Laiuse poe läbimüük...

…ületas täna arvatavasti kogu ülejäänud aasta oma. Erinevalt oma tavapärasest Alati ja Otsas olekust valitses täna Avatud ja Otsani rahvast täis meeleolu… Ega 800 rahvatantsijat pole naljaasi ära toita ja joota. Saduküla poel nii hästi ei läinud. Nende meelehärmiks olid naised paigutatud poest võimalikult kaugel asetsevale murulapikesele, mille staadioniks nimetamine on üsna suur kompliment. Enam-vähem kogu tantsuproovi aja paistis päike lagipähe ja silma sisse ning kui esialgu olid naised kombekalt T-särkidesse ja seelikutesse riietatud, siis mida edasi, seda rohkem paljast ihu välkuma hakkas. Õnneks paiknesime üsna väheasustatud punktis suurte põlispuude vahel… Peab muidugi nentima, et suurem osa neist tantsukeerutustest, mida me mitme kuu jooksul siledal parkettpõrandal oleme lihvinud, ei õnnestu konarlikul muru ja heinamaad meenutaval segapinnasel kohe mitte kuidagi. Tahaks ju juhendajale headmeelt valmistada „Aiaäärset“ mõtlikult ja igatsevalt tantsides, aga paraku jääb mõte kinni rohututi taha ja igatsus tuleb sileda põranda mitte kauge helge lapsepõlve järele… Eks ta muidugi kuidagi ära koperdatud saab ja loodetavasti on pidustaadionil veidike ühtlasem pinnas… Iseenesest olid tantsujuhtide väljamõeldud tantsujoonised väga vahvad ja kui neid kenasti välja mängida õnnestuks, siis saab nende jälgimisest ääretult hingemineva kogemuse. Proovipäeva lõpupoole aga polnud tantsijatel endil vist küll enam selget sotti, millega täpselt nad tegelevad – kas pärast „Üksikut rehealust“ tuli „Tark puu“ või pidi „Rehealuse“ järgi „Aiaalusesse“ minema… (mitteasjaosalistele selgituseks: tantsude nimed on „Üksik puu“, „Targa rehealune“ ja „Meil aiaäärne tänavas“). Väike survepesu tõi küll veidike elevust ja värskendust, aga mina olin lõpuks ikka üsna ära kustunud… Ei mõistnud „Palve“ ajal midagi muud tunda peale soovi, et ikka lõpuni vastu peaks ja mitte sinnasamasse kokku ei vajuks. Teadjamad oskasid rääkida, et paaril naisel nii hästi ei läinud ning kuumus nende puhul oma osa võttis. Looja, hoia neid ja anna neile kiiret kosumist… Võiks ju mõelda, et pärast taolist maratonjooksuga võrreldavat päeva kobisid naised kõik kodus kotile, aga võta näpust. Tantsisime hoopis veel õhtusel naiste simmanil mitmed „päris“ rahvatantsud ära! Ja hommikul läheme jälle platsile… tunnet otsima.

Tantsupeo hullus...

…sai avalöögi täna pärastlõunal, kui Marikesed vapralt Kuremaa staadionile sammusid märgistust maha mõõtma. Ausalt öeldes polnud mul tänase päevani aimugi, et Kuremaal üldse staadion on, aga tegelikkuses osutus see üsna lahmakaks muruplatsiks paari värava ja mõningate postidega. Kenasti niidetud pealekauba. Kuigi staadioni mahamärkimine ei kuulu just rahvatantsijate põhirepertuaari, ei ole Maridel kombeks mütsiga lööma minna ning eeltöö sai meil kodus ikka korralikult ära tehtud. Miski pole ületamatu, kui on olemas süsteem. Ja õiged töövahendid. Nii umbes tunni ajaga oli meil maa ära mõõdetud ja märgid maha naelutatud. Aga nagu Murphy seadus ütleb – kui miski ei saa untsu minna, läheb ta siiski! Pisukese probleemi pärast kohalekutsutud tantsujuhid teavitasid meid sellest, et olime märgistuse teinud täitsa valele poole, kuna juhendaja poodium hoopis teise kohta üles pidavat pandama… Ega meil on jätkuvalt selline infoühiskond, kus ainus asi, mis ei liigu, on info… Aga ega Marid pole nannipunnid – mahapandud märgid üles ja teises suunas mõõdulindiga jooksu! Uus märgistus sai maha veelgi kiiremini kui esimene. Vaikselt hakkas ka süsteemi tööjaotus sujuma ning peagi toimus staadionil teatejooks haamrite ja naeltega. Kuremaa staadion õnnelikult selja taga suundusime Laiusele juba vilunud proffide moodi. Laiusel polnud ka suunaprobleemi ning süsteem toimis nagu õlitatult. Veidi kurku kriipiv see üleskeerutatav heinatolm ju oli ning meel läheb üsna haledaks kui mõelda nende vaeste naiste peale, kes homme neid helekollaseid papist numbreid tikutulega peavad heina seest otsima, kuid sinna ei saa Marikesed midagi parata. Arvatavasti ootavad meid endid samasugused kõrtesse kaduvad numbrimärgid Saduküla staadionil… Aga meile delegeeritud ülesande täitsime me hoole ja armastusega… ning oleme avatud tööpakkumistele… peale tantsupidu.

Täna öösel surin ma jälle...

…unes. Seda polegi viimasel ajal nii väga tihti juhtunud, enamasti näen ma ikka oma nüüdseks juba kakskümmend kolm aastat teispoolsuse aasadel rändavat ema. Minu temaga seotud unedes toimuvad tema maise elu jooksul mitte kunagi aset leidnud sündmused ning ta pole mu unenägudes peaaegu kunagi surnud, alles üles ärgates tajun ma asjade tegelikku seisu. Kõige kummalisemaks jääb vist aga küll alatiseks unenägu, kus me emaga Laiusel mingit suurt üritust korraldame. Pikad lauad olid kaetud keset küla, bussijaama ja kooli vahelisele muruplatsile. Inimesed sõitsid kohale hobukaarikutes ja nende hulgas oli väga palju tolleks hetkeks juba manalateele läinud Laiuse elanikke, kes kõik kenasti mu unes jälle ellu ärkasid. Seekordses unes oli ka mu isa, kuid ema ei tahtnud, et ta minu lapsi vaatama läheks ja käskis mul lapsed kodust ära tuua. Elasin oma kooliaegses korteris, mitte majas (kummalisel kombel ma polegi oma tegelikku elukohta kunagi emaga seotud unedes näinud…) ning lapsigi oli mul vähem, ainult kaks. Kõige väiksem tuli minuga kaasa, kuid siis ei leidnud me enam mu ema kogu sellest rahvasummast üles. Une lõpuni me aina otsisime ja otsisime teda… Muidugi olen ma unes näinud oma ema surma või õigemini seda, kuidas ta on eluohtlikult haavatud või haige ja ma üritan teda õigeks ajaks arsti juurde saada, kuid see ei õnnestu mul kunagi. Ema sureb alati. Ja mina ärkan padi märg… Minu enda surma tagajärjel ei saa ma unes enam koju või laste juurde… ma nagu oleksin nende kõrval, kuid mind tegelikult pole. Ma näen ja kuulen neid minust rääkimas, kuid mind ennast nad ei märka. Millegipärast seonduvad nende mõtted alati sellega, et kes siis nüüd süüa teeb ja koristab… ei sõnagi igatsusest minu järele… Kui palju me ikka mõtleme neile, kelle olemasolu meile iseenesestmõistetavusena tundub, siis kui nad meie kõrvalt äkki kaovad? Ma pole kunagi osanud surma karta, pigem on teadmatus selle olemusest kasvatanud mu uudishimu. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et kui mind kunagi surma müsteeriumi pühendatakse, ei pruugi ma sellest ehk hetke pärast enam midagi mäletada. Siiski tahaks ma loota, et minu ema on ikka minu kõrval… ka siis kui mind ennast enam ei ole. Mingi loogika peab ju ka surmas leiduma… või ei…

Võtame vabalt...

Mul on väga pikaajaline ÜKT kogemus. Minu kooliajal oli see tavaline, et lapsi võis kõiksugu töid tegema panna, polnud vaja kõlavaid nimetusi välja mõelda, see oligi lihtsalt ühiskondlik kasulik töö ja see tuli ära teha. Nagu nimigi ütleb – kõik ühiskonna hüvanguks!. Nii sai seda tööd tehtud igal pool, mitte ainult koolis. Ajal kui mu ema Laiuse kultuurimaja direktor oli, tuli seda ÜKTd uksest ja aknast. Saali toolide rivistamine, igasugu ürituste kuulutuste tegemine, siit-sealt kraapimine, korrastamine ja sättimine ning vajalike trükiste valmistamine kuulus minu kohustuste hulka nagu aamen kirikus. Trükkimine muide käis kirjutusmasinal ja kui sassi läks, siis tuli otsast alustada… ja koopiamasinaid ei olnud nõukogude Eestis veel leiutatud… Ometigi mäletan, et kõiksugu toredad üritused said läbi viidud ning enamasti minimaalse tööjõuga. Küllap vanast harjumusest olen ikka ja jälle sellesama ÜKT haardesse sattunud. Ka nüüdsel kapitalistlikul ajajärgul, kus sellist tööd mitte ühiskonna hüvangu kõlava sildi all ei tehta, vaid veidi tagasihoidlikult vabatahtlikuks toimetamiseks nimetatakse. Igasugu nimetustega tuleb tänapäeval ju väga ettevaatlik olla, et ükski seadusesilm või inimõiguslane ei saaks kinni hakata ja näppu vibutada. Vabatahtliku nimetus ütleb kohe ära, et ise olid nii loll kui vabalt tahtsid. Ja ega vahel tundubki, et seda vaest vabatahtlikku millegi pärast lolliks ka peetakse. Millega muidu põhjendada kahte jalga lonkavat korraldust vabatahtliku töölerakendamisel või siis sõna otseses mõttes jaburate tööülesannete määramist. Meil siin Eestis pidavat olema pea igas kodus arvuti või kaks, kõik metsakolkad ja ääremaadki on netiühendusega kaetud ning mobiiltelefone on igal Maalil ja Vambolal vaat et koguni paar tükki. Omavahel infot me aga vahetatud ei saa. Meil on ammendavad faktiteadmised maailma geograafiast, kuid selleks, et Laiusele kohale jõuda, peab meil Mustvee maantee ristis seisma rahvariides neiu ning meid elegantselt vasakule viibates õigele teeotsale suunama… Ma tahaks teha ÜKTd vabatahtlikult, mõistuspäraselt ja tundega, et ma olen ikka eelkõige inimene, mitte tobukene omast vabast tahtest. Ja mul on täielik õigus minule usaldatud tööülesannete täitmiseks luua omaenese süsteem, sest nagu üks väga tark tütarlaps täna ütles – teise väljamõeldud süsteem ei pruugi minu puhul üldse töötada. Jään huviga ootama, millise süsteemi suudame me üheskoos välja nuputada meie järjekordse ÜKT ülesande, ehk siis staadionide mahamärkimise jaoks… me kas teeme seda vabatahtlikult… või võtame vabalt…

Mees nagu mina

Keskkooli aegu tuli meil pinginaabriga päris mitmel korral mõte hommikul kooli minemise asemel Jõgeva raudteejaamas Riia rongi peale istuda ja lätlaste tol ajal veel nõukogude vabariiki põrutada. Kas see just Riia rongis juhtus, ei olegi hetkel tähtis, kuid ühe rongisõidu ajal juhtusime vastakuti istuma mitte just mustlase, kuid sellest hoolimata ennustamisega tegeleva noormehega. Ta ennustas mulle, et ma ei saagi mehele, sest mul on küll selge silmavaade, kuid minus puudub šarm. Aastaid hiljem ütles mulle üks meesterahvas, et naisi on kahesuguseid – ühed on loodud armastuse jaoks ja teised selleks, et nendega juttu rääkida. No ega mul ei tekkinudki kahtlust, millisesse kategooriasse mina kuulun… Hoolimata oma sissekodeeritud pelgusest inimsoo kui sellise vastu, olen ma alati oma arvamusavaldused ja mõtted enam-vähem selgelt suutnud lagedale tuua, ükskõik millise omast arust prominentse vastaskõnelejaga tegu poleks. Kuna olen lisaks veel ka suht sarkastiline ja vürtsitan oma väljaütlemisi irooniavälgatustega, siis tundub, et olengi veennud oma vastassugupoolt selles, et ma sobin ainult vestluspartneriks (kui neil muidugi on, millest minuga vestelda...). Ma tean küll, mis tunne see on, vaadata vaikselt ja kaua kellegi silmadesse ja teada täpselt, mida too teine mõtleb, kuid kuna tol teisel on kusagil juba olemas see naine, kes armastuseks mõeldud on, siis… Minuga on suhteliselt turvaline flirtida, sest mõtet, et keegi võiks minu naiselikkust mingil moel tõsiselt võtta, mul tavaliselt ei teki. No tõepoolest, mis naiselikkusest me siin ikka räägime – näpud siiamaani õlised muruniiduki putitamisest... Viimati läbitud koolitus poiste ja tüdrukute erinevast olemusest tõestas mu hüpoteesi veelgi – kui isegi ajutegevusest tingitud näitajate järgi ma pigem meeste poole kaldun, siis on vastupunnimine mõttetu. Soovahetusoperatsiooni-naljad kuuluvad juba ammu mu tavarepertuaari. Ei, tegelikult pole ma siiski mitte mees selle anatoomilises mõttes ja pole end kunagi sellena ka tundnud (judin-võdin) – minu mõttemaailm on see, mis paljuski pigem meeste kui naiste omaga sarnaneb ja enamasti samastun ma ikka raamatute ja filmide meeskangelastega (kui nüüd Xenat mitte arvestada ;) )Aga eks loomariigis esine ikka anomaaliaid. Seesama keskkooliaegne pinginaaber ütles alles hiljuti kohtingult naastes – no vot täna ma kohtusin sellise mehega nagu Raine…