Üks tont käib ringi mööda Eestit...

...ning see tont on paljaste rindadega naine. Iseenesest ei ole rindade paljastamine enam mingi sensatsiooniline uudis, eriti suvises hapukurgiajakirjanduses leidub aeg-ajalt ikka nupukesi mingil põhjusel protestivaimust kantuna oma rindu demonstreerinud õrnema sugupoole esindajatest. Kuid tavaliselt juhtub see kõik kusagil ohutus kauguses. Meie, ratsionaalsed ja konservatiivsed eestlased ometi niisuguste asjadega ei tegele. Aga võta näpust. Juhtus nii, et lähikontakt toimus lausa kohalikus Laiuse kaupluses. Kahjuks ei olnud mind isiklikult seda ’šokiteraapiat’ saamas, kuid pealtnägijate ütluste põhjal kõigutas situatsioon juuresviibijate enesekontrolli hetkeks ikka üsna kõvasti. Miks siis? Me kõik teame ju, et naistel on rinnad, kuigi mõningate asjatundjate arvates algavad rinnad alles mingist teatud suurusjärgust, need kel sellest numbrist väiksemad, ei vääri üldse naisterahva nimetust. Aga see selleks. Mina kui teada-tuntud mässumeelne naisterahvas tunnen alati südames rõõmuvärinat, kui keegi julgeb meie elu määravate tabude ja reeglite vastu ’eksida’. Tavaliselt eelistan ma küll vastuhakku intellektuaalsel tasandil, ehk siis ma pole veel siiani kaotanud usku sõna jõusse ning sinisilmselt loodan ikka nii suulise kui kirjaliku sõnumi päralejõudmise šanssidesse. Need, kel sõnaseadmise oskust napib, peavad loomulikult valima ka teised vahendid. Samas ei pruugi tavanõuete kohaselt katmisele kuuluvate kehaosade näitamine sõnumit kohale toimetada. Kaasa rääkima hakkavad igasugu kõrvalised segavad asjaolud. Vesise suuga naise rindu jälgivatel meessoo esindajatel pole tõenäoliselt sooja ega külma naist taolisele enesepaljastusele õhutanud probleemiasetusest või protestiteooriast. Teiste naisterahvaste reageering sõltub nähtavasti igaühe enesetunnetusest. Ega keegi ei pruugigi ju teada, et tegelikult demonstreerisid Kreeta kõrgkultuuri ajal naised uhkelt oma paljaid rindu ning oma ülikooli inglismaa ajaloo kursuselt mäletan ähmaselt õppejõudu midagi Kuninganna Elizabethi ja tema väikeste vananevate rindade avatud dekolteega kleidi kohal kõrgumisest kõnelemas… Aga meie siin Eestimaal elame ju ometi tsiviliseeritud riigis ja ainult ’primitiivsed metsnaised liputavad paljaste rindadega’. Mis sest, et tegelikult oleks neilt niinimetatud ’primitiivsete’ loodusrahvaste naistelt meiesugustel mammona ja iluasjade kokkukuhjajatel paljugi õppida. Kasvõi näiteks seda, et sooja ilmaga on ilma rinnahoidjata ikka palju mõnusam ringi käia ning teiste nähes lapse rinnaga toitmine küll kuidagimoodi ühiskonna alustalasid ei kõiguta. Meie oma tabudega oleme oma elukesed ikka nii ära rikkunud, et vaesed mehed peavad salaja naiste tisse piilumas käima, ükskõik kas siis kunstinäitustel, kardinateta akende taga või vastavasisulistest ajakirjadest… O tempora, o mores!

'Maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad'...

…nentis juba nii 410 aastat tagasi oma aja geenius William Shakespeare. Enam paremini ei saakski iseloomustada seda näitemängu, mis päevast päeva meie ümber lahti rullub. Ka eluteatris on suurepäraste näitlejaoskustega isikuid, kaasasündinud andega persoone, veidi kehvemaid ja paraku ka päris andetuid, kuid keegi ei küsi, kas tahad näidelda või mitte. Enamasti tuleb osaleda maskiballil. Hommik algab tavaliselt maski valimisega, et ennast taas kord turvaliselt päevasest etendusest läbi närida. Veab neil, kel kodus igaks elujuhtumiks sobilik maskikollektsioon vabalt võtta on ning hoole ja armastusega maalitud peitenägu peab kindlasti ka aastaid vastu. Mitte nii nagu turu pealt soetatud odav kaup või kellegi poolt haltuura korras kokkuklopsitud ajutine asenduseksemplar. Kvaliteetmaski kandja petab ära ka teravaima silma. Pole mingit alust kahelda tema emotsioonide, sõnade ja käitumise ehtsuses. Kui aga maski liiga tihti vahetada või kui traageldusniitide otsad lahtiselt ripuvad, siis võib tähelepanelikumal vaatlusel märgata ebakindlust teksti ettekandmisel või kohati kaootilist käitumist. Nagu oleks kodus vähe harjutanud. Ja suflööri ka kiiruga maha unustanud. Harjutama kusjuures peab. Mina kuulun küll kindlalt nende kodus tundide kaupa teksti ettevalmistavate ja läbi harjutavate isikute hulka. Eriti kui mul on vaja kellegi võõraga kohtuma minna või kui ma olen mingi käki kokku keeranud ja pean selle ära lahendama. Probleem seisneb muidugi selles, et dialoogi väljamõtlemisel tuleb mul ka partneri osa omaette läbi mängida, temal pole aga minu tekstist ju aimugi ning üsna suure tõenäosusega näitleb ta mulle vastu mingist muust näitemängust pärit osa. Mis muidugi pole mingiks takistuseks nende lõpmatute monoloogivormis dialoogide omaette läbimängimisel. Väike tõenäosusprotsent on ju ikka, et vestluskaaslane vähemalt samas suunas liigub kui mina, eriti kui ma mingil moel märku annan, missuguse näidendiga tegu on. Ja üldiselt näitavad vaatlusandmed tendentsi kohandumisele ja teineteise märkide lugemisoskuse kasvamisele. Ehk siis, meie võime teineteise lainele lülituda ning peaaegu õigeid lauseid öelda, tundub arenevat paremuse poole. Alati on muidugi ka mässajaid ja individualiste, kes arvavad, et neile on alati peaosa reserveeritud, olenemata teemast või situatsioonist. Kuigi neil pole aimugi, millist teksti neilt oodatakse, ajavad nad oma jonni ja kui publik pidevalt vähenema hakkab, kuulutavad iseteadvalt, et neil polegi kedagi vaja, nad võivad täiesti külma rahuga ka kogu ülejäänud elu omaette monoloogi pidada. Teised ju nagunii ei mõista neid. Õnneks on sellistele loodud teatud institutsioonid, kus neile kursusi ja koolitusi korraldatakse. Vahel saavad neist jälle koostööaltid näitemängupartnerid. Mõnikord ei saa ka. Neid üksikuid juhtumeid nimetatakse läbipõlemiseks. Ega üks raskemaid väljakutseid ongi emotsioonide kontroll. Et poleks ei liiga vähe ega liiga palju ja kõik tunduks ikka loomulik. Ehk taas kord Shakespeare’i laenates – ’Kohanda tegevus sõnale ja sõna tegevusele, eriti silmas pidades, et sa ei patustaks loomuliku lihtsuse vastu…’ Sind jälgivad silmapaarid tajuvad kohe, kui liiga kõvasti naerad või liiga emotsionaalselt žestikuleerima hakkad. Tegelikult on muidugi ka veidrikke vaja, kes südamerahuga teistel enda üle naerda lubavad. Mis nende maski all päriselt peituda võib, on ehk kõige raskemgi ära arvata. Ja kas me tegelikult ikka tahaksimegi või julgeksime maskide taha piiluda. Kas keegi üldse suudaks mõista neid maailmu, mis meis igaühes peidus…

Et kõik ausalt ära rääkida...

…tuleks alustada sellest, kuidas minu vaprad messijatest sõbrad Elmari raadiole sõnumeid saatsid, meid sõbrannasid Smilersi lauluga ’Halloo Kosmos’ tervitasid ning Palamusele Elmari suvepeole tasuta pääsmeid võitsid. Mille tulemusel mina, kes ma olen suutnud oma senise elu peaaegu et ilma igasuguse pidudel käimiseta mööda saata, sest neid kohalikke vahetevahel ettetulevaid tantsulkaga sünnipäevapeokesi ei saa ju ometi tõsiselt võtta, osalesin siis täna õhtul põhimõtteliselt esimest korda korralikul tümpsuga vabaõhuüritusel. Pean kohe tunnistama, et ma fännan suhteliselt tagasihoidlikult nii Kuldset Triot kui Smilersit, kes tänasel tantsuõhtul peaesinejateks olid. Sellest hoolimata olen ma kursis nende mõlema loominguga, teisiti ju ei saakski. Kuldse Trio puhul on ilmselgelt tegu eesti klassikaga, seda just rahvalikult sarkastiliste laulude repertuaari kuulumise tõttu ning ’Kaalujälgija’ on ikka üle prahi laul… Tiia, ära muretse, me mõtlesime sinu peale selle järgi tantsides :) Smilersil on aga terve hulk laule, mille sõnum mulle alati nagu puuga pähe lajatab. Niiet - õhus oli elamuse ootust. Arvata on, et üsna samasuguse ootusärevusega oli Palamusele kokku sõitnud ka terve hulk muud rahvast. Teadjamad oskasid eelmise aastaga võrreldes märgata tunduvalt suuremat rahvamassi ning tõsi ta oli, et veel pool tundi enne Smilersi lavalaudadele astumist looklesid sissekäikude ees pikad piletisabad. Kui tavaliselt mõjub mulle taoline võõraste inimeste mass ääretult rõhuvalt ja tahaks kuhugi vaiksesse nurka ära pageda, siis seekord tundsin end suurepäraselt. Küllap mängis oma rolli härjal koheselt sarvist haaranud Kuldse Trio duett. Huvitav, kas neil vahepeal triona ka esineda õnnestub, igatahes seekord oli neil kolmas mees jälle lennus. Aga sellest polnud lugu, masinavärk toimis õlitatult nagu vanadel kaladel ikka ning meie, naised, ei mõelnudki eriti pikalt enne kui lavaesisele tantsuplatsile ennast välja elama suundusime. Üks ajaloo kõige suurimatest inimhinge kitsendustest on kellegi poolt väljamõeldud reegel selle kohta, et inimesed peavad tantsima paaris. Soovitavalt kahe eri soo esindajad üheskoos. Minu koostantsu kogemused on imeväikesed, kuigi tuleb tunnistada, et neil vähestel kordadel, kui mul on õnnestunud mehe käte vahel tantsida, on mul olnud suurepärased tantsupartnerid, samas eelistan siiski omaette tantsimist. See, mida minu keha muusika saatel teha tahab, ei allu minu kontrollile ning moodustab täiesti omaette maailma. Seega on parem, kui keegi ei kitsenda mu vabadusiha ning ei ürita mulle mingeid tantsusamme ette määrata. Täna öösel tantsisin niisiis üksi sinuga taevas, ainult tähed jalge all… Needsamad tähed ootasid mind hiljem koduõues. Pilk Kassiopeiale liimitud, ootasin märke perseiidide sajust. Selle aasta augustis on nad kuidagi eriti visad tulema. Päris mitu lennukit jõudis üle taeva oma teekonna ära vilkuda enne kui silm lõpuks paar välgusähvatusena mõjuvat tähelendu kinni püüdis. Ma ei soovinud midagi. Olen aru saanud, et elus on ainult üks tõeliselt väärtuslik asi, mille omamist olen endale ka ikka ja jälle soovinud ja millest unistanud, kuid paraku jääb see mulle kättesaamatuks. Ehk järgmises elus läheb paremini. Niikaua ’Linnuteed mööda hulgun ringi…’

"Sa pole juba peaaegu nädal aega midagi kirjutanud!"

Hmm. Tegelikult olen ma viimasest blogisissekandest möödunud aja jooksul kirjutanud viis luuletust ja umbes kahekümne lehekülje jagu teksti oma kunagi kauges tulevikus ilmuvasse raamatusse. Lisaks olen nädalaga läbi lugenud 12 kirjateost. Kuna ma olen võimeline täiesti külma kõhuga hommikul tugitooli või siis suvisel ajal õue kiigu peale istuma, raamat süles, ning sealt enne mitte tõusma, kui see läbi on, siis tuleb minu kodakondsetel vahetevahel lihtsalt emme veidrustega leppida. Õhtupoolikud ja ööd on möödunud võbeleva kodukino ees, ära vaadatud on umbes 20 filmi. Selekteerivalt, ehk siis kui silmad hommikupoole ööd ikka vägisi kinni kipuvad vajuma, olen vajutanud teleka lihtsalt poole filmi pealt kinni, aga vahet pole, kuna kõik filmid on enne nähtud nagunii. Tõsi, Cinamonis käisin kõige pisemaga vaatamas Transformers’i kolmandat osa, mille peale meie armsad Tartu sugulased silmi pööritasid ja mainisid, et ega maailmas tehakse ikka nii palju idiootseid filme, milles mingit iva küll ei ole… Pidin nende kuuldes nentima, et eks ma olen siis see idioot, kes üritab nende teiste idiootide olematut iva taga otsida. Ja loomulikult olen oma hinge rahustamiseks maha sõitnud hulga jalgrattakilomeetreid. Lahtiste silmadega, kuid sellegipoolest ilma kiivrita. Laiuse mäest ma parem ei räägigi. Kõige selle kõrvalise tegevuse asemel peaksin ma tegelikult tegelema hoopis oma aia ja laste ja majapidamisega. Nii nagu kõik korralikud koduperenaised, ehk siis keetma, aurutama, smoorima, vaaritama, küpsetama, kastma, rohima, niitma, korjama, kuivatama, pesema, triikima, koristama, parandama (vannitoa kraani ja kempsu valamukasti näiteks, sest elektroonika praegu enam-vähem toimib, õnneks…). Samas tõusevad mul ihukarvad püsti, kui ma katusele mineku peale mõtlen. Ma üritan seda võimalikult kaugesse tulevikku lükata, sest minu puhul nõuab kõrgustesse ronimine kogu rahustamismantra kasutuselevõttu. Aga kuna katuseserv hakkab varsti eluohtlikult ripnema, siis tuleb julgus kokku võtta ja see siiski korda teha. Julge hundi rind pidavat rasvane olema… murtud jalaluudest ei räägi keegi… Eks mul tuleb ennast katusel trooniva antenni külge siduda, sest ega ma kukkumisega riskida ei tohigi, kuna mul ravikindlustus puudub. Ning hoolimata minu veidrustest ja tegemata kodutöödest pole mu lastel siiski kedagi teist, kes nende eest hoolitseks. Kui nad just kuulutust lehte ei pane – otsime ema, soovitavalt kõigi oskustega, mida majapidamises vaja läheb, kasuks tulevad võõrkeeled ja laialdane silmaring, peaks armastama kasse ja vajalik on muusikaline kuulmine, vanus pole oluline ja luuletama ei pea… Aga augusti alguse pimedatel öödel võiks lastega õue peale ikka minna tähesadu vaatama ja häid soove soovima. Siis oleks mu süda rahul. Ja tegelikult on meil toad enam-vähem korras, muru niidetud, marjad korjatud, mahlad tehtud, nõud pestud, kassid toidetud ja kasvuhoone kastetud. Päriselt ka.

Oma aastakümneid kestnud salaunelmas...

…kihutan ma ringi punasemustakirju mootorrattaga juuksed tuuled lehvimas. Nagu paljud minu unistused, nii on ka see idanema hakanud lapsepõlves, mil ma kõigepealt pisikesena meie tumepunase IŽ Jupiteri külgkorvis sõidu ajal üles-alla hüplesin, et siis hiljem juba korralikult sadulas istuda ning sõnulseletamatut rattasõiduga kaasnevat vabaduse tunnet nautida. Ilma külgkorvita oli ratast raske püsti hoida ning mind õblukest tuulest viidavat tirtsu ei lubanud keegi kunagi üksi sõitma, alati ainult kellegagi koos. Kui ma siis lõpuks täiskasvanuks sain ning oleksin ehk omal vastutusel rattaga kõige nelja tuule poole kihutanud, asetati mu õlgadele emaks olemise vastutusrikas ja kombekas koorem. Kuulekana andsin meie vana tsikli kohalikule noormehele, kes selle kuulu järgi ka hunnikusse sõitis. Olgu see mulle õpetuseks, et ei tohi kellelgi teisel oma unistusi jalge alla trampida lasta. Nüüd, mil olen vabanenud suurest osast mind maadligi muserdanud koormast, tundub tsikliigatsus aina suuremaks kasvavat. Jõgevatreff on juba mitmeid aastaid siinsamas ukse all olnud, kuid just selle unistuste mahasurumise ja igatsuse ärapeitmise ettekäändel ei ole ma kunagi lubanud endal sellega tegemist teha. Kuni tänaseni. Täna ma läksin ja seisin Jõgeva sillapiirdel ja jälgisin ahnete silmadega möödakimavaid motikaid, hingasin sisse vingugaasi ja südame pekseldes kuulasin erinevat mootorimürinat. Yamahade ja Kawasakide vaikne surin, Harley madal urin, Suzukide võimas möire ja vallatute mootorratturhiirte summuti paugutamine. Pilk haaras lennuka kujutlusvõime sünnitatud kummalisi sõiduvahendeid ning nostalgiat tekitavaid vanu hoolikalt hoitud rariteete. Linna tänavad olid paksult täispikitud tsikleid, üks uhkem ja läikivam kui teine, kuid minu silmad otsisid ikka ja aina oma lapsepõlvemälestust ning hingevärinaga üritasin hellalt kahte oranžikas-kollast IŽ Jupiteri silitada… Nägin ära ka Sputniku ning külgkorviga Jawasid leidus päris mitu. Siiski püüdis mu pilgu kinni üks eriti hoolikalt tuunitud Harley Davidson ning see oli küll armastus esimesest pilgust. Ratas oli hingematvalt maitsekas ning pealuuga jalg oli nagu kirss tordi peal. Hetkeks valdas mind tunne, et kui ratta omanik oleks kohal viibinud, oleks minu vaene süda küll kogu rahva silme all oma margi täis teinud ning mehe ette põlvitades palunud end kaasa võtta… Õnneks oli ta kusagil kaugel tšillimas ning seekordne Jõgevatreff möödus ilma piinlike vahejuhtumiteta. Ei saa mind ikka inimeste sekka lubada… Aga mootorratta muretsen ma endale niikuinii. Mingu selleks siis aasta või kümme ja ma kujutan end täiesti vabalt ette veel ka kuuekümneaastasena juuste lehvides tsikliga ringi kimamas, sest minu hing on just täpselt nii noor kui ma tahan. Pealegi on mul nahktagi juba olemas.