"Me oleme ära unustanud, mis asjad on päris...

...me oleme unustanud, kus on päris elu. Vaat kui tuleb maandub siia poe taha UFOde laev, teeb tšikibriki ja kõik materiaalne on kadunud. Inimesed on alasti. Kuhu nad siis lähevad, kust nad varju otsivad. Vaat siis tulevad nad siia puu juurde. Sest see on päris. See on kodu." Nii räägib Mati. Pajupuust Paldiski maanteel. Sellest 300 aasta vanusest puust, millesse on talletunud meie esivanemate vaimud ja aastasadade tarkus ning mis just nüüd sellel hetkel on känguruhüppe kaugusel metallmonstrumite lõugade vahele sattumisest. Täpselt nii nagu Avatari filmis. Seda filmi vaadates raudselt sajad tuhanded poetasid pisara, tundes, kuidas hingepuuga koos rebitakse lõhki miljonid nähtamatud energiasidemed. Kui ma täna õhtul seda Avatari filmi kodupuud meenutavat paju kallistama läksin, olid kõik need tuhanded pisarapoetajad turvaliselt oma betoonkarpides peidus. Hoolimata sellest, et terved pikad teelõigud olid palistatud juba ohvriks langenud puulaipadega. Mis teha, paratamatus ju, teeplaneerijatel pole teed kuhugi laiendada, kui need pagana puud igal pool jalus tolgendavad. Sest teid on meil väga vaja. Mati arvab teisiti. Tema julgeb teisiti arvata, teisiti mõelda, teisiti tunda, teisiti rääkida. Ta on tänase päeva jooksul igat masti ajakirjanikele juba rääkinud, miks ei tohi seda pajupuud tappa. Aga ta arvab ise ka, et eks need ajakirjanikud käisid lihtsalt linnukest kirja panemas. Meie avalik meediaruum on nii kallutatud, et selle toele lootma jäädes oleme varsti kogu täiega betooni ja bituumeni alla maetud. Mati usub päris inimestesse. Neisse lastesse, kes ei julge kooli minna ja päevaks pajupuu alla tema telgi juurde peitu tulevad, sest nad pelgavad, et puu õhtuks kadunud on. Usub neisse inimestesse, kellega koos ta puu ümber väeringe teeb. Usub neisse, kes tunnetavad ouu väge ja vaimu... Ma tahan uskuda koos Matiga. Ma tahan uskuda, et hoolimata sellest suurest ärevusest ja värinast, mida ma pajupuu hinges tundsin, suudame meie, inimesed, vastu astuda hirmu ja vägivallaühiskonna rünnakule. Sellepärast ühinen Mati üleskutsega - inimesed, tulge paju alla, tulge välja oma betoonkarpidest, tulge välja Facebookist ja telekast, tulge päris elu juurde, tulge puu juurde, tulge tantsime ja laulame, tunnetame seda väge, mis siin on! Kui meid on piisavalt palju pajupuu ümber, siis metallmonstrumid ei saa teda hammustada. Jah, meid saab ära viia, süüdi mõista, karpi panna, aga meie asemele tulevad teised. See pajupuu on meie transformatsiooni proovikivi. Meie oleme revolutsionäärid, kes pole mitte vastu vaid on poolt. Me oleme elu poolt! Elu ja armastuse poolt!

Paljasjalgsete revolutsioon...

... sai alguse eile, kui ma läbi päälinna palja jalu Kadrioru poole suundusin. Esialgu tundus, et kõik inimesed keeravad oma pead kaela otsas kahekorra, aga eks mul oli lisaks paljastele jalgadele ka pikk värviline kleit seljas... vastukaaluks minu ümber valitsevale hallusele ja tumedusele. Trammis istusid mu kõrvale lõbusad läti noormehed, kes kulme kergitades minu paljaid varbaid seirasid. Aga neile ma maksin kohe kätte, sest kuulsin, et nad oma jutus bussijaama mainivad... tramm number kolm aga mitte sinna ei sõida. Seega kupatasin ma nad trammi pealt maha ning lasin neil number kahe peale joosta. Üldiselt on meie linna tänavad paljastele jalgadele vaenulikud. Tumemust ollus meie asfaldis nakkub varvaste külge juba paarikümne kraadi juures ning pargist läbi minnes tuleb rohututtidele astumise ajal nina maas käia. Ei taha ju varbaid klaasikildude otsa ära veristada või suitsukonisid varvaste vahele koguda. Suures Kadrioru pargis on jalgade karastamine veidi lihtsam, kui muidugi leiad raja, kus inimesi pole, sest kuhu linnainimene sooja ilmaga ikka suunduma peaks kui mitte rohelusse. Kui veel nädal tagasi oli park suht inimtühi ning ainult üksikud hullud seal rataste ja koertega ringi käisid ja ükskõik millise puu taha rahulikult pissile minna sai, siis eile... mnjah... tegelt sattusin ma just kokku ühe suurema rattaseltskonnaga parasjagu puhkepausi pidava ning loomulikke vajadusi rahuldava välismaa keelt rääkiva noormehega... mis teha, kui mina käin pilk taevas ja otsin veidraid asju, mida pildile jäädvustada, aga tema on lihtsalt seal puu taga noh... Veidi kehvem oli Russalka juurest mere äärde minna, sealne tee ja pinnas on mitte paljastele jalgadele mõeldud, sama kehtib suht ka rannaliiva kohta. Ei maksa pilku kaugele mere poole pöörata ning laineid vahtima jääda, kui ikka jalge ees kilode kaupa jäätmeid vedeleb. Õnneks said mu maastikust väsinud varbad soolast ja jahedat merevett maitsta... ja meri oli kohati täitsa ruuduline... Kõik mu frustratsioon ja kurbus selle üle, et ma ei saa imekaunil kevadilmal oma paradiisiaias kiigu peal pikutada, kiisused süles, haihtus hetkel, mil ma varbad vees pilgu kaugele meretagusele maale suunasin...
pimestavas päikeselaigus
magab meretagune mees
kas näeb ta oma unedes
võitlust kaheksapealise hüdraga
või otsib ta udus
kadunud koduteed
ehk kuuleb ta vaikuses sireenide hüüdu
või on juba hinge ära kuradile müünud
pole tähtis
sest ärkab meretagune mees
üksikul rannal lumevalge liiva sees
ja võtab kaissu
meritähe...

Alice Imedemaal ehk kuidas me naistega rikaste šeikide maad külastasime

Kui ma oma seiklusrikast elu nii aastat kümme tagasi alustasin, siis päris esimeste välismaa külastuste eel ma ikka alati guugeldasin, et mida seal riigis ka näha on, noh et kui kohal oled, siis saad oma laialdasi teadmisi ülejäänud grupi ja kohalikega jagada. Päris ruttu sai mulle selgeks, et kõige parem on guugel rahule jätta ning minna vahetuid kogemusi saama. Ega kui sa kunagi saunas pole käinud, siis on sul netist saadud infoga väga vähe peale hakata ning sauna jõudes tajud alles omal nahal, et kuumus on tappev ning hingamisharjutustest pole kasu. Araabia Ühendemiraatide kohta võib guugeldada tunde, kuid tegelikkus on suures osas hoopis teine ning mitmed teada tuntud müüdid kummutas meie sõpruskonna reis kohe päris kindlasti.

Kuna araablase suurim sõber on kaamel, siis tulebki alustada sellest, et siiamaani on eesti õpikutes kirjas, et kaamel kogub vett küürudesse, et siis kõrbes kaua vastu pidada. No ei kogu. Küürud kujutavad endast rasvakogumeid ning kui kaamel on tükk aega söömata-joomata, siis ta pm kulutab iseenda rasva ja veevarusid. Kui ta siis kaevu juurde saab, joob ta tagasi täpselt selle koguse, mis ära kulutas. Ilma joomata suudab kaamel vastu pidada terve kuu, aga toitu peab ta saama, muidu on paari nädalaga toss väljas. Tegelt väga hea tiim ju – toit kaamelile ja jook beduiinile. Kahe peale võivad nad kuude kaupa mööda kõrbe ringi möllata ning kui beduiinil vesi otsa saab, veab kaamel ta enda küürude vahel lähima kõrbeoaasini. Oaas ei ole palmisalude ja voolava veega rohelusse uppuv kõrbesaar, nagu meie tavaliselt ette kujutame, vaid lihtsalt koht, kus vesi maapinna lähedusse tuleb ning mõned kaevu ümber püstitatud varjualused. Kaamel on väga hea mäluga, teda väärkohelnud isiku jätab ta meelde surmani ning kui too ettevaatlik pole, siis võib kaamel juhuse saabudes vägagi kättemaksuhimuline olla. Kaamel on ka kõige targem olend araabiamaades:

Kaamel on püha loom

tema teab sadat Jumala nime

inimene kõigest 99

pole siis ime

et ta võib sulle näkku sülitada

pole mõtet tülitada

endast targemaid...

Araabiamaades ei ole mitte naisel keelatud end eksponeerida, vaid hoopis mehel on keelatud naise poole pilku heita. Seega, et mehi mitte hukatusse saata, varjavad naised end musta riidekuhila alla. Musta seetõttu, et kuna veel alles hiljuti valmistati kõik riideesemed beduiinide maal kitsevillast, siis kitsed olid enamasti musta-pruuni värvi, mistõttu riideesemeid just nende värvitoonidega. Väga praktiline, vett on vähe ja tumedad riided ei vaja nii suurt hoolt. Valged riided ja peakatted, mida meiegi kohe kõigepealt lennujaama ametnikel nägime, võrduvad euroopa mehe ülikonnaga ning kesse ikka iga päev ülikonnas ringi käib. Samas – kuna araabia ühendemiraatides elavast 10 miljonist on araablasi ainult 1 miljon, käib enamus mehi ja naisi just oma traditsioonilistes riietes ringi, kuna ainult sel juhul on võimalik endale tähelepanu pöörata. Nad ju teavad, et turistide pead pöörduvad nagu võluväel kui neile valges halatis mees läheneb. Araabia mees käib pea püsti ja on üldse väga uhke hoiakuga. Ta naudib tähelepanu. Ja kui te veel juhtute nägema, millise graatsiaga ta oma lehviva peakatte hõlmad külgedele heidab… ooo jaaa…

Aga, kuna naiste iludusvõistlust araabiamaal korraldada ei saa, siis tehakse seal missivõistluseid kaamelitele. Kriteeriumiks säärejooks, ilusad hambad ning puhas tõug. Võitjad saavad auhinnaks kalleid autosid ja peavõidu saanud kaameliisand on üle öö miljonär. Kes nüüd mõtles kaamelit kasvatama hakata – osa saavad võtta ainult emiraatide kodanikud ja omaani lahe piirkonna kaameliomanikud. Tavalises kaamelite võidujooksus on reeglid leebemad, aga seal tuleb kaameli valikul hästi ettevaatlik olla. Üks tõug pidavat olema selline, et kui võistlemiseks läheb, jookseb küll suure hooga peaaegu finišijooneni, kuid siis tuleb talle mingi mõte pähe, keerab otsa ringi ja paneb padavai tuldud teed tagasi. Võibolla peaks reegleid muutma ja andma eripreemia sellele kaamelile, kes esimesena stardijooneni tagasi jõuab…

Meie esimene korralik kokkupuude araabiamaailma reeglite-kommetega toimus kohe esimesel päeval, kui sõitsime külastama AÜE kõige uhkemat mošeed – šeik Zayedi suur valge mošee kõrgub Abu Dhabis nagu üks tänapäeva maailmaimedest. Zayed bin Sultan Al Nahyan ongi see mees, kes Araabia Ühendemiraatidele aluse pani, ümberkaudsed šeigid kokku kutsus, ühise riigi moodustas, briti impeeriumiga hüvasti jättis ning kelle visioonide ja raha abil kõik need imed ümberringi nähtavaks on muutunud. Giid teadis rääkida, et kui mošee põrandat katva maailma suurima pärsia vaiba kudumine veel pooleli oli, tuli teade, et kõrvalriigis kootakse ka vaipa ning kuna AÜEs on kõik asjad maailma suurimad-kõrgeimad-parimad-kallimad, siis jäeti oma vaiba kudumine pooleli, et oodata ära, mil teiste vaip valmis saab. Et siis enda oma suuremaks kududa. Ja vastavalt vaiba suurusele siis ka mošee suuremaks ehitada. Aga mošeesse sisenemiseks tuli meil naistel end muidugi vastavalt riietada – musta abayasse loomulikult. Kaks tundi 40 kraadist kuuma üleni mustas… aga asi oli seda väärt, sest mošee on ikka tõeliselt kõige-kõige.

Šeik Zayed oli ka see mees, kes teadis, et ka kõrberahvas igatseb enda ümber rohelust ja palme. Tänu spetsiaalsele kastmissüsteemile elab kõrbesaartele rajatud Abu Dhabis nüüdseks üle 140 miljoni datlipalmi. Ühe palmi ülalpidamine maksab aastas umbes 2000 dollarit. Mis on muidugi suht köömes, sest Abu Dhabile kuulub 95% piirkonna naftavarudest… Ja kuigi šeigid ilmselgelt suplevad rahas, on nende kodud jätkuvalt avatud kõigile, kes tunnevad, et sooviksid valitsejaga minna teed jooma ja juttu puhuma. Mingit kollast ajakirjandust ja paleede taga kaameratega varitsemist ei eksisteeri. Inimesel on õigus oma privaatsusele ja eraelule. Šeikidel samuti. Tähelepanelik kodanik näeb niisamagi ära, kui šeik temast mööda sõidab, sest tähtsal isikul on autonumber ühekohaline…

Autoga sõitmas käisime meiegi. Kõrbes. Safaril. Oli 43 kraadi. Päriselt. Ja auto libises kohati päris püstloodis liivaluidetelt alla niiet autos viibinud naisolevused hüsteeriliselt naerma puhkesid. Mitte et see oleks kuidagi rahuldanud araablasest külmaverelist juhti, kes suht lõdva randmega meid düünide vahel-peal-all ringi sõidutas. Tema mõtleb vist tänase päevani, et pole kunagi varem nii väheste emotsioonidega luiterallist osavõtjaid kohanud… Rallile järgnes õhtusöök beduiinide laagris, kohustuslik kaameliga ratsutamine (loe: piinamine) ning henna tätoveering. Naiste kõhutantsu ja meeste ümber enda keskme keerlemist pakuti loomulikult ka. Koos euroopa maitsele sobiva värvimuusikaga.

Dubai on muidugi kõigesuselt maailma kõigem. Seal on kõige rohkem pilvelõhkujaid linna keskmes, kõige kõrgem hotell, kõige kõrgem silla abil ühendatud kaksiktornidega hotell, kõige kõveram pilvelõhkuja, kõige kõrgemal asuv restoran, kõige… jah jaksad sa üldse järge hoida, kui giid sulle need kõiged üksteise otsa ette vuristab. Üks on kindel – kõige rohkem võistlevad araabia ühendemiraadid iseendaga, sest kuigi neil on juba maailma kõrgem hoone Burj Kalifa, siis juba on plaanid tehtud sada meetrit kõrgema hoone ehitamiseks. Mis peaks valmima nii umbes viie aasta pärast. Huvitav, kuidas nad siis Kalifat reklaamima hakkavad? Tom Cruise house? Mission Impossible Tower? Veidike olin ma muidugi pettunud, sest meie vaateplatvorm tornil asus “ainult” poole peal, ehk siis 426 meetri kõrgusel… ma ikka kujutasin ette, et me saame ka seal üleval 828 peal kõõluda… Mis meid aga vaevama jäi, on küsimus – kuidas ometi on need vaesed töömehed suutnud selles pidevalt valitsevas põrgukuumuses kõik need uskumatult pöörase disainiga hooned valmis ehitada? Ja kas nad oma töö eest ka väärilise tasu on saanud…

Minu isiklikud kaks kõrghetke kogu reisi jooksul olid aga hoopis teist laadi. Esimene leidis aset Ferrari maailmas, kus ma lolli peaga kõige kiiremale ameerika mäele ronisin, et siis poolteist minutit autos rappuda, silmad kinni ja käed kramplikult turvapiirde külge klammerdunud. Mul oli tõsiselt tegu, et mitte pead kaela otsast ära kaotada. Kui ma tavaliselt atraktsioonidel kogu kõrist kisama kukun, siis seekord ei tulnud mu suust piuksugi…

Teine juhtum leidis aset lennujaamas, kus ma rõõmsalt liikuval lindil sõitsin ja sõbraga juttu ajasin ning kui siis lint otsa lõppes ei olnud ka minul enam maad jalge all ning sinna ma kõigi oma kodinatega ninali lendasin. Eks iseenda üle naermine olegi kõige tervislikum ning nädalase reisi lõpetuseks täitsa sobilik. 

Kes sa oled, ema, päriselt?

Kõigepealt ma mõtlesin, et mulle kohe üldse ei lähe korda see detsibellidega mõtteid halvav ja kõiki meediakanaleid hõivav diskussioon EMAks olemise üle. Nagunii on maailmas toimuvad muutused hetkel palju põnevamad kui mistahes konkursid või mingi teatud ühiskonnagrupi soosingut püüdvate inimgruppide omavaheline kemplemine. Meie väärtused ümbritseva suhtes ja meie enda sisemine väärtustunnetus on igal juhul individuaalne ning ei peaks ometi sõltuma sellest, kas me ühe või teise aunimetuse püüdmisele kvalifitseerume. Igaühel oma elu. Nii ma veel täna hommikul mõtlesin.

Sii aga juhtusin õhtu eel lugema ühte arvamusavaldust. Autoriks tubli abielunaine ja arvatavasti ka ema, kes raudselt kõigile aasta emaks kandideerimise nõuetele vastab. Selliste emade arvamus on ju püha. Temale toetub riik ja ühiskond ning kohapeal kehtiv moraalikoodeks. Niimoodi ta seda püha tõde Postimehe veergudel kuulutab:

“Aasta ema on aasta ema mitte ainult seetõttu, et ta on suutnud lapse ilmale tuua. Seda nimetust väärib naine, kes on oodanud ära oma ainsa ja õige, pühendunud temale, saanud temaga lapsed ja kasvatanud lapsed üles tõelistes pereväärtustes. Lapsel peavad olema ema ja isa, see on looduse poolt niimoodi ette nähtud. Ainult need lapsed, kes kasvavad üles sellises täisväärtuslikus peres, viivad need väärtused oma perre edasi, see liin on jätkusuutlik.”

Right on my face, ma ütlen!

Ma olen täitsa nõus. Veelgi rohkem. Paneme need sellesse ideaalsesse mudelisse kvalifitseeruvad naised koos nende peredega klaaskappi ja hakkame maailmale näitama. Sellest saaks uue Eesti Nokia. Ja las kõik need “ebanormaalsed” “ebatäisväärtuslikes peredes” üles kasvanud ebatäiuslikud lapsed hakkavad neid ideaalmudeleid kohustuslikus korras vaatamas käima. Ja need ebanormaalsed emad, eriti üksikemad, kes “vale inimesega on lapse teinud” või siis on nii “juhmid”, et pole osanud mehele pühenduda, tuleks kindlasti vastutusele võtta, sest nad ei suuda “normaalse” peremudeli järgi käituda. Hälvikud sellised!

Aga tegelt on kogu see tants aurukatla ümber täitsa lõbus. Eestlane õpib ometi kord emotsioonitsema ning mine tea, milliseid laule ja luuletusi mõne aasta pärast annaalides heietatakse. Edu sulle Eesti Ema. Ära põe, autahvli ajad ja sotsialistliku töö eesrindlase aunimetused on nii ehk naa juba minevik. Eks iga ema omad lapsed tea, kui väärtuslik nende ema on. Ning see ongi ainus kriteerium, mis maksab. 

naisolevuse arvamus kättesaadav aadressil http://naistekas.delfi.ee/persoon/lugejakiri/abielunaine-pahandab-miks-seame-uksikemad-pjedestaalile-ja-soodustame-sellega-katkiste-perede-juurdekasvu-aasta-emaks-peabki-saama-ainult-abielunaine?id=77945736

Tänapäeva rahamaailma...

... reegleid arvesse võttes ei suuda ma üldse mõista, mil moel Lux Express ehk siis bussifirma, millega Lätti ja Leetu sõita saab, üldse hinges püsib. Pilet Riiga maksab viis euri. Bussis on netiühendus ja ergutusaparaat ehk kohvi-tee-kakaomasin vabalt kasutatav. Bussijuht jagab lahkelt tasuta kõrvaklappe ning nutitahvel näitab viimaseid filmišedöövreid. Kõik hinnas. Töö kiire ja korralik, ehk sõit võtab aega pisut üle nelja tunni. Ja bussis viibis seekord tosin inimest. Bussijuhid olid mõlemad heas toitumuses, järelikult saavad nad korralikult palka. Keegi võiks asja lähemalt uurida...
Riia-Šiauliai bussikene seevastu oli väike kipakas marsruuttakso, mille ukse kõrval pikk rida keelusilte, selfide tegemise keeld kaasa arvatud, ning pilet kaks korda kallim. Kusjuures maa poole lühem. Bussijuht oli kõhnem. Arusaamatu...
Ega ma muidugi omast vabast tahtest seitsmeks tunniks bussipingile istuma ei sättinud. Koos Sillamäe naistega tulime seekord külla Leedu kolleegidele, et tutvust teha, kuidas siinmail mitteformaalne õpe formaalses koolikeskkonnas välja näeb. Kõige esimene mitteformaalne paik on aga meie hotell, mis asub keset eikellegimaad, näeb väljaspoolt täiesti mittemidagiütlev välja, aga seest on imearmas hubane paigake. Kenad noored näitsikud registratuuris. Kanafilee õhtusöögiks. Ja ei ühtegi teist külalist peale meie. Näitsikud tundusid ka heas toitumuses olevat... Aru ma ei saa sellest rahast ja majandusest.
Ja Leedus on kõik leedukeelne. Google ja blogger ja hotelli personal.

Kuigi olin triibuseelikuga hüvasti jätnud...

...ja Meie Mari Murakas hakkas ka juba vaikselt aegade hämarusse vajuma, siis ilmselgelt olid universumil minuga omad plaanid. Küllap tundus talle, et karjääri lõpetamine ilma Tuhamägede tantsupeota ei tule kõne allagi. Mis sest, et polnud mul aimugi, mida tantsima peab, millal ja kellega. Rahvatantsija on ju väga võimekas ning tantsib igal pool ja iga ilmaga. Viis aastat tagasi näiteks polnud Marikestel ei sooja ega külma sellest, et Viljandi talvisel tantsupeol õues kolmekümnekraadine pakane valitses. Läbi härmatanud prillide vaevu midagi seletades said kõik tantsud ära tantsitud ning tänane Tuhamägede ballett oli selle kõrval käkitegu.

Siinkohal tuleb kohe ära märkida, et peo ülesehitus oli sootuks teistsugune. Algas kõik hoopis trummidest. On ju teada, et trummirütmid viivad ajulained teisele tasandile. No eks kujutage nüüd ette Murakat keset tantsuplatsi sadadest triibuseelikutest ümbritsetuna trummide saatel transsi minemas… energiavahetus oli igastahes tohutu ja nahk sai märjaks korrapealt. Minu naised said kosmilise energialaengu ja trummitantsule järgnenud mäkkeronimine ei olnudki enam nii raske. Mägironimise peapõhjuseks oli kivihiie külastus ja loitsimine. Ka minul oli kodust kaasa võetud kivi taskus, aga kui ma tema käest küsisin, siis ta mingil põhjusel ei tahtnud saada osakeseks sellest kivihiiest. Ju polnud tema koht. Teise mäkke ronisime selleks, et kivihiies süüdatud tuli tõrvikuga sinna tippu põlema süüdata. Sest ega siis ilma tulejumala valvsa silmata ei saa jää ja lume peal tantsida. Ja tantsisime me tõesti. Või mis ma räägin. Kõige esimese eripreemia said Marikesed hoopis seismise eest. Ma usun, et see oli ehk teise tantsu alguses kui meie juurde ilmus peo suuvoodrit ehk konferansjeed etendav mikrofoniga meesterahvas ja küsis, kes me oleme ja kust me tuleme. Meil muidugi vesi ahjus, et nüüd häbistatakse Marikesed igavesest ajast igavesti ja sellega on meie kõigi tantsijakarjäär läbi, aga tantsu lõppedes öeldi mikrofonist nii armsasti, et Laiutajad Meie Marid saavad eripreemia just selle eest, et kuna nad ei tantsinud, siis võtsid endid kaunisti ringi näod väljapoole ja mängisid pealtvaatajaid. Eks see muidugi väikese sarkasmiga vürtsitatud oli, aga iseenda üle naermine on alati väga kasulik. Järgmised tantsud me igastahes tantsisime ning kaameraga mees oli meid lähivõttes filmimas ka. Seega – Marikesed tõestasid, et nad mitte niisama tantsupeole tatsama pole tulnud. Ja ega ma hästi aru ka ei saanud, et kas tõesti pidi neid tantse mitu kuud õppima ja trennis higistama… piisas ju ometi sellest, kui vaatad, mida teised kõrval teevad, sinu partner ka enamvähem teab kuhupoole sinuga tüürida ja selged nad ongi. Need tantsud ma mõtlen. Ja eks me natuke improviseerisime ka. Mees mikrofoniga lubas kusjuures. Üldse veider, et miks me kõike ühtemoodi tegema peame ja ühesugused välja nägema ka. Minule näiteks väga meeldis ühe rühma šotiseelikus mees, kelle pajad kintsud nii kelmikalt muudkui välkusid.

Niiet ega ma ei saa ei pead ega sõrme anda, et ma enam mitte kunagi triibuseelikut selga ei pane ja mingile tantsuüritusele pimesi ei torma. Ega keegi teine ju meie elu huvitavaks ei tee. Ikka ise. Pea ees tundmatusse vette hüppamine polegi nii hirmus kui tundub… või siis hiigelsuure kopa sisse ronimine… Ja nagu alati, jäävad Marikeste autosõidu vestlused ajaloo salalaekasse varjule, aga seda peab küll ütlema, et just see tohutu positiivne energiavahetus, pildituks naermised ja sõnadeta või siis ridadevahelt teineteisemõistmine on üks neist faktoritest, mida ma igatsema jään... kuni järgmise korrani minu Marikesed Kabujalakesed. 

Iseendalegi täiesti ootamatult...

...sattusin ma eila poliitkoosolekule. Ei, mitte sellisele, kus pintsaklipslased arutlevad, mismoodi oma valimislubadusi sinisilmsetele rahvahulkadele võimalikult valutult maha müüa. Seekord kogunesid hoopis Gaiakad uue ühiskonna ehitamise võimaluste üle arutlema. Puukallistajate erakond niisiis. Tulekski koheselt ümber lükata arusaam, mille kohaselt Gaiakad ainult ideaalsest ühiskonnast unistamise, porgandite söömise ja puudega rääkimisega tegelevadki. Seda me teeme vabal ajal ja tõsisemate tegevuste kõrvale. Nagu magustoiduks või nii. Tegelikult on meil tänu oma unistamisvõimele päris palju huvitavaid ideid, kuidas olemasolevat ühiskonda paremaks muuta.

Ilmselgelt on parteide valitsemissüsteem oma aja ära elanud. Mõned aastad tagasi jõuliselt areenile pürginud Res Publika andis täie jõuga mõista, et uus maailm on vajalik ning uued suunad mõtlemises samuti. Paraku puudusid selles virvatulukeseparteis piisavalt valgustunud isikud ning varjusurm oli kiire tulema. Hetkel figureerivad pisut heledamad laigud Iseseisvuspartei ja EKRE näol, aga ka nende valgustatus ei ole suutnud süsteemile eriti mõjuda. Ikka veel jaotatakse meie riigi ühe magusaima meepoti ehk Riigikogu ümber mahtuvate mesimummude mandaadid ühtede ja samade isikute vahel. Jätaks siinkohal vahele märkuse, et milleks meile sada saadikut, kui sama töö suudaks ära teha näiteks kolmkümmend.  Tegelik elu ju näitab, et kui ökopeldikut koguneb ehitama kakskümmend inimest, siis neli neist targutavad, kaks lähevad kaklema, et kuidas on õigem, viis peavad samal ajal siestat ja unistavad paradiisirandadest, paar tükki uurivad raamatuid, et ennast harida ning tegeliku praktilise ehitustöö teevad ära kolm. Meie esinduskogu tundub funktsioneerivat samamoodi. Ja ega polegi midagi imestada, sest enamus neist sooja koha ja hea palga peale saanud aferistidest on selle endale elukutseks valinud. Olla riigikogulane. Missioonitunne on neile tundmatu termin ning võibolla leidub nende hulgas üks kuni kaks, kes tõepoolest arvavad, et rahva esindamine peaks olema auasi. AUasi. Aga neil läheb üle. Esimese aasta jooksul kindlasti. Nähtud ju neid, kes lähevad asju muutma, annavad magusaid lubadusi koduperenaistele ja pensionäridele, et mõne aja pärast vaikselt nähtamatusse riigikogulasemassi sulanduda. Mis siis teha? Riigikokku ei saa üks inimene rohkem kui kaks korda kuuluda. Kui tahab rohkem, siis loobub sellest palgast ja teeb tööd vabatahtlikkuse alusel. Parteide süsteem ei toimi, esinduskokku tuleks valida inimesi otse kohtadelt ning lõpetada see peibutuspartide tehnika üks kord ja igaveseks. Ega keegi muidugi ei kindlusta seda, et otsevalimine samuti ühel hetkel orki ei jookse, aga andke andeks, vanaviisi ei saa enam kuidagi. Ilmselgelt on meie praeguste parteide aktiivsete liikmete hulgas päris palju valgustunuid isikuid, kes erinevail põhjustel ei ole suutnud midagi korda saata, aga nad on olemas ja ootel. Potensiaalne tühikäigul kulgev inimressurss. Ärgake! Tegutsege!

Raha. Raha. Raha. Oleme endale niivõrd mastaapse ebajumala tekitanud, et magades ka näeme ainult kuldrahakesi silme ees veeremas. Ükskõik, millist asja ei organiseeri või ei küsi, alati vastatakse sulle raha terminoloogias. Rahal endal ei ole häda midagi. Raha on ainult vahend. Viga on inimeste suhtumises rahasse. Eks meil mingis osas ole õigus ka, kui mul ikka esmaste vajaduste katmiseks ressursse ei jätku, siis ma tahes tahtmata mõtlen sellest, kust raha saada ja kui palju saada ja kui ausal teel ei saa, siis mismoodi nihverdada, laveerida, varastada jne... tüüpiline. Targad Gaiakad teavad rääkida, et muutused on tulemas. Rahasüsteem tekib uutele alustele, pangad kaotavad kontrolli, rahale kujuneb tegelik väärtus, laenuühiskond kaotab mõtte, majandus keskendub vajaliku koguse tootmisele ning lõpetab kasumi tagaajamise... ehh... eks ma pean uskuma, et nii juhtub. Oma piiratuses ei suuda ma näha, kuidas seda ellu viia, mis oleksid need mehhanismid, mille abil need muutused saaksid aset leida, aga küllap see polegi minu ülesanne seda uut rahasüsteemi luua. Samas on ilmselge, et näiteks praeguse tehnoloogia kõrgajastu juures ei ole ju tõepoolest vaja inimestel nii hullu moodi tööd rabada enam ning me võiksime arutu enesepiitsutamise ja pimesi käskude täitmise asemel keskenduda hoopis arenemisele. Iseendana, ühiskonnana, inimrassina. Misiganes siis see hetk pärast surma on, kas pilkane pimedus ja eimiski või ehk ikkagi kogeme kasvõi hetkeks kogu oma läbitud elude ja teekondade jooksul kogutud tarkust, et siis vajadusel järgmisesse kehasse kogemusi omandama suunduda. Kes teab. Üks on kindel. Raha seal ei ole.

Armastus. Mnjah. Vägivallatu elu on selline heleisnine unistus, mis tundub võimatu missioonina. Kas ma suudaksin kokkuleppele jõuda oma kodujänesega, et nüüd on tulnud sinu aeg saada meile lõunasöögiks. Või tõestada kapsale, et tema ülesandeks on täita nii minu kui jänese kõhtu. Sest Gaias oleme me kõik ühtviisi elus, nii kivid kui kapsad kui minu Jupiter ja Minerva.