Lahkuminek...

...pole kunagi kerge. Võtab südame verd tilkuma. Eriti kui tuleb hüvasti öelda tosinale armsale kaasvõitlejale, kellega kuus aastat tantsukingi kulutanud oled. Jah. Enam kunagi ei istu ma teiega küllusliku pidulaua taha, kuhu kõik on toonud täpselt nii palju toitu kui nad ise ära jõuavad süüa. Ei tule teiega tantsitama jahilkäigust purjakil välismaa jahimehi laiuse lossivaremete vahele, ei tuisus ega vihmasajus. Ei tee trenni nii et silme eest must ja päkad rullis, sest kahe nädala pärast on võistutantsimine. Ei mõistata koos teiega, milliseid samme peaks hakkama seadma kõlama hakanud muusika järgi, sest need päris rahvalikud tantsud on kõik enam vähem ühtemoodi.  Ei lase end teenelisel vöötajal piha ümbert kinni siduda nii et ribid ragisevad, aga vähemalt keskkoht on paigas. Ei pea hambad ristis tanuga ringi käima, et siis esimesel võimalusel see peast lennutada, sest muidu läheb aju keema. Ei naera kõhtu kõveraks mingi järjekordse jabura vestlusringi või hullumeelse ettevõtmise ajal. Ei orienteeru klaveri ja staadioni järgi. Ei seisa pidevalt dilemma ees, kas valida muusikaline kuulmine või kellegi poolt paika pandud tantsusammud.  Ei higista kolmekümnekraadise päikese käes täisvarustuses ja maailma kõige ebamugavamate kingadega oma esinemisjärge oodates staadioni servas. Ei lahista nutta keset tantsunumbrit või siis selle lõpus, nii et silm enam jalge ette ei seleta. Ei lähe triibuseelikuga jalgrattaga sõitma.  Ei vihasta end lillaks, kui selgub, et keegi on jälle tantsu ümber teinud. Ei pane selga kollast särki, millel kiri Meie Mari...

Ja et lahkuminek oleks ikka täielik, siis… hüvasti Meie Mari Murakas. Polegi kindel kumba ma rohkem taga igatsema hakkan, kas tantsivat või kirjutavat Murakat… aga oma nimelist rätikut saan ma vabalt elu lõpuni pähe panna! Ja meenutada meie ühist minevikku – oli see vast alles tants!