Nii ekstreemset sünnipäevapidu...

…nagu mõne hetke eest lõppenud Marikeste 20 juubel, ei ole mina oma elus veel üle elanud. Just nimelt ÜLE ELANUD. Loomulikult õnnestus mul, elukutselisel hädapätakal, haigeks jääda just vahetult enne suurt sündmust ning kui ma siis pimeduse rüpes tuikudes ja omaenese jalge otsa koperdades lõpuks koju jõudsin, läbi nagu läti raha, olin ma üsna kindel, et blogijutt on küll viimane asi, mida ma kirjutama hakkan. Aga ega puue ei anna häbeneda ning siin ma nüüd olen – tähed tunduvad hieroglüüfidena, aga sõrmed klõbistavad vana tuttavaid klahve pidi. ILUS PIDU OLI MEIL. Tõeliselt südamlik ja täiesti Marikeste moodi. Ma nii väga loodan, et need kohalikud kultuurihuvilised, kes raatsisid laupäevasel õhtutunnil tantsukepsutajaid vaatama tulla, ei pidanud mitte pettuma – meie ise tantsisime küll ikka jälle suu kõrvuni ja nii et silme eest must. Ilmas ei pidanud me samuti pettuma – tuulenuusatus nullis rõõmsalt ära meie laternate lennutamise ning viimaste tantsunumbrite ajaks jõudis ka vihm piisavalt tugevust koguda. Aga rahvatantsija rõõmsat tuju ei riku ju ometi sellised pisiasjad. Eriti veel sünnipäeval. Ja sünnipäevatunne oli ikka päris tugev. Kogu üritus meenutas mulle heldimusega vanu häid kultuurimaja aegu, mil süldipeod tavalised olid - lauad lookas ja veini voolas ojadena, külalised vennasvabariigist Lätist olid ka kohal ja vokaalinstrumentaalansambel mängis nii nagu vanastigi. Ei puudunud ka vahepalad,  mil me oma asendamatu Eha pilli järgi tantsisime ning kohustuslikus korras tuli ära mängida ka paar mängu. Vahepeal hakkas mul küll lätlastest pisut kahju – meie hirnume end herneks, aga nemad ei saa muhvigi aru… Siis aga meenus mulle, et paari aasta eest Allažis käies olime me ise samas olukorras ning keelebarjäärist hoolimata sai kingad päris tolmuseks tantsitud. Täna jäid kingad puhtaks, kuid varbad on villis sellegipoolest. Üks suur tükk rõõmu ja õnne on juurde saadud ning sajaviiekümne külalise naeratused ja kallistused annavad veel pikka aega tunda. Ja kogu oma äpu olemusest hoolimata tunnen ma end justnimelt kahekümne aastasena. Aitäh, kallid Marikesed, et olete olemas. Teiega on hea.