi heietada ning peab ütlema, et eile sai Laiuse kooli vana ja päevinäinud saalipõrand küll päris korraliku kontsalihvimise osaliseks ning nii vahvat tantsuvihtumist pole Laiuse piirkonnas juba ammu nähtud. Ega seda tantsu kusagil mujal vihtuda ju polegi. Kummitusmajana valusaid torkeid südamesse pistev vana kultuurimaja seisab ju ikka veel kui vanade heade, kultuuri täis aegade meenutus keset küla… kultuurikantsi tulevik on vist veel paljudeks aastateks paksude kardinate taga peidus. Ammuste sõpradega tuli tahes tahtmata jutuks kooliaegsete näidendite esitamine kultuurimaja lavalaudadel, esinemised teistes lähikondsetes kultuurimajades, jõulupeod, diskod, kohvik-klubid ja uusaasta tantsuõhtud. Et siis nii vanaks oleme jäänud, kui meenutame heldimusega – Ohh, olid alles ajad! Koolis oli kord majas ja vandesõnu kasutada ei tohtinud, hommikusest kooriproovist puudumine päädis direktori kabinetis aruandmisega, tunnis korra rikkumise eest võis vabalt joonlauaga piki näppe saada, kuklas paikneva juuksetuti valus sakutamine kuulus samuti igapäevaste ’motivatsioonitekitajate’ hulka ning jutud vahetunnis käsukorras mööda koridori ringijalutamisest on praegusaja laste hulgas muutunud lausa legendiks karmist nõukogude kooliajast. See kõik on aga nüüdseks meie, ammuste lõpetajate, mälusoppides vormunud mingiks pehmeks stressipalliks, mida vahetevahel pigistades ning mudides saab tänapäevaseid muremõtteid kasvõi hetkeks tahaplaanile jätta ja mitte mõelda sellest, kuidas näiteks toime tulla 3 euroga päevas… Mõtted mõlguvad hoopis selles suunas, kuidas me eile ühe klassivennaga mööda koolimaja Päkapikku ja Maja mängisime ning kokku ei saanudki… kuidas toatäie rangeilmeliste pedagoogide silme all kaks endist mitte nii väga pedagoogi purskkaevu taustal reidikaid pildistasid… kuidas huumorimeel päästab välja ka kõige täbaramatest olukordadest, eriti kui piinlik situatsioon tekib suure rahvahulga silme all… kuidas alati õigustab end murfism, mille kohaselt pidu peab lõppema siis, kui rahvas alles äsja korralikult soojaks on köetud ning vägisi korraldatud after-party suhteliselt ruttu maha jahutab. Üldiselt on aga inimestega tore olla, eriti kui kõiksugu eelarvamused koju jätta ning nautida hetke ja iseennast. Küll uus päev toob uued mured piisavalt ruttu… aga mitte veel… õnneks… Hea oli teiega, armsad sõbrad! Lõbusate jällenägemisteni…

Ühe õudusttekitava hetke jooksul tajusin...

…et elu ongi tegelikult Internetis. Mis tähendab, 'teenus on peatatud'? Mida te sellega mõtlete, et arve on tasumata ning te lülitate välja minu virtuaalse maailma ja telefoni? Kusjuures selle teadmise kättesaamisele eelnes tund aega mässamist arvutite sisse-välja lülitamise näol, kõigi olemasolevate ruuterite järgiproovimist ning juhtmete vahetamist… sest kui netti pole, siis pole ka kusagilt otsida telefoninumbrit, et küsida, milles probleem võiks olla… ja no tegelikult pole ju ka telefoni, millega helistada… ja kuna arved käivad internetipanga kaudu ning tulevad e-arvetena, siis tuleb asja klaarimiseks otsida ühendust omav pind. Hea küll, kui paanika kõrvale jätta ning läbikärssanud isiklikke närvirakke mitte lugeda, tekitas see kogemus minus ebameeldiva eelaimuse, mis võib juhtuda meie armastatud e-riigiga, kui ühel hetkel tõepoolest virtuaalne keskkond mingil põhjusel toimimast lakkab. Lennuliiklus, digiretsept, e-kool, kaardimaksed, ajalehed… Kas ma tahan või mitte, suurem osa minu elukorraldusest liigub mööda nähtamatuid traate ning asub käega mittekatsutavas maailmas, millele ilma abivahenditeta pilku heita pole võimalik. Hingedemaailmas. Polnud arvatavasti juhus, et see krahhi ettekuulutus juhtus just eile, kui olin minemas Külaakadeemia järjekordsele istungile, mis seekord viis meid tagasi omaenese juurte juurde, ehk siis tegime tutvust esivanemate uskumuste ja tundmustega. Inimesed on oma põhiolemuselt ikka täiesti sarnased. Ega ma tegelikult ei imesta küll selle üle, et maailma erinevais paigus elavate rahvaste kõige ürgsema tasandi tõekspidamised ning suhtumine loodusesse üsnagi sarnased on. Sisuliselt ei erine eestimaa algasukate hingemaailm indiaanlaste või keltide omast ning kusagilt meie oma sisemusest ujuvad pinnale need aastatuhandete vanused tõdemused ning teadmised… keegi ei pea meile ütlema, et puul on hing, me teame seda niigi… see on meisse sisse kodeeritud. Kuna oleme ju kõik 99,9% ulatuses identsed, siis mine tea, võib-olla on see hingeline pool peidus just selles mitteaktiivses DNAs, nendes reklaamiklippides, millede otstarbest me siiani veel aru pole saanud. Ja kuna me oma aju hallollusest ainult pisukest osa kasutada suudame, siis ei ole meil võimalik seda meie endi sees olemas olevat virtuaalset hingedemaailma rakendada. Mõningad meie hulgast on siiski võimelised tajuma asju, mida silm ei seleta… pole need selgeltnägijad või tervendajad mitte mingid posijad… ega autistid oma seletamatute ’võimetega’ mingid friigid. Kui mul mingi ime läbi õnnestuks lahti muukida omaenese kehasse paigutatud koodi salasõna, siis poleks mul näiteks sellesama kirjatüki edastamiseks vaja ei arvutit, internetti ega elektrit… Ma lihtsalt ’kirjutaksin’ selle loo oma mõtetes ning edastaksin neile inimestele, kellele soovin, puhtalt mõtte jõuga. Ilma tulemüürita ning viirusekartuseta. Ohh, milline meeldiv illusioon… tehnikavaba maailm…