Ma tunnistan kohe ausalt üles...

…et kõige sügavamast ja ’tähendusrikkamast’ eesti kultuurist mina tihtilugu aru ei saa. Ei küüni sinnani. Eriti kui tegu on näiteks Sulev Keeduse filmidega, Krossi romaanidega või enamiku tänapäeva kujutava kunsti loominguga. Igav on see minu jaoks ning iva ma ei leiagi üles. Tavaliselt on nii ka ooperitega ja meie kõrgelt hinnatud Erkki Sven Tüüri loominguga – ai kurja kuidas kriibib kõrva ja tahab mulle nagu midagi öelda, aga seda keelt ei mõista ma mitte. Meie üht ja ainukest kultuurilehte Sirpi ma loen aga küll. Juba Sirpi ja Vasarat lugesin. Siis kui vasar ära kadus, polnud ka lehel enam vajadust olla kultuuriinimeste salajane poliitiline häälekandja. Ajad olid muutumas. Tekkis võimalus teha ’puhast’ kultuuri ja kunsti, misiganes see ka ei oleks… Olenevalt numbrist on Sirbis muidugi tihtilugu nii igavad ja pikad, lehekülgi täitvad arutlused, esseed, oma ala meistrite targutused ja peensustesse langevad kirjeldused. Aga ma kujutan ette, et on hulgaliselt inimesi, kes just seda osa samal hetkel naudivad, mida minu ajukäärud vastu ei suuda võtta. Sest see on kultuur nende jaoks. Mina jään ikka oma liistude juurde, lappan filmi ja teatri ja muusikalehekülgi ning tunnen rõõmu, et saan kultuurselt kirjapandud kultuuriuudiseid lugeda. Mitte poliitikat ega kes-kellega-käib-kes-kelle-maha-jättis-jala-taha-pani-maha-müüs-oi-kui-hea-on-eestis-elada nupukesi. Erilise naudinguga loen alati Doris Karevat. Ma ei kujuta eriti ette, kui teda meie kultuuriruumis ei oleks. Ma vist ei tahaks selles ruumis viibida. Kaur Kenderit lugesin ka, siis kui ta arvas end kirjanike hulka. Küllap ka teda vaja on, nii nagu Mihkel Rauda ja Olavi Ruitlast. Tema bravuuritseva žestiga netti ülespandud teost ei hakanud siiski lugema… kuni praeguse hetkeni, mil mul koduteel Sirbi ümber käiv puntratants silme eest mustaks lõi. Lugesin siis nõnda seda teksti, mida ilma luba küsimata kusagil mujal kasutada ei tohi: Siis panin mängima plaadi “Kimalase lennuga” ja valasin kohvi kruusi. Muusikale kaasa ümisedes mõtlesin veel, et nüüd tahaks vahelduseks midagi väga head lugeda. Tuuslasin naeratus näol riiuleid ja avastasin, et mul ei ole kodus ü h t e g i oma teost!

Ega polegi nagu rohkem midagi öelda...