Asjalikuks hakkamine...

...peaks aasta alguses kuidagi lihtsamalt õnnestuma, või mis? Uus aasta ja uued eesmärgid ja lubadused ja nii edasi. Tegelikkuses pole mingit vahet, mis aastaaeg õues on või millist tundi kell näitab, kui sul inspiratsiooni pole, siis sinust asja ei saa. Teistele sind ümbritsevatele isikutele ei ole see muidugi mingi vabandus, nemad ootavad ikka sinult pärleid... vaata ise, kust mudast sa nad välja õngitsed. Ja mutta tulebki minna. Seekord siis loovkirjutamise mutta. Mida see tähendab? Õngitsed oma alateadvusest või siis ümbritsevast keskkonnast välja märksõnad, paned kirja ja siis nendega kirjutadki. Kas jutu või luuletuse, see on sinu enese vaba valik. No näiteks nii:

KURBUS

KILP

KAITSE

KINGITUS

KEERLEMA

KUTSE

KASS

KALLISTUS

KUMMALINE

KESTAB

KIUSAMINE

KUIVANUD

KIBUVITS

KÕIGE

KLASSIKALINE

Sõnade ülestähendamist ei ole vaja reguleerida, las tulevad need, kes tulevad, pärast selgub, milliseid vaja läheb, milliseid mitte. Luuletuse mõistes on parim, kui sõnad algavad kas sama tähega või on neil mingi muu sarnane loomus. Siinkohal pean selgituseks ütlema, et kuna sõnad on elusolendid, siis ei saa nad olla mis vaid on kes.

Kui sõnu rohkem pähe ei tule, siis saab hakata neid kokku kirjutama. Tavaliselt läheb mitu varianti enne kui asjal üldse mingi mõte sees on. Vilunud kirjutaja teeb kohe šedöövrid valmis. Minul läheb suurem hulk aia taha. Metsaläinute hulka kuuluvad näiteks sellised:

kes kurbust varjab kilbi taha

see kaitseb end kiusamise eest

jääb keerlema ukse taha

ka kõige kogenum mees

Tegelikult ei lähe ükski lausejupp päris untsu, sest ainult läbi sõnadega mängimise jõuad paremate fraaside juurde, niisama ei juhtu midagi. Kõige lihtsam on muidugi uued sõnad võtta, kui tundub, et mäetipp kättesaamatusse kaugusse libiseb, aga... julge naise rind on teadagi...

Seega. Kunagi ei või teada, millal paberile jõuavad sellised read:

kummaline

on kutse

kurbuse kilbi taga

kas kaitsta end

või mitte?

üks kallistus

kisub kaitserüü maha

klassikaline

kas pole?

Tulnukate olemasolus...

...ei ole mina mitte kunagi kahelnud. Eks ma muidugi olen püüdnud aastate jooksul endale igasugu visioone ja kujutlusi silme ette manada, et kes nad on ja millised ja kus nad on... lisaks üritanud ära vaadata ja tutvuda kõigi teiste asjast huvitatute kujutluspiltidega ehk siis vaadanud ära kõik niinimetatud ulmefilmid ja lugenud portsude kaupa vastavasisulisi raamatuid. Vastavalt meeleolule ja sarkasmi kangusastmele olen kas nõus olnud või kirglikult vastu vaielnud, aga enamasti jõudnud järeldusele, et kõik on võimalik. Pärast tänast Artises käiku ja filmi „First Contact“ äravaatamist sain ma lõpuks aru, et nii ongi. Võttis ikka aega onju.

Tegelikult ei seisnud filmi mõte minu jaoks üldse mitte tulnukatemaailma olemasolus või nende võimes kanaldada läbi inimeste või isegi mitte selles, millal ja mil moel meie ja nende maailma vaheline korralik kontakt aset võiks leida. See võib huvitada meie pragmaatilise maailmavaatega persoone, kellele teaduslik tõestus on A ja O ning kes vajavad käegakatsutavaid tõendeid, no näiteks et vaat siin laua peal on pirn ja pirn on ta selle pärast, et me oleme niimoodi kokku leppinud. Filmi põhisõnum oli hoopis see, et meie olemasolu ainsaks põhjuseks siin füüsilisel tasandil on omandada uusi kogemusi ja areneda. Eiei, mitte kulutada maa ressurssi asjade vorpimiseks, valitseda looduse ja loomade üle, tekitada arutul hulgal prügi, osta endale hunnikute kaupa mittevajalikke asju, sundida teisi olendeid enda heaks midagi tegema või toimetada alandliku ja kuulekana kusagil pimedas nurgas. Me oleme kõik valgusolendid, täiusliku energia ja kõigi võimalustega arenguks. Ma isegi ei tea, kuidas on võimalik, et me selle ära unustasime. Nagu oleks kogu inimkonda mingil hetkel tabanud hullumeelne amneesia. Õnneks hakkab see nüüd lõppema. Oleme sisenenud transformatsiooniajastusse. Aga et mitte väga stereotüüpidesse kinni jääda, siis teeme nii, et kõigist ei saa liblikaid. Kuigi jah, liblikas on samamoodi ainult meie kujutluse vili, seega, vahet pole. Võime ka kõik liblikad olla. Sest...

Maailmakõiksusel on ainult viis reeglit:

mina eksisteerin,

kõik mis on, on siin ja praegu,

üks on kõiksus ja kõiksus on üks,

mida annad, seda saad vastu,

kõik muutub, välja arvatud neli esimest reeglit.

Siia polekski nagu midagi lisada. Kelle vibratsioonitasand on iseendaga kooskõlas, see saab aru, kellel veel ei ole, on osake üleüldisest jätkuvast mälukaotusest. Ja ärgem unustagem, et aega ei ole. Või õigemini – aeg on ka kogu aeg ja igal pool. Sest kõik on olemas kogu aeg. Filmis seletati see tegelikult lahti peaaegu et puust ja punaselt. Ehk siis – oletagem, et oleme tavalisele filmilindile jäädvustanud mingi tegevuse. Seda linti vaadates on igal kaadril üks liikumatu pilt. Mitte midagi ei toimu. Liikumine leiab aset ainult siis, kui kaadreid järjest vaadata. Aga neid võib ja saab vaadata ka hoopis teises järjekorras. Ise valid. Teine näide – see, et sina hetkel vaatad ühte telekanalit, ei tähenda, et samal ajal ei oleks sadadel teistel kanalitel mingi muu saade. Lihtsalt sina oled valinud endale just selle kanali. Maailmakõiksus on täis lõputuid võimalusi, aga nad eksisteerivad kõik ainult nüüd ja praegu. Ja see, milliseid kanaleid sina endale ligi tõmbad, oleneb otseselt sellest, kas sa lubad oma täiuslikul vibratsioonil seda teha või kannad sa enda ümber soomusrüüsse varjunud tigedaid parasiite, kes takistavad vajalike asjade kohalepääsu ning ei lase mittevajalikel sinu juurest lahkuda. Ja otse loomulikult oleneb su maisel füüsilisel tasandil eksiteerimise jooksul saadud kogemuste olemus ja kvaliteet sinu enese isiklikust kirest. Et mis sind huvitab. Mis sind ekstaasi viib. Milliseid kogemusi sa otsid ja mida sa vajad. Elada saab ka silmad pärani kinni. Vist. Võibolla.

Niisiis on meie enda vaba valik, kas elada tulnukatena iseenda füüsilistes kehades ja toita parasiite enda ümber või... Mina igastahes kavatsen minema lennata. 

Grafomaniaki märkmed Gaia Akadeemia magistriaastast

Kõik juhtub õigel ajal või siis mingil teisel ajal.

Kõik õiged inimesed on kohal, lihtsalt mõned jäävad vahel hiljaks. 

Plaani on mõtet teha küll, siis saab pärast arutleda, kui hea plaan oli ja kui vähe sellest välja tuli nii nagu planeeritud.

Lõpptulemus pühitseb plaanist mitte kinnipidamise.

Kui õiget sõna pole olemas, või see ei kanna endas õiget mõtet, siis tuleb see teha: koosolemine ja kaastunne on tegelikult KOOSTUNNE ja ülistav alandlikkus on ÜLENDLIKKUS.

-          Täpsustus eelnenud märkmele: kui uut sõna kohe üles ei kirjuta, siis päev hiljem seda enam ei mäleta.

-          Täpsustuse laiend: eriti hull on asi siis kui sõna looja ise ka ei mäleta.

Ringienergia toimib ka nelinurkses ruumis. Ja ka kaks inimest saab moodustada ringi.

Trollisarvede hooldamisest saab kirjutada romaani. Igaüks ise teab, millist trolli ta mõtleb.

Vaja on karuhirmutist, sest hernehirmutis hirmutab ainult herneid.

Šamaanitrummi saatel hüppavad väikesed karvased roosad jänesed rõõmsalt pilve pealt alla ja nendega ei juhtu midagi halba.

Kui meil oleks ühisteadvus, siis tunneksime ja teaksime kõigist kõike ja kogu aeg. See oleks päris hirmus.

Kui keegi esitab sulle küsimuse: mida sa oled oma elus tänu Gaia akadeemias õppimisele ka reaalselt muutnud, siis tuleb talle vastata – See on väga hea küsimus, arutlegem selle üle pärast kohvipausi!

Mõni akadeemik suudab teise akadeemiku poolteist tundi kestnud jutu kokku võtta paari väga hästi konstrueeritud ja selgelt mõistetavasse lausesse.

-          Täpsutus: kui seda lauset kohe üles ei kirjuta, ei mäleta seda hiljem mitte keegi.

Kui ma ei tea, kes ma olen ise ning kuhu ma maailmakõiksuses asetun, siis ma võin koolis looduskaitset ja prügi sorteerimist õppida, aga see ei tee minust veel teadlikku ilmakodanikku.

Olgu muu söögiga nagu on, aga munaga kiluvõileib peab olema. Kunagi ei või teada, kelle päeva see päästab.

Ruumihoidja vasakule käele ei ole mõtet istuda. Kui just ei taha iga kord juturingi alustada.

Elus püsimiseks ei olegi iga kord filosoofiat vaja, piisab sellest, et tead, kuidas sooja saada ning kõhtu täita. Seega on maailma lõppedes kõige suuremas hinnas praktiliste oskuste ja kuldsete kätega olevused. Pole vahet, kas mees või naissoost.

Nähtamatu maailma nägemiseks tuleb vaadata, mitte käia silmad pärani kinni.

Ka kuu võib olla spiraalne. 

Ma ei ole mitte kellegi teise kui iseenda jaoks.

Ma võin ju teha plaane, aga universum paneb lõpuks paika nii selle, mis juhtub, kui selle, millal see juhtub ning kes ellu jääb. 

Nii om. 

Mul on maailma parimad naised!

Päriselt ka. Sõpradega mitukümmend aastat peaaegu et kommuunis elamist annab silmad ette ükskõik millisele abielule. No ei tea näiteks abikaasa suurt midagi sinu menstruatsioonitsüklist või kasvama hakanud sünnimärkidest või kui mitu hambaauku sul on või milline kleit enam selga ei mahu, aga sõbrad teavad. Kõike. Ega nende eest pole mõtet midagi varjata ka. Nagunii pinnitakse see ühel hetkel välja. Ja ka see on üsna loomulik, kui kokkusaamisel kismaks läheb, sest ega siis oma naistele tuleb kõik näkku välja öelda ja ei ole siin pirtsutamist midagi. Kes siis veel sulle sinu tõelist mina näitab, kui mitte sõbrad. Tõe huvides peab muidugi mainima, et mina vahetevahel vaikselt koos meestega kööki või kuhugi mujale varjatud paika peitu poen (teadaolevalt mees nagu ma olen), sest eks meestel ole ka vaja pisut kurta oma naiste üle ja kellele siis veel, kui mitte teisele mehele. Kommuunis on kõik avalik ja kõik kuulub jagamisele, ikka põhimõttel, et kui mul on, siis on sinul ka. Eks meil ole muidugi kõik rollid ära jaotatud. Tiia näiteks on meie peakorraldaja ja boss, tema sõna on seadus. Need nädalad, kui Tiia tööl on, katsume me kuidagi ellu jääda, ses mõttes et vegeteerime miskit moodi, et siis bossi koju saabudes kõik ohjad tema kätte anda ja elust rõõmu tunda. Ingrit on meie pedagoog ja proua Filifjonka. Ma ei usu, et keegi teine nii palju kedagi kunagi korrale kutsuks või moraalikoodeksile ja korralikult käitumisele osutaks, kui Ingrit. Marike on meie joogaguru ja veidrate raamatute lugeja. Ma polnud isegi kuulnud miskist raamatuvahetusest, aga Marikesel on kogu aeg tänu sellele niskesi raamatuid kodus nagu „Ma tapsin roti“ näiteks... Peale selle surfab ta pidevalt internetis ning kui Laiusel kellelgi nett aeglane on, siis nähtavasti tänu Marikesele, kes selle kõik ära kasutab. Mariell on meil hetkel kuuvarjutaja rollis, see tähendab käib Soome elama ja viibib meie juures ainult ühe pooliku kuufaasi mitme kuu peale. Aga see-eest saab temaga Skaipi kasutamist harjutada. Mariell sebib tegelt kogu aeg ringi ning teeb midagi, ehk siis Figaro siin Figaro seal. Harvad on need juhud, kui helistad ja ta ongi kodus. Päriselt. Siis saab minna kohvile. Ja pooled mured ära rääkida. Taimi teab kõike ja kõigest. Mul pole mõningatest asjadest halli aimugi, mida Taimi juba teab. Lisaks on ta kiirreageerimise proff. Mitte kõik pole võimelised endale õhtuks teatrietendust organiseerima kui on avastanud, et tasuta piletid aeguvad just selsamal päeval. Mina... mina olen lihtsalt tänulik, et mul on mu naised ja et nad mind maha pole jätnud. Ma tean, et meie abielu pole mitte vaikselt ja rahulikult voolanud ning oma kooselu jooksul oleme üle elanud nii mõndagi, aga... mitte miski pole parem kui ennast sõprade seltsis hingetuks naerda ja viimnegi võhm välja tantsida. Elagu meie! 

Rahu ainult rahu...

...nagu ütles meile kõigile hästi teadaolev pisut ümarusele kalduv veidra seljakaunistusega ilmakodanik. Ma ei ole kuhugi kadunud ning kui keegi nüüd arvas, et pole enam vaja mu kriblamisi välja kannatada, siis… üllatus üllatus, Murakas oli ainult üks minu minadest ning need teised jätkavad siiski rõõmsalt oma teekonda. Mis muidugi ei tähenda, et nüüd saab lugeda aastakokkuvõtet minu tegemistest. Ma ei ole eelprogrammeeritud robot, kes igal aasta viimasel päeval oma head ja vead kokku arvestab ning uueks aastaks lubadusi annab. Ehk nagu ütles mu tütar – ma ei mõtle kastist väljas, ma ei ela kastist väljas, ma ei teagi, kus see kuramuse kast üldse on… Ma elan südamega, kuulates oma analüütilise mõistuse heietusi ja lastes oma hingel otsustada. Ma ei saa lasta kellelgi enda üle kohut mõista, sest ainus, kes seda teha saab, olen ma ise. Ma ei saa keelata endal õnnelik olla ja armastada, sest seda nõuab minu hing. Ma tahangi tunda elu mühisevat voolamist läbi mu veenide nagu võimas Gulfoss, mis endale teed kuristikku sillutab. Mul pole aimugi, mida toob homne päev, ah mul pole aimugi, mis juhtub sekundi pärast… ja see ongi kõige heam, sest aega pole olemas. Selle ajatu hetke, mis ma siin teadvuse tasandil olla saan, täidan ma armastuse ja muusikaga. Eks igaüks ise teab, millist lugu ma talle mängin…

sina oled mu südamelaul

kuid sa ei kuulu mulle

sulle

jääb su vabadus

olla kes sa soovid

tunda mida su süda ihaldab

ja teha mida su mõistus vajab

alles meie hingede kohtumisel

universumi vaikuses

võib kuulda seda laulu

sinu südame peegeldust

minu südames 

Lahkuminek...

...pole kunagi kerge. Võtab südame verd tilkuma. Eriti kui tuleb hüvasti öelda tosinale armsale kaasvõitlejale, kellega kuus aastat tantsukingi kulutanud oled. Jah. Enam kunagi ei istu ma teiega küllusliku pidulaua taha, kuhu kõik on toonud täpselt nii palju toitu kui nad ise ära jõuavad süüa. Ei tule teiega tantsitama jahilkäigust purjakil välismaa jahimehi laiuse lossivaremete vahele, ei tuisus ega vihmasajus. Ei tee trenni nii et silme eest must ja päkad rullis, sest kahe nädala pärast on võistutantsimine. Ei mõistata koos teiega, milliseid samme peaks hakkama seadma kõlama hakanud muusika järgi, sest need päris rahvalikud tantsud on kõik enam vähem ühtemoodi.  Ei lase end teenelisel vöötajal piha ümbert kinni siduda nii et ribid ragisevad, aga vähemalt keskkoht on paigas. Ei pea hambad ristis tanuga ringi käima, et siis esimesel võimalusel see peast lennutada, sest muidu läheb aju keema. Ei naera kõhtu kõveraks mingi järjekordse jabura vestlusringi või hullumeelse ettevõtmise ajal. Ei orienteeru klaveri ja staadioni järgi. Ei seisa pidevalt dilemma ees, kas valida muusikaline kuulmine või kellegi poolt paika pandud tantsusammud.  Ei higista kolmekümnekraadise päikese käes täisvarustuses ja maailma kõige ebamugavamate kingadega oma esinemisjärge oodates staadioni servas. Ei lahista nutta keset tantsunumbrit või siis selle lõpus, nii et silm enam jalge ette ei seleta. Ei lähe triibuseelikuga jalgrattaga sõitma.  Ei vihasta end lillaks, kui selgub, et keegi on jälle tantsu ümber teinud. Ei pane selga kollast särki, millel kiri Meie Mari...

Ja et lahkuminek oleks ikka täielik, siis… hüvasti Meie Mari Murakas. Polegi kindel kumba ma rohkem taga igatsema hakkan, kas tantsivat või kirjutavat Murakat… aga oma nimelist rätikut saan ma vabalt elu lõpuni pähe panna! Ja meenutada meie ühist minevikku – oli see vast alles tants! 

Et tunneks, kuidas oled 35 euri kasulikult ära kulutanud...

...tuleb minna Vanemuisesse Mamma Miat vaatama! Päriselt ka. Pilet tuleb muidugi pool aastat varem ära osta, aga ses suhtes on mul vedanud, sest mul ikka aegajalt juhtub, et minu naised veavad mind kaasa mingitele massiüritustele ning minu analüütiline meel ikka enamasti tõrgub, et ah ja oh ja midaiganes onju… Seekord sain vastu nina jälle. Ja see oli hea ninanips. Eestis osatakse väga hästi muusikale teha. Me võiks sellest oma off off off off Broadway in Estonia kaubamärgi teha. Ega see Abba iidsete aegade taha ulatuv superhitt endast muidugi midagi uut päikese all ei kujuta ning Hollywoodi supernäitlejatega vändatud filmgi nähtud ju, aga väga lahe oli see atmosfäär eile Vanemuise laval. Kui inimesed teevad midagi naudinguga, siis kiirgab sellest meeletult head energiat välja. Eks ma esialgu ikka olin oma sarkasmis kindel, et mismõttes, laulud on eestikeelsed! Pärast kolmandat laulu see enam ei seganud, sest… ega sealt eriti neid sõnu ei kostunud ka ;) seega sai vabalt keskenduda muusikale ja koreograafiale. Ja see viimane oli tasemel. Eriti hästi mõjusid lestadega ringi kepslevad poissmeestepärastlõunale kiirustavad noormehed. Ja meie vanema generatsiooni karakternäitlejad ei pea ennast küll üldse tõestama, neil tuleb publiku ümber sõrme keeramine välja nigu muuseas. Vilgats, Palmiste ja Kaljujärv napsasid lava noorematelt lihtsalt ära. Ja hea oligi, sest ega Mamma Mia pole mingi tragöödia. Ja ilmselgelt olen mina ise totaalselt armunud, sest muidu ma selliseid kiidukõnesid ei peaks. Ei teatri ega muul teemal… aga see on saladus. Tsss, tasa….