…käitub üsna
sarnaselt paanikahooga – ründab ootamatult ja täie rauaga. Eile käisin
õpetajate päeva puhul meie kallis pealinnas balletti vaatamas. Luikede järve
loomulikult. Eks Nuustakul käimisest olen varasemaltki vestnud, nüüd siis sain
omal nahal tunda, mis tähendab, kui minu kõrges vanuses ja maailma näinud
silmadega esmakordselt kodumaa esindusteatrisse sisse astuda. Balletiteatri saali
sisenedes voolas minu peale mühinal kogu ajaloo ja kultuurivulkaani laava. Süda
läks pahaks ja pea käis ringi. Kunst kuulub rahvale – ütleb kiri lava kohal. Selles
saalis tundsin, milline tõde selle taga tegelikult peitub. Teatri- ja
laulukunsti leiutamisest saati on valitsev klass aru saanud, et rahvale on
tsirkust vaja. Muusikud ja tantsijad on vältimatu abivahend rahva harimisel ja
ohjeldamisel. Ruumi pompoossus, pea kohal kõrguv laemaaling, kroonlühter,
kõrged astmed, eestlaslik tagasihoidlikkus või siis stalinlik klassitsism - kuidas kellelegi - kõrvuti väikese suurilmasädelusega –
suurepärane eelmäng etendusele. Tšaikovski kõlab selles ruumis kui rusikas
silmaauku. Veidi draamat, lõbusat vahepala a la ’väikeste luikede tants’!,
pisut suursugusust ja metsasarvede möiret ning loomulikult tšellode mahe
kurbus. Tunnistan ausalt – ballett ei kuulu minu lemmikute hulka, kuigi
viimasel ajal rahvatantsuga tegeledes olen omal nahal tunda saanud, misasi on
plié ja see teine asi mille nime ma ei mäleta… aga Luikede järv oli tõesti ilus
vaatepilt. Väga kaunis etendus. Dirigent vehkis enda soengu segamini, sooliviiulit
mina orkestri hulgast üles ei leidnud, küllap oli ta dirigendi külje all lavaservas
peidus :) ning mina ei suutnud oma silmi lahti saada…
meestantsijate tuharalihastelt… Pagan võtaks neid heledaid retuuse…
Üldkokkuvõttes oli kultuuriliselt ääretult hariv õhtupoolik. Sain muuhulgas
teada, et kohvi kõrvale pakutaval küpsisel esinevat äratuntava moega
hallitust nimetatakse meie pealinnas šokolaadiks. Ja meie siin maal ostame Kalevi šoksi poest hingehinnaga – endal kodus saia ja leiva peal seda va šokolaadi täiesti
piisavalt…
Mõnus kirjeldus koos teravmeelse lõppsõnaga. Tsirkus, leib ja tuharalihased... keset igapäevast vastikut ja jõhkrat olelusvõitlust omandab mistahes kaunis kunst kibeda kõrval- ja järelmaitse.
ReplyDeleteKommentaariks - ega haridus matsi ei riku! Kui päälinna omad soovivad hallitust shokolaadiks nimetada, siis las nimetavad, aga selle eest kalli raha võtmine on juba ostapbenderiväärne nahhaalsus:P