Kui teil hommikupoole ööd simmanilt koju jõudes...

…ei ole jalad paistes, varbad puru ja hääl kähe, siis pole te tantsuõhtust piisavalt mõnu tundnud. Või siis on teil õiged  kingad jalas olnud, sest ilmselgelt ei võngu pehmed rahvatantsukingad minu jalgadega samas universumis… Hoolimata sellest, et jalad on kui pakud ja juuksed nagu takud, oli eilne simmaniõhtu või siis salajane Maride sünnipäev Palamuse kultuurimajas üks tore väljaelamise viis. Tuletas valusalt meelde fakti, et meie oma kultuurimaja seisab kummituselossina keset küla ning isegi tuvid on sealt ära kolinud. Ja ometigi olid ajad, mil Laiuse kultuurimajal oli maakonna peale ainus täismõõtmetega lava, mille  peal siis kümned isetegevuslased tantsu vihtuda said. Palamuse lava jääb vähemalt Maridele kitsaks. Või siis on meie tantsud imelikud. Igatahes on mul hea meel, et Marikesed täiskasvanuikka jõudmise künnisel on viimaks oma näo leidnud. Karaktertantsud loomulikult! Tunnistan ausalt, et mina ei oska küll laval lihtsalt ilus ja graatsiline välja näha, kui just Aiaäärne välja arvata, mida ma tõesti püüan… iga kord püüan. Aga kui asi läheb karakterite peale, siis on Marid mihklid, sest isegi kogenud rahvatantsijatele mõjub meie memmede puusanõksusamm ergutavalt. Eilsel piduõhtul tantsisid mulle tundmatud mehed (siinkohal pean rõhutama, et tundmatud olid nad vist ainult minule, sest kuulusid kutsutud külaliste hulka ning kõige tõenäolisemalt peaks mulle juba meelde jääma, millisest Virve tantsurühmast nad on) tantsu ’Öised orjad’ (ma vähemalt loodan, et mul on õigesti meeles) – vot seda tantsu tahan mina tantsida. Ma tahan! Ja siis ma nii ikkagi ootan neid Metsatöllu tantse. Et tantsides tuleks muusika ja liikumine minust läbi, mitte et ma laval ainult jalgu ja käsi liigutan. Sest, andke andeks, aga eile nähtud ’Vihma loits’ jättis minu küll täiesti külmaks… Aga kuidagi nii kummaliselt soe tunne tuli, kui kõik need rahvariietes särasilmsed inimesed üheskoos saali ära täitsid, kordumatult vahva Eha pilli järgi tantsisid ning ilmselgelt tahtsid sel hetkel seal olla. Nagu oleks ajas tagasi läinud. Ja kes ütles, et rahvariietes ei või diskotantsu teha? Vabalt. Meeste puudumine pole mind küll kunagi tantsimast takistanud. Ja mis Maridel ikka muud üle jääb, jõuad sa iga kord küla pealt mehi lunimas käia. Kuigi tundub, et järgmise aasta juubelipidu saab olema kordumatu. Meil on juba tervelt kolm kilo mustikaid ja 66 õuna ja mitu pudelit šampust ja lilled ja terve tort… ja lisaks lubasid sellesama tundmatu rühma mehed kõikide Maridega kümme tantsu teha! Tuleb suuremat sorti festival, mis kestab vähemalt nädala… Pagan, selleks ajaks tuleb jalasõbralikud kingad leida…

Naer on teatavasti terviseks...

…ja mul on siiralt hea meel, et meie virtuaalajakirjanduse meistrid meile seda lõpmatus koguses pakuvad. Eriti palju leidub naeru näiteks Delfi Naisteka leheküljel. Ma võtan kõik oma sõnad tagasi, sest kunagi ma ütlesin, et sellele leheküljele mul asja pole. Tegelikult saab siit iga päev kõhutäie naeru, kas hommikusöögiks või õhtuooteks, just nii nagu soovite. Viimane ’artikkel’, mille lugemisel kadus mul ajataju ning silmi tuli mitu korda pühkimas käia, oli uudis selle kohta, kuidas inimese näojooni tuleks lugeda. Asi naljast kaugel, sest ma just alles tegelesin selle teemaga oma 8-9 klassi armsate õpilastega, lugesime veel hiinlaste poolt kirjapandud näojoonte selgitusi sinna juurde… ja ausalt öeldes oli see ka pisukeseks põhjuseks miks ma mainitud nupukest üldse lugema hakkasin. Ja oli see alles lugemine! Äärmiselt mahlakas on ju teada saada, et Alates 18. sajandist on usutud, et aju pinnal on organid, mis aitavad erinevaid omadusi kindlaks teha. Ja ega ma pole osanud kahtlustadagi, et ümarat tüüpi nägu viitab lootusele ja vitaalsusele, selline inimene võib tuua läppunud õhkkonda rõõmu ja naeru. Hakkan nüüdsest väga tähelepanelikult vaatama, missuguse näoga need läppunud ruumis kõkutajad on. Mulle isiklikult meeldis väga selgitus, et mõned kortsudeta otsmikuga inimesed on mõtteinimesed, nende pea töötab kogu aeg ning nad teevad kiireid otsuseid. Pange tähele – MÕNED , mitte kõik, hoidku jumal selle eest, et kõik siledalaubalised mõtlema hakkaksid :) Samas on horisontaalsete kortsudega inimesed väga entusiastlikud... hmm, pole siis ime, et kõik kohad on erutuvaid ja entusiastlikke otsuseid mitte teha suutvaid inimesi täis – kortsud laubal ju! Ja mõtlejaid on vähe! Olgu, aga kui te märkate inimese silmade välisküljel väikeseid kortse, siis naeratab ta sageli ja on üldiselt õnnelik inimene. Naerukurrud! Kui ma kulmude kirjelduseni jõudsin, siis pidin vahepeal käima köögis rahunemas. Nimelt sain teada järgmist: Kulmude juures on tore asi see, et nad võivad anda meile hindamatuid vihjeid selle kohta, kuidas selle inimese mõtlemisprotsess toimub. Sirged: ühtlased horisontaalsed kulmud viitavad ideeinimesele. Faktidest rääkimine ja ettepanekute tegemine viib teid selle inimese juures kaugele. Kaarjad: kui tema kulmud on kaarjad, siis meeldivad talle anekdoodid. Kitsad: selliste kulmudega inimeste enesekindlus on madal, eriti kui kulmud asetsevad kõrgel ja on ümarad. Sisendage neile kindlustunnet ja kinnitage, et ei kavatse neid kritiseerida, isegi kui te kavatsete.
Kokkukasvanud: kui inimese kulmud on ninajuurel kokku kasvanud, siis on teie ees inimene, kes mõtleb pidevalt ja te võite võita ta enese poole, kui julgustate teda teiega oma mõtteid jagama. Täiesti hindamatu väärtusega informatsioon, kas pole. Ja mina kogu aeg mõtlen, miks mu kulmud vägisi ninajuurele trügivad...  Pärast eelneva läbilugemist olin saanud juba nii suure naeru üledoosi, et mulle jäi täiesti selgusetuks lause laugude kohta: kui vahemaa ülalau ja ripsmete vahel on väike, siis viitab see sellele, et see inimene on sõltumatu ja võib end isegi teistest vabatahtlikult distantseerida. Tunnistan ausalt, et ma ei saa sellest siiamaani aru. Võib-olla avaldavad nad varsti seletava artikli kogu eelneva lahtimõtestamiseks. Ja näiteks ninast polnud ju üldse juttu... Aga kogu harivalt meeleoluka lugemise parimaks pirniks on ikkagi lõik silmadest... eriliseks lemmikuks selline väide: Eemalolev: kui vikerkesta ümber on valget, siis jookske kiiresti minema. See näitab, et see inimene on vaimselt ebastabiilne ning võib iga hetk enesevalitsuse kaotada. On ju tore, et keegi ei näe mu silmi selle jutukese kirjutamise ajal...

Miks...

…on nii tähtis see, mida teised inimesed meist arvavad? Miks teeb ikkagi haiget ka selle inimese märkus, kelle igapäevatööks tundubki olevat teiste kallal keele teritamine? Miks on usalduse petmine valusam kui sõrme lõikamine? Miks võrdub sõbra või armsama kaotus lumelaviini alla jäämisega? Miks hoolimata kõige sügavama põrgu põhja vaatamisest me seal all ikkagi väljapääsutulukest püüame tabada? Miks hea sõna ei võida alati võõrast väge? Miks andekspalumine Džomolungma vallutamisena tundub? Miks siis, kui kuidagi ei saa, ikka kuidagi saab? Miks eile lemmikuna hommikust õhtuni mänginud muusikapala täna südame pahaks ajab? Miks pimedas hääled teravamalt kõrva lõikuvad? Miks kriitilises situatsioonis on klomp kurgus ning kõige õigem ja tabavaim vastus tuleb meelde alles poolteist tundi hiljem? Miks mõne inimese silmadest võib terve vestluse välja lugeda, aga teise omad on tühjad? Miks astume pidevalt samasse ämbrisse, kuigi võiks ju vahepeal teisi ämbreid proovida? Miks ühe ja sama retsepti järgi valmistatud kook igal inimesel erisuguse maitsega välja kukub? Miks tahame kõige paremat, aga välja kukub nii nagu alati? Miks elekter läheb ära just siis, kui majapidamises pole ühtegi küünalt ega tikku? Miks lotovõidust jääb alati üks kuni kaks numbrit puudu? Miks inimesed tavaliselt teistest hea asemel kõigepealt halba mõtlevad? Miks inimesed üldse mõtlevad, kui nad ei oska oma mõtetega midagi asjalikku peale hakata? Miks need ja kümned teised nagunii vastamata jäävad küsimused pidevalt minu vaeste väetite ajukurdude vahel kanuutavad? Miks?

Täna hilisõhtul, 19.aastat tagasi...

…langes Soomes Jorvi Keskussairaala akende taga laia lund. Vaadates tookord neid kaunilt maa poole siuglevaid valgeid räitsakaid, tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena. Paar tundi varem olin endale päriseks saanud täitsa minu oma esimese tütrekese. Selle, keda olin oodanud juba esimese lapse kandmise ajal ja kelle nimi oli teada ammu enne tema olemasolu algust. Minu väike kiilaspäine tütreke, kes võrreldes vanema vennaga oskas millegipärast väga rahulikult vankris magada ning kelle kohta seesama vanem vennake pärast pikka magamist väitis, et too on end seebiks maganud ja peseb nüüd ennast. Tänu seebiksmagavale lapsukesele õnnestus emmel ära lugeda suur hulk Espoo raamatukogus leiduvat tõlkekirjandust, millest Eestis tol ajal alles unistada sai… Ning tänu heaoluühiskonnale oli võimalik endale soetada elu esimene fotoaparaat, mis tegi värvilisi pilte. Hindamatu väärtusega pilte. Neist selgub tõsiasi, et mitte keegi teine ei oska nii kelmikat päkapikunaeratust teha kui Grete, eriti külmiku korvis olles ning mitte keegi pole jooksnud nii suure innuga edasi-tagasi piki koridori pool-läbipaistev konstruktoripang peas… Kahe  käega või söömine (ja ülejääkide jalgade peale määrimine) on siiski korduv nähtus, küllap kuulub see meie perekonna veidruste hulka. Samuti kollektiivne potilkäik kohustusliku ajalehelugemisega. Praeguseks on kiilaspäisusest asi muidugi kaugel ning paljalt köögilauale enam istuma naljalt keegi ei roni. Üks osa minust on ääretult kurb, et kõik see kaunis ja kummaline, mis väikeste laste maailma kuulub, on tagasipöördumatult aegade hämarusse maha jäänud ning ma saan ainult oma mälestustes kõike seda uuesti läbi elada. Kiruda neid tobedaid vigu, mida tegin, nutta uuesti kõik nutud ja naerda kõik naerud. Samas ma ju tean, et meil on koos veel nii mõndagi ees ootamas. Mis sest, et minu väikesest naerupallist on saanud veidi suurem ja veidi vähem naerev neiu. Süda on sama. Ja hing. Oma päevikusse olen 19. aastat tagasi kirjutanud Kareva luuletuse, selle, mida ma väga palju pruukida ei julge, sest ta on nii habras… seda ei tohi palju kulutada…

Käib aimamatut rada armastus,

kuid ometi näib viibivat ta vaim

peaaegu kõiges, mida puudutad.

Nii tasa tõuseb taeva poole taim

ja päeva järgi pöörab oma pale -

vist kõigist vaistudest

see sügavaim 

Kunagine Tallinna meer Jüri Mõis...

…saaks arvatavasti šoki, kui ta kuuleks, et Eestimaal leidub inimesi, kes hoolimata varasesse keskikka jõudmisest satuvad pealinna alles kolmandat korda. Iseasi, kas see kolmas kord muidugi külastusena üldse arvesse läheb, sest päeva vaatamisväärsusteks olid ainult Salme kultuurikeskuse avarad sammastega koridorid ning umbne, kummiliimilõhnaline ja tolmusajune lava… See-eest tegid Marid sel laval täna jälle veidike ilma. Ei-ei, ühtegi kohta me ei saanud, ei teist ei kolmandat ega üldse mitte mingit. Eripreemia sai hoopis meie tantsu autor, sest tegu oligi uute tantsude võistlusega, kus hinnati tantsu ennast. Ja meie Laimaja on küll totaalselt teistsugune tants kui kõik teised, mida me tsipakese näha saime. Tegelikult mulle vahepeal juba tunduski lavaproove ja esinemisi vaadates nagu oleks tegu ühe ja sama tantsuga, ainult rühmad vahetusid lava peal ja muusika pisut teisenes… Aga mida mina ka tantsudest tean, ma näiteks ootan siiamaani, mil keegi Metsatöllu „Oma laulu ei leia ma üles“ järgi tantsu teeb. Aga see poleks vist rahvatants. Või siiski? Laimaja pole ju ka tegelikult rahvatants selle traditsioonilises mõistes. Žürii sõnade järgi on tegemist huvitavate karakterite sisse toomisega, ehk siis karaktertantsuga. Tantsu autori kompliment meile oli muidugi üle prahi, sest miski pole võrreldav sellega, kui autor ise ütleb, et keegi teine polekski neid karaktereid nii hästi välja tantsinud kui meie ja seepärast ta just meiega seda tantsu teha tahtiski…  Kui hästi järele mõelda, siisMarikeste punt ongi paksult karaktereid täis pikitud. Meil on oma Kunksmoor ja Tipp ja Täpp ja Potsataja ja Proua Filifjonka ja Operaator Kõps ja Postikana ja Jänku Juta ja kass Prostokvašinost ja siil… udus… Niiet – tantsumeistrid, ühes väikeses külakolkas ootab teid varvaste sügeledes grupp naisi, kes valmis igasugu hulle tantse ära õppima! Tänane tantsude kava näiteks sisaldas tantsu nimega Ropp reilender… mida me kahjuks ei näinud. Ja seekord panid toitlustajad täiesti puusse, sest puudus punane supp. Ju nad pole kunagi kuulnud rahvatantsumurfismidest. Tallinna värk. Seal on kõik teistpidi. Liikluses võib pöörata ainult vasakule (või oli see paremale?), ostukärud vedelevad keset parkimisplatsi, lennujaamast saab mööda ainult piki kõnniteed sõites ja linna sissesõit on viidud hiiglaslike mutimullahunnikute vahelisele alale. Aga kohvikusse ja loomaaeda ninasarvikut vaatama läheme me teine kord. Siis on kolm korda täis.