Mis puhkusest me räägime...

...kui eestlane pidavat olema töörügaja loom, kes kukelaulust päikeseloojanguni tööd rabab, kõigepealt kaheksa tundi kohustuslikul töökohal, et siis koju jõudes kasida ja toita lapsed, kütta ahjud, koristada majapidamine ning seejärel surmväsinult unne vajuda. Puhata me ei oska. Ainult need õnnelikud, keda soojamaa ’tuusikutega’ on õnnistatud, saavad korralikult palmi all peesitades aimu, misasi on tõeline puhkus. Mina tegelikult ei tohiks muidugi puhkuse teemal üldse sõna võtta, sest kuulun selle vihatud-kadestatud sihtgrupi hulka, kel puhkuseaeg alati suvel on ning seda lausa 56 päeva… Mis on enamasti täidetud lisaraha teenimise võimaluste ärakasutamise, aiapidamise ja majapidamistöödega, aga… puhkamisega tegelen ma ausalt öeldes aastaringselt :) Mis on siis puhkus? Minu jaoks. Puhkus on täielikus vaikuses nauditud tass kohvi keset tööpäeva õpetajate toas. Puhkus on telefonikõne armsalt sõbralt, lihtsalt selleks, et tühjast-tähjast lobiseda. Puhkus on keset tuhandet toimetust näpatud tunnid, et sukelduda raamatu müstilisse maailma. Puhkus on vestlusring lastega köögilaua taga, et läbi kammida elu veidrused. Puhkus on viis minutit ohjeldamatut naeru misiganes totrate asjade üle. Puhkus on äkilisest tundest ajendatud jalgrattasõit kuhuiganes suunas. Puhkus on hommikukohv kiigel metsikus aiaparadiisis ning tunne, et ma ei taha olla mitte kusagil mujal kui just siin ja praegu. Puhkus on pool tundi nõudepesemist, mille jooksul saab peas korraliku ajas rändamise teooria valmis kirjutada. Puhkus on pimedad augustiööd koduaia murul silmad taeva poole, tähtkujusid ja tähesadu püüdmas. Puhkus on keskpäevane kohtumine sõbrannadega, et juua tass kohvi ja kiruda maailma tobedusi. Puhkus on loendamatud minutid Laiuse mäel, meel ja hing universumile valla. Puhkus on aja ja ruumi kadumine neil hetkedel, kui minust voolab läbi muusika puhas valgus. Puhkus on pisut kergemeelse ja lõdvestava alatooniga tantsutrenn kui tantsutüdrukutest voogav sünergia vabadusse on lastud. Puhkus on mäng kassipojaga, kelle beebisilmadest peegeldub kustumatu uudishimu. Puhkus on kümme minutit vahumägedes vanni, taamalt kostuva muusika saatel. Puhkus on külaskäik kalli sõbra juurde, keda pole aastaid näinud. Puhkus on unetud ööd lemmikfilmide või seriaalide seltsis. Puhkus on õhtune ringkäik aias ja puude-põõsaste-lillede puudutus. Puhkus on sooja paduvihma käes seismine, lastes mäslevatel loodusjõududel endast üle tuhiseda… ja siis veel tuhat muud asja. Kui järele mõelda, siis olen ma tõenäoliselt puhkamisest üleküllastunud. Ilmselgelt ei ole mulle vaja seda ametlikku pikka suvepuhkust, peaks vist tööle minema…

Kõik sai alguse sellest...

…kui minu kõige vanem tütar avastas, et meil on ikka liiga vähe kasse alles jäänud. Tõsi ta on, et algselt 14-pealine kassikari on nüüdseks kahanenud viie ja poole peale. See pool kassi sümboliseerib jätkuvalt südamesopis pesitsevat lootust, et meie jaanipäevaeelsel ajal jalutama läinud Tuust ehk näitlejanimega Dolly Parton ikka kunagi ehk veel meie kaissu tagasi jõuab… Aga kuna loomade varjupaigad on lausa kisendamiseni täis pisemat ja suuremat kassirahvast, siis mõeldud-tehtud – Tartus otsiti kodu pisikesele kassipoisile, kel nimeks Hansuke! (asjasse mittepühendatutele teadmiseks – Hansuke ja Greteke on teada-tuntud muinasjututegelased ning ühtlasi üldse mitte juhuste kokkulangemise tõttu oli minu laste isapoolse vanaisa nimeks samuti Hans) Ootasime siis kõik uudishimulikult meie oma Hansukese kojusaabumist, kuid siis selgus, et vaene kassipoiss on siiski nii väeti ja nõrguke, et teda koju ei anta. Grete läks ikka vaatama, et äkki on seal mõni teine, kes Hansu moodi tundub ning meie jaoks see õige kass on. Oli. Pikakarvaline triibik, kellele varjupaigas parema kujutlusvõime puudumisel pandud nimeks Bebert. Mulle kangastus kohe silme ette üks mu lapsepõlve lemmikmagustoitudest – teate küll, see munavalgetupsudega mannapuder ehk… bubert, jah! Kassilaps ise oli väga uudishimulik ja kraps ning nurrumasin töötas esimestest sekunditest täisvõimsusel. Millegipärast tuli mulle teda vaadates-kuulates meelde ABBA kunagine hittlugu ning kass oli oma nime saanud – saage tuttavaks, meie juures elab nüüd Fernando, liignimega Alonso, kõnepruugis Üllatus. Kohe esimesel õhtul õnnestus tal suurema osaga kohalikust loomariigist tutvust teha (kaasa arvatud siilid), mitu korda hämmeldusest punnis silmadega Bläcky ja Emmeliine käest tutakaid saada ning Esmeralda tõi kuuldavale oma parima urina, mis tal pakkuda oli. Muide, täna hommikul olid nad sama hämmeldunud, justkui oleksid eeldanud, et öö jooksul see kummaline karvane kassi moodi haisev olend ära haihtus… Mingist koridori ööseks pessa jäämisest ei olnud muidugi juttugi ning nii möödus minu esimene öö uue beebiga selili magamisasendis, pidevalt nurruv kassilaps lõua all… ainus koht, kus ta end äärmiselt turvaliselt tundis. Kui ma end vahepeal külili keerasin, siis kohendas ta end mulle täpselt kaela ümber nagu sardell. Rääkimata sellest, et iga kord kui ma kuhugi minema hakkasin, jooksid päntajalad mulle järgi ning otse loomulikult tahtis beebi hommikul kell seitse ärgata, süüa ja mängida… Kuigi mulle tundub, et olen väikeste laste jaoks juba liiga vana ning mul pole aimugi, kas mul ikka on jõudu seda väetikest inimeseks kasvatada, on mul süda rahul – vähemalt üks hingeke on jälle päästetud. Ja nendest beebisilmadest saavad kunagi sügavamõttelised juttu rääkivad kassisilmad…

Tänaöist reportaaži Kuremaal toimunud tantsurahva Öötantsupeost...

…asusin ma kirjutama rahuloleva nurrumise saatel. Ei juhtu just tihti, et ma omaenese sussisahistamisega rahule või enam-vähem rahule jääksin. Keerutasin ikka ja jälle veidi aja eest otsa saanud ürituse pusletükke nii ja naapidi ning mõtlesin, et küll me oleme ikka osavad, kui me end kätte võtame. Täna mängisid Marikesed oma karaktereid igal võimalikul juhul ja vahepeal lausa äärmuseni. Nagu näiteks Päikesevarjutuses, kus meie viristamine Merikesega äärepealt pepu põõsas oleks lõppenud, igastahes minu seelik oli küll maaga tiheühenduses. Pärast seda vahejuhtumit esines muidugi pisut maa ja universumi kõikumist, aga ohtlikuks asi enam ei läinud. Oma leivanumbri, ehk Viru memmedega õnnestus meil lõpetuseks isegi väike häppening maha mängida, kus üksijäetud mina seisin nagu kits kahe heinakuhja vahel, suutmata otsustada, milliste klatsimooride kambaga ühineda. Võin kihla vedada, et publiku arvates pidigi see tants niiviisi lõppema. Üllataval kombel oli täna õhtul tuju nii hea, et isegi tihe riietevahetus ning vahepealne paanika kadunud riideesemete ja läbi telgi akende paistvate valgete sukkpükstes pepude ümber mõjus ainult toonust tõstvalt. Tegelikult ongi rahvatants üks miskipärast vähetunnustatud teraapiavorm. Marikestele tekkis näiteks paar nädalat tagasi Kuremaal trenne alustades oma kohalik fänn… no ütleme nii, et noil õhtuil mitte just kõige puhtama ja kuivema olekuga… kes tänasel piduõhtul esireas koha sisse oli võtnud, olles täiesti triksis-traksis.  Niimoodi mõjus rahvatants. Rahustavalt, meeliülendavalt ning mõnele tekitas koguni kultuurišoki. Eriti kui üldse esimest korda rahvatantsu vaatama minna ja siis kohe selline korralik lavastus silme ees laiali laotub. Et ei olegi ainult valsirütmis tühjakeerutamine. Ja kui eesti mees kopsud õhku täis tõmbab ning õlad laiaks ajab, siis on tema mürtsuvat astumist ka teispoole lahte kuulda. Tõsisest näoilmest rääkimata  – ’suu laulab, süda muretseb’… naised need ju muudkui klatsivad ja ussitavad… Igatahes, kui ma siis ööpimeduses või õigemini eelhommikuvalguses Tupiku tänavat pidi kodu poole sammusin, endal rahulolev nurrunägu ees, turgatas mulle äkitsi pähe, et vähemalt üks asi oli küll valesti… valge rahvariidepluusi ja põlle juurde kuulub ju punane supp, aga seekord anti hoopis kanasnitslit kapsasalatiga. Suurima südamerahuga avastasin kodus köögis, et minu nädalaid vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsed olid endale boršisuppi keetnud – viimanegi pusletükk laskus omale kohale. Ohh, küll on hea rahulolev olla. Vähemalt niikaua kuni järellainetus kõrvu jõuab ning kõik vead ja apsakad üles loetakse… aga praegu on meil sünnipäev ja puberteediea lõppemise puhul on väikesed äpardused lubatud. Paneme need oma kujuneva karakteri arvele.

Olin täna hommikul...

…iseendas äärmiselt pettunud. Lubasin eile suure suuga, et lähen proovin vaarikakorjaja-karjääri ka omal nahal ära, no et oleks, mida paari aasta taguse maasikanoppimise kogemusega võrrelda, aga… hommikul seitsme paiku tundus voodi pehmuses lebotamine tunduvalt ahvatlevamana kui eesootav jalgrattaretk ja mitu tundi küürutamist. Seega – andsin alla omaenese mugavusele ning ei läinudki kuhugi. Hiljem muidugi selgus, et karjääri sellel alal teha ei õnnestu, sest kui viietunnise korjamisega ainult kaks burksi saab, siis… aga see info ei lähe vabandusena arvesse. Olen laisk. Südametunnistuse vaigistamiseks lõikasin täna vahelduva eduga ära poolelijäänud hekid… peaaegu… triikisin uue murulõkatsiga pisut muru… ning ehitasin endale vanadest ’made in china’ käigukatest tsehhi päritolu kobeda naisteratta raami peale sõidukõlbuliku (loodetavasti, ma kaugele katsetama ei läinud) jalgratta. Mitte et ma teaks midagi jalgratastest. Või nende ehitusest. Aga kuna ma mõned päevad tagasi suht vähese vaevaga oma Jupiteri ketti remontisin, siis mõtlesin, et mis mul need rattaronud siin kuuri all vedelevad, võib-olla õnnestub neid taaskasutada. Kui poes rataste hindu vaadata, siis on mul tunne, et minu palk ei ole kohe mitte mingisuguses korrelatsioonis nende numbritega. Kui, siis ainult negatiivses. Aga see selleks. Nüüdsest on mul võimalik vähemalt üks laps oma rattasõidule kaaslaseks võtta. Kui ta muidugi nõus on vana naistekaga sõitma… kaubanduslik välimus puudub ja mugavus pole ka kiita… ja ümberkaudsete naabrite läikivate kaunismasinatega ei hakka ma üldse midagi võrdlemagi… ahh, keda ma petan. Mahavisatud päev niikuinii.

Elu tuleb ikka mönuga vötta...

…ja tantsutrenni seda enam. Tänane õhtupoolik Kuremaal oli nagu Dali ja Bunueli koostöös valminud sürrealistlik pildiseriaal. Algas kõik sellest, et rattaga minejaid oli rohkem kui mina. Nii me siis purjetasime Kuremaa poole, ikka vaikselt sussa-sussa, kuni… Raine küsis, et kas sõidame ka. No sõitsin siis. Olevat hull olnud… Nomaitea, pisut kiiremini hingama võttis. Aga see, mis Kuremaal ees ootas… selleks polnud ma valmistunud. Minu jalanõud ammugi mitte. Tuli välja, et meie suur Öötantsupidu (millest kohalik rahvas pole küll veel haisugi ninna saanud ning karta on, et keegi peale tegijate eneste sellise üritusega kursis ei ole) möödub lossipargi lavaesisel muruplatsil kepsutades. Praegusel hetkel eksisteerib sealsel maapinnal veel mingisugune muru ja kuivanud lehtede segune ollus, aga kui me kolmapäeval seda katet paar tundi silitame ja siis terve järgmise nädala suuri ühisproove teeme… ühesõnaga – pühapäevaseks peoks ennustan ma muruplatsil muruliblede defitsiiti. Kuna tantsud, mida me sellel peol esitama peaksime, ei kuulu mitte oige-ja-vasemba tüüpi rahvatantsude hulka ning on täis pikitud korralikke keerutusi ja jalalibistusi ja muid väga-keerulise-nimetusega tantsupoose, siis ma kahtlustan, et nende tantsude loojad ei mõelnud murumängude peale, vaid soovisid tantsija jalge alla korralikku põrandat. Veel vähem kujutasid nad ette, et tantsija tantsusammude võtmise ajal pingsalt maapinda jälgima peab, et mitte konnadele peale astuda… või siis puule otsa joosta. Aga eks rahvatantsija tuleb ka läbi soo ja metsade ikka tantsiskledes, mis see väike murusahistus siis ka ära ei ole. Pole halba tantsuplatsi, on valed jalanõud. Peaks kuskilt kalosse otsima minema… Tagasiteel kumasid päikese müstilised kiirevihud pilvemassiivi tagant nagu lapsepõlve muinasjuturaamatu kaanepildil. Elu tuleb ikka mõnuga võtta, tuul juustes lehvimas…