Rahu ainult rahu...

...nagu ütles meile kõigile hästi teadaolev pisut ümarusele kalduv veidra seljakaunistusega ilmakodanik. Ma ei ole kuhugi kadunud ning kui keegi nüüd arvas, et pole enam vaja mu kriblamisi välja kannatada, siis… üllatus üllatus, Murakas oli ainult üks minu minadest ning need teised jätkavad siiski rõõmsalt oma teekonda. Mis muidugi ei tähenda, et nüüd saab lugeda aastakokkuvõtet minu tegemistest. Ma ei ole eelprogrammeeritud robot, kes igal aasta viimasel päeval oma head ja vead kokku arvestab ning uueks aastaks lubadusi annab. Ehk nagu ütles mu tütar – ma ei mõtle kastist väljas, ma ei ela kastist väljas, ma ei teagi, kus see kuramuse kast üldse on… Ma elan südamega, kuulates oma analüütilise mõistuse heietusi ja lastes oma hingel otsustada. Ma ei saa lasta kellelgi enda üle kohut mõista, sest ainus, kes seda teha saab, olen ma ise. Ma ei saa keelata endal õnnelik olla ja armastada, sest seda nõuab minu hing. Ma tahangi tunda elu mühisevat voolamist läbi mu veenide nagu võimas Gulfoss, mis endale teed kuristikku sillutab. Mul pole aimugi, mida toob homne päev, ah mul pole aimugi, mis juhtub sekundi pärast… ja see ongi kõige heam, sest aega pole olemas. Selle ajatu hetke, mis ma siin teadvuse tasandil olla saan, täidan ma armastuse ja muusikaga. Eks igaüks ise teab, millist lugu ma talle mängin…

sina oled mu südamelaul

kuid sa ei kuulu mulle

sulle

jääb su vabadus

olla kes sa soovid

tunda mida su süda ihaldab

ja teha mida su mõistus vajab

alles meie hingede kohtumisel

universumi vaikuses

võib kuulda seda laulu

sinu südame peegeldust

minu südames