...manab teile silme ette pildi pea peal seisvatest ja jalgadest kinni
hoidvatest inimestest, siis võite ette kujutada, mismoodi ma ennast tänases
tantsutrennis tundsin. Kuigi meie kiituseks peab ütlema, et juba üsna mitu trenni on Marikesi kohal täiskoosseis ehk 14 tüdrikut, mistõttu koolimaja väike
saal ääretult kitsukene näib... ja tantsu ajal üsna tihti enda küljest naabri
etteulatuvaid kehaosi leida võib... aga meie juhendajale on see küll väga mokka
mööda. Selge see, et parem ikka küünarnukitunne kui kujuteldav tantsupartner. Võibolla
näeb mõni tants vahetevahel ka tantsu moodi välja. Täna siiski mitte. Kui oleks
publik olnud, siis need oleks ammu laiali jooksnud ja raha tagasi küsinud. Ükskõik
siis, kummalt poolt. Millegipärast kerib end taas kord üles paanikaeelne
olukord, kus nagu enam vähem käppa saadud tantsusammud täiesti vussi lähevad,
mingist omast kohast pole juttugi ja tantsupartneri pilgus peegeldub siiras
hämmeldus, justkui peaksid sa tegema midagi muud, mida sa parasjagu tegid. Arvatavasti
mängib oma osa ka see, et hilisteismelistel Maridel seisab pooleteise nädala
pärast ees suur sünnipäev ning nagu noored ikka, kavatseme kutsuda terve kamba
külalisi kohale. Aga ega siis pidu saa lihtsalt nii pidada, et kutsud rahva
kohale, istud teleka taha ja krõbistad snäkke – ikka organiseerima peab. Kõik snäkid
tuleb enne ära mekkida – kas see siga on parem kui too teine, kas võtta roosat
või oranži, kas kutse teha niipidi või naapidi… No ja kui siis ajupoolkerad
lühisesse löövad, pole mingit lootust neid kiiresti töökorda saada. Elektrikud ka
kõik praegu tormikahjustusi likvideerimas… Igatahes jäi mulle täiesti
arusaamatuks see oletatavalt hiiglama raske liikuva stendi mittevedamine või
siis vedamine ja kuhu vedamine ja mismoodi ja üleüldse ei saand ma muhvigi aru,
millal ma ikkagi seda stendi tegema hakkan… Peaasi, et mitte äraspidi. Kujutate
nüüd ette, kui kõik külalised peavad stendi lugemiseks pea peal seisma hakkama…
Tuleb vist restarti teha.
No comments:
Post a Comment