Haigusest ja palavikust vürtsitatud...

…unenäod on alati veidi müstiline elamus. Täna öösel näiteks oli minu koduks kunagi mu isale kuulunud metallgaraaž, asudes seal kus alati, kuid kui väljaspoolt oli tegu täieliku romuga, siis sees oli täitsa hubane, vähemalt viietoaline korter. Mul oli lapsi pisut rohkem kui peaks ning lisaks sellele vaatas mulle kelmikalt otsa minu kätel lebav äsjasündinud tüdruklaps. Ringi vaadates avastasin veel mitu paariaastase eavahega lapsukest ringi jooksmas ning mõtlesin just sellele, et nüüd tuleb küll mängutuba teha, kui kostus koputus uksele. Minu päriselt vanem poeg läks vaatama, kes on. Olid välimuselt meduuse meenutavad kombitsate ja äärmiselt kaunite tumedate pilusilmadega olevused, kes ütlesid end olevat lõksu jäänud meie planeedile ning soovisid minu elutuba kasutada koju tagasi saamiseks. Pidavat olema mingi energiaväli. Eks ma lubasin siis. Põrandale laotati vihikulehe suurune õhukese kile moodi oranž asi, mida me kõik venitama pidime hakkama. Millegipärast tundus mulle, et kilet venitades venis ka minu tuba lõpmatusse. Igatahes maha see kile sai ja kui ma sellele pikali heitsin, siis oli see nii soe ja turvaline, et ma polekski tahtnud enam püsti tõusta. Mõtlesin just selle peale, kui tore oleks koos tulnukatega nende planeedile rännata, kui tundsin nina vastas midagi külma ja märga… see oli minu kass, kes mul kaisus magas ning just sel hetkel avastas, et tal on vaja õue minna. Olin jube vihane, viskasin kassi välja ja… uni läks edasi. Tulnukatest oli vahepeal saanud pisut vihased mehed mustas, kes käisid ja inspekteerisid kõiki mu asju, otsides üht arvutit, mis olevat kõik tulnukate tegevused siin maa peal salvestanud. Kuigi ma püüdsin neid veenda, et mul ei ole ühtegi arvutit, kuna mul ei ole isegi mitte elektrit selles garaažis, leidsid nad siiski ühe läpaka, mis kukkus kohe neile infot välja printima, ikka taolistel nullide ja ühtedega perfolehtedel… mehed mustas olid väga vihased. Mina aga otsisin samal ajal oma kõige pisemale, kellest oli saanud juba nii kaheaastane, kastist pidžaamat ja ütlesin, et ta peab minema mu sõbranna juurde ööseks. Lubasin ta jalgrattaga ära viia. Haarates kuuri alt, mis tegelikult oli kelder, oma isa vana roostes ratta, tõstsin lapse, kes nüüd oli juba viieaastane, pakikale ja hakkasime minema. Kuigi enne oli õues südasuvi, siis nüüd libistasin end edasi täielikult jää ja lumega kaetud öisel kuumaastikul ning sõbra kodu ei tulnud mitte lähemale. Isegi Laiuse poeni ei jõudnud. Laps mu pakikal läks järjest raskemaks ja raskemaks ning minu viimane mõte enne täieliku paigalseisu saavutamist oli – kes kurat käskis mul selle vana rattalogu võtta, oleks ikka pidanud Jupiteri haarama… Paigalseis = pimedus. Enam ei midagi. Hommik.

Spontaansed filmiõhtud...

…kuuluvad minu absoluutsete lemmikute hulka. Pole midagi paremat õhku visatud mõttest kokku tulla ja paar filmikest ära vaadata ning see idee siis ka tegelikult ellu viia. Mida rutem, seda parem. Tegelikult ma imestan iga kord, kuidas mu kallid sõbrakesed üldse vastu peavad selle minuga koos filmivaatamise katsumuse. Ega mul ju suu kinni ei seisa. Ma kohe pean pidevalt detailidele tähelepanu juhtima ja kogu loo mütoloogiat valgustama ja üleüldse olen liiga emotsionaalne. Vähemalt kõiges mis puudutab muusikat, tundeid ja perfektseid filmistseene. Minu praegune tööandja ütles alles hiljuti, kui ma palusin tal vabariigi sünnipäevaaktuse puhuks kõne ette valmistada – ’aga ma ei oska seda ju nii emotsionaalselt kirjutada nagu sinule meeldiks’… Nüüd ei teagi, kas peaksin tagasi tõmbuma, teesklema või eremiidiks hakkama. Kui palju me oma igapäevaelus üldse teistele aimu anname oma pärisolemusest? Mis siis saab, kui seda minu va olemust on nii mitu ja nii erinevat, et iga kord kui ma teistsugune olen, olen ma siiski tegelikult mina ise? Aga tänase filmiõhtu peategelaseks oli siiski hoopis musklis paha poiss, vabandust – mees, ning üleüldine teemakäsitlus pendeldas erinevuste aktsepteerimise ja inimloomuse stereotüüpide lahtiseletamise vahel. Miks meile meeldivad just sellised inimesed ja mitte teised… ning kuskohast siis peaks küll leidma neid, kes meile meeldivad, kui me oleme ümbritsetud sellistest, kes meile karvavõrdki korda ei lähe… kas peaks oma ideaalid ja soovid maha matma ning leppima sellega, mis käeulatuses või haarama esimese etteulatuva järgi, selle puhtaks pesema ja siis vaatama, kas on midagi peale hakata või ei. Vastuseni ei jõudnud. Seega – jätkame filmiõhtuid hetkeliste emotsionaalsete kõrghetkede nimel, sest parem imetleda tuvi katusel kui haletseda varblast peopesal.

Euronõuded...

…määratlevad väga täpselt, kas kurk peab olema pöialpoisi või nimeta matsi jämedune, et teda üldse kurgiks nimetada võiks, muidu võib tegu olla näiteks hernekaunaga, aga spordisaalides valitseva kakofoonia ja müradetsibellide kohta seal vist märkeid ei ole. See on kummaline fenomen – ma pole siiamaani veel kohanud ühtki võimlat, kus normaalselt kõnelda ja kuulda saaks. Huvitav küll, oma ülesehituselt meenutavad nad ju kõrgete lagedega katedraale. Ning katedraalide võlvide all valitseb küll suurepärane akustika. Peaks vist ajujahiga tegelevatele geeniustele esitama väljakutse müravaba võimla konstrueerimiseks. Minul näiteks on pärast tänast paaritunnist Laiuse võimlatrenni kuulmisorganid nii läbi, et ei suutnud koju tagasi jõudes isegi kohustuslikku muusikapala kuulata (milleks on muide ’Dead or Alive’ Tom Cruise’i esituses… jaa jaa, ma tean, olen imelik…). Vähe sellest, et muusika kajab ja resoneerub kõikvõimalikest nurkadest ja tasapindadest, pole võimalik kuulda isegi seda, mida kõrvalkannataja räägib. Juhendaja juhtnööre tuleb vist huultelt lugema hakata. Omaenese mõtteid ei kuule niikuinii. Mina küll ei tea, kuidas need lapsukesed võimlatunnid üle elavad, või õigemini, nüüd ma tean, miks kehalise tund lapses stressi tekitab… aga see selleks. Trenn ise oli huvitav. Saime pisut teiste tantsuõdedega koos harjutada. Vahel on meist ikka abi ka, muidu oleme ise nagu viimase rea õpipoisid alati, kui kuskil kellegagi kokku tantsima peame. Aga tegelikult tahaks ma ikka viriseda ka. Kuigi ma saan aru, et inimestel on muusikast igaühel oma arusaam, siis mõningad ilmselgelt MITTE muusikasse minevad liigutused võiks ju kellegi ehk pisut rohkem muusika sees elava inimesega läbi konsulteerida, enne kui neid raudse järekindlusega tantsu raiuda. Me ei tee terasraudteed, me tantsime tantsu. Ilusat ja graatsilist. Hingega tahaks. Aga ei saa, kui hingel lennata ei lasta. Niipalju siis virisemisest. Muidu on kõik hästi. Õnneks ei ole praegu mingit tuld takus ühegi esinemise ega niisama ilusaks olemisega, ehk jätkub aega neid hingega tantsitavaid lookesi lihvida. Ja nii ümmargust juttu pole ma juba ammu kirjutanud… äkki on tegu kevadise metamorfoosiga… muundun poliitikuks. Tule taevas appi!

On avalik saladus...

…et olen filmifriik. Võin vaadata ühte filmi, mis mulle parasjagu korda läheb, kasvõi nädal järjest ning mitu korda päevas… jättes seejuures tegemata kõik tähtsad, olulised ja mulle hetkel üldse mitte korda minevad toimetused. Lipsates ainult hetkeks kööki järjekordse kohvitassi järele. Ma tean küll, miks see nii on, aga ei viitsi praegusel hetkel eriti psühhoanalüüsiga tegeleda. Ega keegi teine mind nii ehk naa läbi ja lõhki ei tunne, sest keegi teine minu sees ju ei ela. Ikka ainult ma ise. Viimased päevad, ei siiski juba nädalad, olen niisiis vaadanud Tom Cruise’i filme. Mis parata, mulle tema actionmees sobib. On ikka hoopis teine tunne jälgida ekraanil toimuvaid peadpööritavaid trikke, kui tead, et mees ise neid teeb. Olen aastate jooksul üsna ära harjunud tema kehaliselt ja silmsidelt intensiivsete filmirollidega ning tean juba ette, et tema pakutav meelelahutus on alati tasemel. ’Last Samurai’ näiteks kuulub kindlalt minu top kümnesse ning ’Mission Impossible’ on igas variandis nauditav… no võib-olla teine osa mitte nii väga, mulle eriti John Woo maatriksisse aeglustatud võitlustseenid ei sobi. Liiga pikalt ei viitsi neid vaadata. Mul puudus aga igasugune ettevalmistus muusikaliks ’Rock of Ages’. Olles paadunud rockmuusika fänn, mõtlesin, et vaatan siis ikka ära. Äärmiselt reserveerituna, no midaiganes…  Tom Cruise, actionman, mängib rockipeeru ja laulab ka veel seejuures… eksole. Eesti keeles pole väljendit, millega ma oma tundeid pärast selle filmi esmakordset läbivaatamist saaksin kirjeldada. I was BLOWN AWAY…  KNOCKED OFF MY FEET… Film ise on äärmiselt primitiivne, nii sisult kui ülesehituselt, aga see, mida Cruise teeb… seda peab ise nägema ja kuulma. Ma ei taha pärast actionmani esitust enam ühtki Def Leppardi originaalvideot vaadata… lihaseid paluks! Igatahes oli see näitlejatöö mulle parim sünnipäevakink lapse sündimise puhul. Kohe kadedaks teeb, kui inimesed nii andekad on...  pour some sugar on me...

Toonekurg, kala ja Michael Jackson

Loodus ei ole sassis. Kuidas ta saakski sassis olla. Egas ta siis ometi inimese loodud ja arvestatud aja järgi käima ei pea. Mis tal sellest kalendris leiduvast nimest ja kuupäevast. Loodus käib ikka iseenese järgi. Arvestades päikese ja kuu ja kõigi nende miljonite pisikeste, kuid äärmiselt tähtsate muutujatega, millest meie, inimesed, alles hiljaaegu sotti oleme hakanud saama. Mistõttu mul on küsimus – millise sisemise kella järgi toimis see Lohusuu toonekurg, kes mitu päeva tagasi kohale jõudis ning hämmeldusest nokka lõgistades oma koolimaja kõrval asuvast kõrgpesast hunniku lund ja jääd leidis? Kas ta teadis kindlalt, et kevad ja soojus ja vulisevad veed ning lendavad sitikad-putukad jõuavad kätte ENNE kui ta nälga sureb või varbad ära külmetab? Millisele valemile tuginedes valis ta Lohusuu alevikust maja, mille aknale nokaga koputada, silmis ilmselge soov toidupoolise järgi? Kuidas ta teadis, et just selle maja elanikud tegelevad eduka kalaäriga ning ei pea paljuks oma saaki lindudega jagada? Lõhna järgi? Kas ta läks ja rääkis seejärel teistele kohalejõudnud toonekurgedele ka sellest paigast, et siis järgmisel päeval juba koos seitsme sõbraga kalajärjekorras seista. Nähes teda eile läbi tiheda lumesaju pesal kükitamas ja nokaga oksi kohendamas, meenus mulle Jacksoni „Heal the world“. Kas oleme oma missioonis – ’make it better place’ – ehk maailma paremaks muutmisel midagi totaalselt nässu keeranud? Või teeme hoopis Moonwalki… luik, haug, vähk...