Kui ma nii peaaegu umbes täpselt...

...kolm aastat tagasi Marikestega ühinesin, oli see pigem töötu inimese õlekõrrest haaramine. Teate ju küll, istub seal kodus, midagi kasu tast pole, las teeb siis vähemalt rahvakultuurigi. Iseenesest polnud mul rahvatantsust halli aimugi ning kui päris aus olla, siis ega see teadmine pole siiani värvi muutnud. Mingisugune udune ettekujutus mul muidugi oli ja eks ma olin MeieMarikesi ikka kepsutamas näinud ka. Asjal sarvist haaramine on aga hoopis midagi muud ning kõik minu klaasist puhutud rahvatantsu ebajumalad on nüüdseks üsna pihuks ja põrmuks purunenud ning selgeks on saanud vähemalt 101 põhitõde rahvatantsu ja rahvatantsija kohta. Esiteks – rahvatantsija on kogu aeg ilus ja naeratab, hoolimata külmunud varvastest, nihestatud hüppeliigesest, nohusest ninast või peata kanade laialijooksmist meenutavast tantsunumbrist. Teiseks – rahvatantsija tantsib ühesuguse entusiasmiga nii põhjanabal kui Sahara kõrbes, lumetuisus ja vihmasajus, asfaldil ja rohututtide vahel, gestaapoprožektorite paistel ja peaaegu pilkases pimeduses. Kolmandaks – rahvatantsijal ei ole kodu, tööd, armukest, vabandust meest, ega lapsi siis, kui on vaja valmistuda võistutantsimiseks või mingiks muuks hullumeelseks tantsuürituseks. Neljandaks – rahvatantsija aju töötab kolmel sagedusel korraga ning ainult kahest duracelli patareist jääb ilmselgelt väheseks, vahepeal võib muidugi kaastantsija aju laenata. Viiendaks – ükski rahvatants ei näe tegelikkuses välja selline nagu ta must-valgel tantsukirjelduses kirja on pandud. Kuuendaks – kui rahvatantsija on tantsu läbi pisarate ja peaga vastu seina jooksmise abil enam-vähem selgeks saanud, selgub, et pool tantsu on vahepeal ümber tehtud ning tuleb otsast alustada. Seitsmendaks – oige-ja-vasemba tüüpi rahvatantsud kuuluvad eelmisesse sajandisse, tänapäeval loeb tantsuplatsil see, mis värvi on sinu seelik ja kui hästi tuleb sul välja plié ja see teine asi, mille nimi mulle meelde ei jää. Ärge küsige, mida kumbki tähendab. Kaheksandaks – muusika rahvatantsijat ei sega ning kuna muusikapala, tantsupealkirja ja tantsusammude vahel puudub igasugune maine loogika, siis mida vähem muusikat kuulata, seda parem. Niimoodi võiks ju jätkata kuni 101 välja, aga kõige tähtsam tõde on hoopis see, et kui siis regulaarselt paar korda nädalas kõik need proua Filifjonkad ja operaator Kõpsid, Potsatajad ja Postikanad, Äpu, Kunksmoor ja Jänku Juta koolimaja saalis kokku saavad, sulanduvad nad selleks müstiliseks olendiks, kelle nimi on Meie Mari ning kelle liikmeid ühendab side, mida tugitoolitantsijatel ja elukutselistel tegijate kritiseerijatel kunagi tekkida ei saa – küünarnukitunne ja lõputu usaldus. See silmist lugemise oskus aitab meil kõigist esilekerkivatest raskustest üle ronida ja hüpata, toob meid rabast välja ja saadab mäenõlvalt lendu ning ärge üldse imestage, kui mingil hetkel leiate Meie Mari Erna retkel osalejate nimekirjast. Mina igatahes läheksin ükskõik millise Mariga luurele, iga kell.