Ma tunnistan kohe ausalt üles...

…et kõige sügavamast ja ’tähendusrikkamast’ eesti kultuurist mina tihtilugu aru ei saa. Ei küüni sinnani. Eriti kui tegu on näiteks Sulev Keeduse filmidega, Krossi romaanidega või enamiku tänapäeva kujutava kunsti loominguga. Igav on see minu jaoks ning iva ma ei leiagi üles. Tavaliselt on nii ka ooperitega ja meie kõrgelt hinnatud Erkki Sven Tüüri loominguga – ai kurja kuidas kriibib kõrva ja tahab mulle nagu midagi öelda, aga seda keelt ei mõista ma mitte. Meie üht ja ainukest kultuurilehte Sirpi ma loen aga küll. Juba Sirpi ja Vasarat lugesin. Siis kui vasar ära kadus, polnud ka lehel enam vajadust olla kultuuriinimeste salajane poliitiline häälekandja. Ajad olid muutumas. Tekkis võimalus teha ’puhast’ kultuuri ja kunsti, misiganes see ka ei oleks… Olenevalt numbrist on Sirbis muidugi tihtilugu nii igavad ja pikad, lehekülgi täitvad arutlused, esseed, oma ala meistrite targutused ja peensustesse langevad kirjeldused. Aga ma kujutan ette, et on hulgaliselt inimesi, kes just seda osa samal hetkel naudivad, mida minu ajukäärud vastu ei suuda võtta. Sest see on kultuur nende jaoks. Mina jään ikka oma liistude juurde, lappan filmi ja teatri ja muusikalehekülgi ning tunnen rõõmu, et saan kultuurselt kirjapandud kultuuriuudiseid lugeda. Mitte poliitikat ega kes-kellega-käib-kes-kelle-maha-jättis-jala-taha-pani-maha-müüs-oi-kui-hea-on-eestis-elada nupukesi. Erilise naudinguga loen alati Doris Karevat. Ma ei kujuta eriti ette, kui teda meie kultuuriruumis ei oleks. Ma vist ei tahaks selles ruumis viibida. Kaur Kenderit lugesin ka, siis kui ta arvas end kirjanike hulka. Küllap ka teda vaja on, nii nagu Mihkel Rauda ja Olavi Ruitlast. Tema bravuuritseva žestiga netti ülespandud teost ei hakanud siiski lugema… kuni praeguse hetkeni, mil mul koduteel Sirbi ümber käiv puntratants silme eest mustaks lõi. Lugesin siis nõnda seda teksti, mida ilma luba küsimata kusagil mujal kasutada ei tohi: Siis panin mängima plaadi “Kimalase lennuga” ja valasin kohvi kruusi. Muusikale kaasa ümisedes mõtlesin veel, et nüüd tahaks vahelduseks midagi väga head lugeda. Tuuslasin naeratus näol riiuleid ja avastasin, et mul ei ole kodus ü h t e g i oma teost!

Ega polegi nagu rohkem midagi öelda...

Kui ma nii peaaegu umbes täpselt...

...kolm aastat tagasi Marikestega ühinesin, oli see pigem töötu inimese õlekõrrest haaramine. Teate ju küll, istub seal kodus, midagi kasu tast pole, las teeb siis vähemalt rahvakultuurigi. Iseenesest polnud mul rahvatantsust halli aimugi ning kui päris aus olla, siis ega see teadmine pole siiani värvi muutnud. Mingisugune udune ettekujutus mul muidugi oli ja eks ma olin MeieMarikesi ikka kepsutamas näinud ka. Asjal sarvist haaramine on aga hoopis midagi muud ning kõik minu klaasist puhutud rahvatantsu ebajumalad on nüüdseks üsna pihuks ja põrmuks purunenud ning selgeks on saanud vähemalt 101 põhitõde rahvatantsu ja rahvatantsija kohta. Esiteks – rahvatantsija on kogu aeg ilus ja naeratab, hoolimata külmunud varvastest, nihestatud hüppeliigesest, nohusest ninast või peata kanade laialijooksmist meenutavast tantsunumbrist. Teiseks – rahvatantsija tantsib ühesuguse entusiasmiga nii põhjanabal kui Sahara kõrbes, lumetuisus ja vihmasajus, asfaldil ja rohututtide vahel, gestaapoprožektorite paistel ja peaaegu pilkases pimeduses. Kolmandaks – rahvatantsijal ei ole kodu, tööd, armukest, vabandust meest, ega lapsi siis, kui on vaja valmistuda võistutantsimiseks või mingiks muuks hullumeelseks tantsuürituseks. Neljandaks – rahvatantsija aju töötab kolmel sagedusel korraga ning ainult kahest duracelli patareist jääb ilmselgelt väheseks, vahepeal võib muidugi kaastantsija aju laenata. Viiendaks – ükski rahvatants ei näe tegelikkuses välja selline nagu ta must-valgel tantsukirjelduses kirja on pandud. Kuuendaks – kui rahvatantsija on tantsu läbi pisarate ja peaga vastu seina jooksmise abil enam-vähem selgeks saanud, selgub, et pool tantsu on vahepeal ümber tehtud ning tuleb otsast alustada. Seitsmendaks – oige-ja-vasemba tüüpi rahvatantsud kuuluvad eelmisesse sajandisse, tänapäeval loeb tantsuplatsil see, mis värvi on sinu seelik ja kui hästi tuleb sul välja plié ja see teine asi, mille nimi mulle meelde ei jää. Ärge küsige, mida kumbki tähendab. Kaheksandaks – muusika rahvatantsijat ei sega ning kuna muusikapala, tantsupealkirja ja tantsusammude vahel puudub igasugune maine loogika, siis mida vähem muusikat kuulata, seda parem. Niimoodi võiks ju jätkata kuni 101 välja, aga kõige tähtsam tõde on hoopis see, et kui siis regulaarselt paar korda nädalas kõik need proua Filifjonkad ja operaator Kõpsid, Potsatajad ja Postikanad, Äpu, Kunksmoor ja Jänku Juta koolimaja saalis kokku saavad, sulanduvad nad selleks müstiliseks olendiks, kelle nimi on Meie Mari ning kelle liikmeid ühendab side, mida tugitoolitantsijatel ja elukutselistel tegijate kritiseerijatel kunagi tekkida ei saa – küünarnukitunne ja lõputu usaldus. See silmist lugemise oskus aitab meil kõigist esilekerkivatest raskustest üle ronida ja hüpata, toob meid rabast välja ja saadab mäenõlvalt lendu ning ärge üldse imestage, kui mingil hetkel leiate Meie Mari Erna retkel osalejate nimekirjast. Mina igatahes läheksin ükskõik millise Mariga luurele, iga kell.

Nii ekstreemset sünnipäevapidu...

…nagu mõne hetke eest lõppenud Marikeste 20 juubel, ei ole mina oma elus veel üle elanud. Just nimelt ÜLE ELANUD. Loomulikult õnnestus mul, elukutselisel hädapätakal, haigeks jääda just vahetult enne suurt sündmust ning kui ma siis pimeduse rüpes tuikudes ja omaenese jalge otsa koperdades lõpuks koju jõudsin, läbi nagu läti raha, olin ma üsna kindel, et blogijutt on küll viimane asi, mida ma kirjutama hakkan. Aga ega puue ei anna häbeneda ning siin ma nüüd olen – tähed tunduvad hieroglüüfidena, aga sõrmed klõbistavad vana tuttavaid klahve pidi. ILUS PIDU OLI MEIL. Tõeliselt südamlik ja täiesti Marikeste moodi. Ma nii väga loodan, et need kohalikud kultuurihuvilised, kes raatsisid laupäevasel õhtutunnil tantsukepsutajaid vaatama tulla, ei pidanud mitte pettuma – meie ise tantsisime küll ikka jälle suu kõrvuni ja nii et silme eest must. Ilmas ei pidanud me samuti pettuma – tuulenuusatus nullis rõõmsalt ära meie laternate lennutamise ning viimaste tantsunumbrite ajaks jõudis ka vihm piisavalt tugevust koguda. Aga rahvatantsija rõõmsat tuju ei riku ju ometi sellised pisiasjad. Eriti veel sünnipäeval. Ja sünnipäevatunne oli ikka päris tugev. Kogu üritus meenutas mulle heldimusega vanu häid kultuurimaja aegu, mil süldipeod tavalised olid - lauad lookas ja veini voolas ojadena, külalised vennasvabariigist Lätist olid ka kohal ja vokaalinstrumentaalansambel mängis nii nagu vanastigi. Ei puudunud ka vahepalad,  mil me oma asendamatu Eha pilli järgi tantsisime ning kohustuslikus korras tuli ära mängida ka paar mängu. Vahepeal hakkas mul küll lätlastest pisut kahju – meie hirnume end herneks, aga nemad ei saa muhvigi aru… Siis aga meenus mulle, et paari aasta eest Allažis käies olime me ise samas olukorras ning keelebarjäärist hoolimata sai kingad päris tolmuseks tantsitud. Täna jäid kingad puhtaks, kuid varbad on villis sellegipoolest. Üks suur tükk rõõmu ja õnne on juurde saadud ning sajaviiekümne külalise naeratused ja kallistused annavad veel pikka aega tunda. Ja kogu oma äpu olemusest hoolimata tunnen ma end justnimelt kahekümne aastasena. Aitäh, kallid Marikesed, et olete olemas. Teiega on hea. 

Kui sõna 'äraspidine ring'...

...manab teile silme ette pildi pea peal seisvatest ja jalgadest kinni hoidvatest inimestest, siis võite ette kujutada, mismoodi ma ennast tänases tantsutrennis tundsin. Kuigi meie kiituseks peab ütlema, et juba üsna mitu trenni on Marikesi kohal täiskoosseis ehk 14 tüdrikut, mistõttu koolimaja väike saal ääretult kitsukene näib... ja tantsu ajal üsna tihti enda küljest naabri etteulatuvaid kehaosi leida võib... aga meie juhendajale on see küll väga mokka mööda. Selge see, et parem ikka küünarnukitunne kui kujuteldav tantsupartner. Võibolla näeb mõni tants vahetevahel ka tantsu moodi välja. Täna siiski mitte. Kui oleks publik olnud, siis need oleks ammu laiali jooksnud ja raha tagasi küsinud. Ükskõik siis, kummalt poolt. Millegipärast kerib end taas kord üles paanikaeelne olukord, kus nagu enam vähem käppa saadud tantsusammud täiesti vussi lähevad, mingist omast kohast pole juttugi ja tantsupartneri pilgus peegeldub siiras hämmeldus, justkui peaksid sa tegema midagi muud, mida sa parasjagu tegid. Arvatavasti mängib oma osa ka see, et hilisteismelistel Maridel seisab pooleteise nädala pärast ees suur sünnipäev ning nagu noored ikka, kavatseme kutsuda terve kamba külalisi kohale. Aga ega siis pidu saa lihtsalt nii pidada, et kutsud rahva kohale, istud teleka taha ja krõbistad snäkke – ikka organiseerima peab. Kõik snäkid tuleb enne ära mekkida – kas see siga on parem kui too teine, kas võtta roosat või oranži, kas kutse teha niipidi või naapidi… No ja kui siis ajupoolkerad lühisesse löövad, pole mingit lootust neid kiiresti töökorda saada. Elektrikud ka kõik praegu tormikahjustusi likvideerimas… Igatahes jäi mulle täiesti arusaamatuks see oletatavalt hiiglama raske liikuva stendi mittevedamine või siis vedamine ja kuhu vedamine ja mismoodi ja üleüldse ei saand ma muhvigi aru, millal ma ikkagi seda stendi tegema hakkan… Peaasi, et mitte äraspidi. Kujutate nüüd ette, kui kõik külalised peavad stendi lugemiseks pea peal seisma hakkama… Tuleb vist restarti teha.

Rumeenia on kontrastide maa...

…pakkudes mulle möödunud nädala jooksul nii rohkelt üllatusi, et mu aju kõvaketas vaevu vastu pidas. Kõigepealt rabas meile südaöösel lennujaama vastu tulnud pisemat kasvu rumeenia mees eestist tulnud naisterahvaid mõlemale põsele mahlaka musi vajutamisega, misjärel ta meie rasked kohvrid enda kätte võttis ning meil ei jäänud muud üle kui kultuurišokist tummadena talle autoni järgneda. Oma 100km kaugusel oleva hotelli poole vurades märkasime, et teeäärsed lille-puuvilja-juurikaletid on avatud ööpäevaringselt (tädike toolil istumas ka öösel kell pool kaks)  ning kolmas ja kogu reisi vältel üha rohkem hämmastust pakkunud fakt oli tõdemus, et Rumeenia on üleküllastatud… kodutute koertega. Neid vedeles igal pool – pealinna keskväljakul, juurikalettide läheduses, suvalistes kohtades teed ületamas, üksi ja mitmekesi, kutsikatega ja piimast tilkuvate nisadega kurval ilmel süüa lunimas. Hotellis magamisest ei tulnudki eriti midagi välja, sest koerad pidasid katkematut vestlust saabunud kentsakate külaliste teemal. Meid lühikese vahepeatuse ajal teel Brasovisse külastanud külmast lõdiseva ja lonkava koera pilk jääb mind vist veel kauaks ajaks kummitama... 

Kõigile neile aga, kes Tallinna tänavate auklikkuse üle avalikku debatti peavad, soovitan ma – minge Rumeeniasse. Sealse 20tuhande elanikuga Moreeni linna tänavad annavad ükskõik millisele eesti metsateele silmad ette. Ja Bukaresti parkimispoliitikast ei saa aru ka kõige parema tahtmise juures, peamine moto näib olevat – pargin sinna, kuhu mahub, kas keegi teine pärast enne mind sõitma saab, pole oluline. 

Jalgrattureid ei märganud. Küll aga hobuvankreid. Rumeenias on isegi oma liiklusmärk – hobuvankriga sõit keelatud :) Üheks kõige sagedamini esinevaks liiklusmärgiks tundus aga olevat ’järsk kurv vasakule/paremale’ – seda eriti Transilvaania piirkonnas. Pärast tunde kestnud kaardilugeja sõitu, ehk ’hoiame vasakule, siis paremale, nüüd natuke allamäge, nüüd taas ülespoole’, tundus Dracula kodukant Bran asuvat maailma lõpus. Sõit sinna oli muidugi katsumusi väärt. Brani loss on vaatamisväärsus omaette, kas siis Dracula hõngu seal keegi tunneb või mitte. Otse kivist välja kasvava muinasjutuliselt sopilise kuningalossi sisemuse vaatamiseks anti meile napilt tunnike - mina oleks seal veetnud vähemalt mitu päeva. 

 Ja muidugi mäed, minu salaarmastus… 1200 meetri kõrgusel on õhul hoopis teine mekk ja siis ei tundu mäeküljele kinnitatud Brasovi linna nimesilt ainult populistliku Hollywoodi jäljendamisena. Kahjuks ei ole Biserica Neagră ehk Musta Kiriku haldajad vist veel aru saanud, et selline kultuuriväärtus peaks igal ajal avatud olema. Meie rumeenlasest võõrustaja ütles, et sinna sissepääsemine on õnneküsimus. Meil seda õnne ei olnud. Küllap oli Draculal sellega midagi pistmist… igatahes on tema hingust näha pildil, kus ma lossikalju kivide energiat tunnetada üritan – kõik ülejäänud 500 fotot mu kaameras on täiesti selged, ausõna…

Nagu kõik lõunamaalased, armastavad ka rumeenlased süüa, palju ja pikalt, kui lõunalauda ikka istutakse, siis niipea sealt ei tõusta. Veinist ei hakka üldse rääkimagi. Ma pole siiamaani aru saanud, mis imeväega inimesed seda haput ja kuiva märjukest liitrite kaupa juua suudavad… Aga toidud on neil väga maitsvad, eestlasele on ehk pisut harjumatu lambaliha kõrvale maisimanna pudrupallikesi manustada (sama tunne peegeldus muide ka norrakate nägudelt), ning supi kõrvale tšillikauna hammustamine toob kogenematule pisarad silma ja tulekahju kurku, kuid üldkokkuvõttes mõjub neli tundi lõunat, millele paari tunni pärast järgneb sama pikk ja sama rikkalik õhtusöök, vähemalt minu tervisele laastavalt. Te ei taha teada, kui palju kordi ma rumeenia tualette külastasin… ja kui palju hõrke roogi tänu sellele maitsmata jäi ;) Iga kord, kui ettekandja minu poolenisti täis toidutaldriku ära viis, mõtlesin kõigi nende koerte peale, kes väljas ringi hulguvad ning soovisin kõigest südamest, et kogu see toiduülejääk olekski sõna-sõnalt doggie bag ning päästaks ehk nii mõnegi eksinud koerahinge.

                                   ärge saage valesti aru - see on kõigest eelroog... 

And last but not least – kõige teravama kontrastitorke andis Rumeenia ’rahva isa’ Nicolae Ceaușescu suurusehullustuse kõige pompoossem ja judinaid tekitavam näide ehk Parlamendihoone Bukarestis, mida isa ise hellitavalt Rahva Majaks – Casa Poporului – kutsus. Ma pole küll käinud ei Louvre’i lossis ega Buckingham’i palees, kuid nende ehitamise annan ma omaaegsetele valitsejatele andeks, need kannavad endas vähemalt kultuurihõngu. Bukaresti Palee marmorseinad ja marmortrepid, arutu nikerduste ja sümbolite segasumm kõrvuti rooma ja kreeka sammastega kerkib siseneja pea kohale kui Dracula kummitus, tuletades meelde vaesuses rügavat rumeenia rahvast, samal ajal kui tema valitsejad kullas püherdasid... Tuleb tuttav ette, kas pole. Kogu reisi magustoiduks oli aga suure hulga uute sõprade leidmine – nii rumeeniast kui kõigist meie projektis osalenud seitsmest erinevast euroopa riigist. Õpetajad on enamasti igal pool sarnased – jooksevad endil jalad rakku, mässates kõiksugu projektide ja üritustega, kõike seda ikka noore põlvkonna harimise nimel. Sekka saab siis ka ise maailma näha. Et taas kord tõdeda – there’s no place like home... 

Kultuurišokk...

…käitub üsna sarnaselt paanikahooga – ründab ootamatult ja täie rauaga. Eile käisin õpetajate päeva puhul meie kallis pealinnas balletti vaatamas. Luikede järve loomulikult. Eks Nuustakul käimisest olen varasemaltki vestnud, nüüd siis sain omal nahal tunda, mis tähendab, kui minu kõrges vanuses ja maailma näinud silmadega esmakordselt kodumaa esindusteatrisse sisse astuda. Balletiteatri saali sisenedes voolas minu peale mühinal kogu ajaloo ja kultuurivulkaani laava. Süda läks pahaks ja pea käis ringi. Kunst kuulub rahvale – ütleb kiri lava kohal. Selles saalis tundsin, milline tõde selle taga tegelikult peitub. Teatri- ja laulukunsti leiutamisest saati on valitsev klass aru saanud, et rahvale on tsirkust vaja. Muusikud ja tantsijad on vältimatu abivahend rahva harimisel ja ohjeldamisel. Ruumi pompoossus, pea kohal kõrguv laemaaling, kroonlühter, kõrged astmed, eestlaslik tagasihoidlikkus või siis stalinlik klassitsism - kuidas kellelegi - kõrvuti väikese suurilmasädelusega – suurepärane eelmäng etendusele. Tšaikovski kõlab selles ruumis kui rusikas silmaauku. Veidi draamat, lõbusat vahepala a la ’väikeste luikede tants’!, pisut suursugusust ja metsasarvede möiret ning loomulikult tšellode mahe kurbus. Tunnistan ausalt – ballett ei kuulu minu lemmikute hulka, kuigi viimasel ajal rahvatantsuga tegeledes olen omal nahal tunda saanud, misasi on plié ja see teine asi mille nime ma ei mäleta… aga Luikede järv oli tõesti ilus vaatepilt. Väga kaunis etendus. Dirigent vehkis enda soengu segamini, sooliviiulit mina orkestri hulgast üles ei leidnud, küllap oli ta dirigendi külje all lavaservas peidus :) ning mina ei suutnud oma silmi lahti saada… meestantsijate tuharalihastelt… Pagan võtaks neid heledaid retuuse… Üldkokkuvõttes oli kultuuriliselt ääretult hariv õhtupoolik. Sain muuhulgas teada, et kohvi kõrvale pakutaval küpsisel esinevat äratuntava moega hallitust nimetatakse meie pealinnas šokolaadiks. Ja meie siin maal ostame Kalevi šoksi poest hingehinnaga – endal kodus saia ja leiva peal seda va šokolaadi täiesti piisavalt…