Perfektsionismist vabanemiseks...

...on päris mitu moodust. Kõige tõhusam on kooselu teise perfektsionistiga. Ilmselgelt ei ole võimalik näiteks kardinapuud üles riputada kahel täiesti erineval perfektsel moel, seega tuleb ühel leppida teise isiku perfektse lähenemisviisiga. Võib praktiseerida kordamööda, siis kestab kooselu kauem. Ennem oleks soovitav kokku leppida, et kumma kord on. Vabaneda.

Veel parem on, kui perre sündivatest lastest saavad ka perfektsionistid. Eks ta muidugi keeruline ole mingeid ühisettevõtmisi korraldada ja otsustada, mis värvi ikkagi peaks olema suure toa diivan, aga jällegi saavad neli viiest oma perfektsionismist vabanemist rahumeeles praktiseerida. Ideaalis võiks kodus olla samal ajal mitu vaikset nurka, kuhu vabanejad taanduda saavad või siis iseloomu eripärade tõttu mõni poksikott.

Siis on veel võimalus parimate sõpradega kokku leppida, et nood iga vähekese aja tagant kas helistaksid, messiksid või veel parem, külla tuleksid. Et kui oled mingi asja perfektselt tegemisse nii süvenenud, et unustad söömise ja pesemise, sest kirjatüki kolmanda lõigu neljas lause vajab lihvimist.... juba neljasajandat korda... siis vähemalt toob telefonihelin sind korraks maa peale ja sa saad aru, et lausel pole tegelt häda midagi ning sina ise oled hoopis oma perfektsusesse perfektselt kinni jäänud.

Absoluutselt vastunäidustatud ning pigem vastupidist efekti omab kodakondsete näägutamine. Et küll sa oled jobu, ma juba kaks tundi tagasi ütlesin sulle, et see pilt siin seinal on täiesti sirgelt, aga sa ikka käid nagu lollakas oma loodi ja joonlauaga ringi. Perfektsionist kuulab näägutamise ära ja kulutab perfektsuse tagaajamisele kahekordselt kauem aega.

Näägutamise asemel võiks perfektsionisti mitteperfektsed kodakondsed juhtida ühte asja liiga kauaks ideaalseks lihvima jäänud perfektsionisti sujuvalt järgmiste perfekteerimist vajavate juhtumite juurde. Kui ikka kass on köögi kapi peal tuuseldades kulbiriiuli viltu ajanud, siis on suure toa pilt hetkega loodis ning perfektsionist kõigi oma tööriistadega köögis.

Tegelikult on asi muidugi palju lihtsam. Kui tõeline perfektsionist on otsustanud, et tal on vaja oma perfektsionismist vabaneda, siis ta seda ka teeb. Perfektselt. Ja kui talle tundub, et maailmal on teda just sellise perfektsionistina vaja, siis ta selleks ka jääb. Samuti perfektselt. 

La la la...

Ma poleks kunagi arvanud, et ühte filmi on võimalik kokku koguda nii suurel  hulgal klišeesid, stampvõtteid, stereotüüpseid lähenemisi ja mittemidagiütlevat muusikat. Aga loomulikult on see võimalik. Ja selle eest antakse hulgaliselt kuldseid gloobuseid ka. Igaühele oma, muidugi.

Mis siis viga on? Film nagu šokolaadiassortii. Boy meets the girl või õigemini tüdruk kohtub poisiga. Loomulikult unistab tüdruk näitlejaks saamisest ning poiss on andekas kuid vaene klaverimängija. Ma üldse aru ei saa, miks ei võiks kasvõi ühel korral olla vastupidi. Et tüdruk on klaveri taga ja mängib midagi südamesse minevat ning poiss vaatab ja armub esimesest silmapilgust. Ega mul ei ole muidugi mingit isiklikku tagamõtet selle stseeni taga... oh ei... Selge see, et esialgu punnivad mõlemad vastu, kuid on ilmselge, et neid seob midagi enamat kui unistused, mis täituda ei taha. Sest oo jaa, me ju unistame ning oma unistustest ei  tohi loobuda, nende täitmise nimel ei tohi allahindlusi teha, oma ideaalidele tuleb kindlaks jääda, muidu... jätab tüdruk su maha. Ja ilmselgelt on naine see nõrgem pool, kes ise hakkama ei saa, vajades meespoole sõnajõudu ja tagant tõukamist, sest naisel on väga madalaks kiskuv enesekindlus. Äpu ühesõnaga.

Alguses on kõik  hästi. Armumisega kaasnevad tantsud taevalael ainult tähed jalge all poolkaaluta olekus, ja reaalsustaju kadumine. Intellektuaalsed vestlused ja romantilised õhtusöögid küünlavalgel kuuluvad raudvarasse, nende vastu pole mõtet vaielda. Nagu imeväel on mees ka suurepärane kokk ja lolluste väljamõtleja, sest keegi ei taha armununa igavuse kätte ära surra. Lahtine kabriolett on klassika. Autopasun samuti. Filmi algusest on möödunud 27 minutit ning ma kaalun tõsimeeli stop nupule vajutamist, siis aga otsustan, et kui ma Viiskümmend halli varjundit suutsin ära vaadata, ei saa ma ometi praegu alla anda. Ühtegi päris sügavalt piinlikku hetke polegi ju veel olnud.

Ja siis see tuleb. Tüdruk otsustab, et mehel ei olegi õigus ise otsustada, mida ta teeb ning mees vastutasuks solvab tüdrukut hingepõhjani. Palju õnne. Lähme nüüd peksame päid vastu seina, loobime kõikvõimalikke veel mitte kasutatud klišeesid põrandale laiali, trambime neil otsas ja lõikame klaasikildudega paar veeni ka läbi. Ja muidugi anname tüdrukule võimaluse kuulsaks näitlejannaks saada, produtsendile mehele minna, audreyhepburnina uhkelt oma vanasse töökohvikusse kõndida, seekord siis teisel pool letti kohvi tellima, mehe unistuse täidame ka otse loomulikult, las ta avab oma džässiklubi ja tunneb rõõmu muusika tegemisest, sest nüüd tuleb ju kogu filmi tipphetk. Naine jalutab paha aimamatult oma mehega koos endise armastatu klubisse ja muidugi nende pilgud kohtuvad. Hetkega antakse meile teada, mis kõik oleks võinud olla, kui inimesed oleks suutnud tajuda, mida nad tegelikult tahavad. Kui nad oleksid julgenud otsustada, et armastus on kõik, mida nad vajavad. Kui nad oleksid suutnud valida tee, millel kahekesi kõrvuti käia, mitte teineteise ees või taga või mööda toanurki. Kui ainult...

Aga ei, aga ei... sul teisel pool vett... on aru ja mõistus veel peas... Valikud on meie eest tehtud ja võibolla ongi nii parem, sest mis sest armastusest ikka, läbi raskuste me ju sinna tähtede poole püüdleme ja egas Hollywood ei jõua ka kogu aeg õnneliku lõpuga filme vorpida. Ega selles polegi tegelikult point. Õnnelikus lõpus ma mõtlen. Point on pigem selles, et suur hulk inimesi on suutnud ennast la la la maailmaga nüüd ära samastada, et võibolla nad julgevad endale õhtul salaja peeglis ootsa vaadata ja küsida – mida ma tegelikult siit elust tahan. Tahta võiksin. Tahta julgeksin. Tahta oskaksin. Sest kui me küsida ei oska, siis ei tule kusagilt ka vastuseid mitte.

Aga kurat see muusika oli ikka hale.... 

Asjalikuks hakkamine...

...peaks aasta alguses kuidagi lihtsamalt õnnestuma, või mis? Uus aasta ja uued eesmärgid ja lubadused ja nii edasi. Tegelikkuses pole mingit vahet, mis aastaaeg õues on või millist tundi kell näitab, kui sul inspiratsiooni pole, siis sinust asja ei saa. Teistele sind ümbritsevatele isikutele ei ole see muidugi mingi vabandus, nemad ootavad ikka sinult pärleid... vaata ise, kust mudast sa nad välja õngitsed. Ja mutta tulebki minna. Seekord siis loovkirjutamise mutta. Mida see tähendab? Õngitsed oma alateadvusest või siis ümbritsevast keskkonnast välja märksõnad, paned kirja ja siis nendega kirjutadki. Kas jutu või luuletuse, see on sinu enese vaba valik. No näiteks nii:

KURBUS

KILP

KAITSE

KINGITUS

KEERLEMA

KUTSE

KASS

KALLISTUS

KUMMALINE

KESTAB

KIUSAMINE

KUIVANUD

KIBUVITS

KÕIGE

KLASSIKALINE

Sõnade ülestähendamist ei ole vaja reguleerida, las tulevad need, kes tulevad, pärast selgub, milliseid vaja läheb, milliseid mitte. Luuletuse mõistes on parim, kui sõnad algavad kas sama tähega või on neil mingi muu sarnane loomus. Siinkohal pean selgituseks ütlema, et kuna sõnad on elusolendid, siis ei saa nad olla mis vaid on kes.

Kui sõnu rohkem pähe ei tule, siis saab hakata neid kokku kirjutama. Tavaliselt läheb mitu varianti enne kui asjal üldse mingi mõte sees on. Vilunud kirjutaja teeb kohe šedöövrid valmis. Minul läheb suurem hulk aia taha. Metsaläinute hulka kuuluvad näiteks sellised:

kes kurbust varjab kilbi taha

see kaitseb end kiusamise eest

jääb keerlema ukse taha

ka kõige kogenum mees

Tegelikult ei lähe ükski lausejupp päris untsu, sest ainult läbi sõnadega mängimise jõuad paremate fraaside juurde, niisama ei juhtu midagi. Kõige lihtsam on muidugi uued sõnad võtta, kui tundub, et mäetipp kättesaamatusse kaugusse libiseb, aga... julge naise rind on teadagi...

Seega. Kunagi ei või teada, millal paberile jõuavad sellised read:

kummaline

on kutse

kurbuse kilbi taga

kas kaitsta end

või mitte?

üks kallistus

kisub kaitserüü maha

klassikaline

kas pole?

Tulnukate olemasolus...

...ei ole mina mitte kunagi kahelnud. Eks ma muidugi olen püüdnud aastate jooksul endale igasugu visioone ja kujutlusi silme ette manada, et kes nad on ja millised ja kus nad on... lisaks üritanud ära vaadata ja tutvuda kõigi teiste asjast huvitatute kujutluspiltidega ehk siis vaadanud ära kõik niinimetatud ulmefilmid ja lugenud portsude kaupa vastavasisulisi raamatuid. Vastavalt meeleolule ja sarkasmi kangusastmele olen kas nõus olnud või kirglikult vastu vaielnud, aga enamasti jõudnud järeldusele, et kõik on võimalik. Pärast tänast Artises käiku ja filmi „First Contact“ äravaatamist sain ma lõpuks aru, et nii ongi. Võttis ikka aega onju.

Tegelikult ei seisnud filmi mõte minu jaoks üldse mitte tulnukatemaailma olemasolus või nende võimes kanaldada läbi inimeste või isegi mitte selles, millal ja mil moel meie ja nende maailma vaheline korralik kontakt aset võiks leida. See võib huvitada meie pragmaatilise maailmavaatega persoone, kellele teaduslik tõestus on A ja O ning kes vajavad käegakatsutavaid tõendeid, no näiteks et vaat siin laua peal on pirn ja pirn on ta selle pärast, et me oleme niimoodi kokku leppinud. Filmi põhisõnum oli hoopis see, et meie olemasolu ainsaks põhjuseks siin füüsilisel tasandil on omandada uusi kogemusi ja areneda. Eiei, mitte kulutada maa ressurssi asjade vorpimiseks, valitseda looduse ja loomade üle, tekitada arutul hulgal prügi, osta endale hunnikute kaupa mittevajalikke asju, sundida teisi olendeid enda heaks midagi tegema või toimetada alandliku ja kuulekana kusagil pimedas nurgas. Me oleme kõik valgusolendid, täiusliku energia ja kõigi võimalustega arenguks. Ma isegi ei tea, kuidas on võimalik, et me selle ära unustasime. Nagu oleks kogu inimkonda mingil hetkel tabanud hullumeelne amneesia. Õnneks hakkab see nüüd lõppema. Oleme sisenenud transformatsiooniajastusse. Aga et mitte väga stereotüüpidesse kinni jääda, siis teeme nii, et kõigist ei saa liblikaid. Kuigi jah, liblikas on samamoodi ainult meie kujutluse vili, seega, vahet pole. Võime ka kõik liblikad olla. Sest...

Maailmakõiksusel on ainult viis reeglit:

mina eksisteerin,

kõik mis on, on siin ja praegu,

üks on kõiksus ja kõiksus on üks,

mida annad, seda saad vastu,

kõik muutub, välja arvatud neli esimest reeglit.

Siia polekski nagu midagi lisada. Kelle vibratsioonitasand on iseendaga kooskõlas, see saab aru, kellel veel ei ole, on osake üleüldisest jätkuvast mälukaotusest. Ja ärgem unustagem, et aega ei ole. Või õigemini – aeg on ka kogu aeg ja igal pool. Sest kõik on olemas kogu aeg. Filmis seletati see tegelikult lahti peaaegu et puust ja punaselt. Ehk siis – oletagem, et oleme tavalisele filmilindile jäädvustanud mingi tegevuse. Seda linti vaadates on igal kaadril üks liikumatu pilt. Mitte midagi ei toimu. Liikumine leiab aset ainult siis, kui kaadreid järjest vaadata. Aga neid võib ja saab vaadata ka hoopis teises järjekorras. Ise valid. Teine näide – see, et sina hetkel vaatad ühte telekanalit, ei tähenda, et samal ajal ei oleks sadadel teistel kanalitel mingi muu saade. Lihtsalt sina oled valinud endale just selle kanali. Maailmakõiksus on täis lõputuid võimalusi, aga nad eksisteerivad kõik ainult nüüd ja praegu. Ja see, milliseid kanaleid sina endale ligi tõmbad, oleneb otseselt sellest, kas sa lubad oma täiuslikul vibratsioonil seda teha või kannad sa enda ümber soomusrüüsse varjunud tigedaid parasiite, kes takistavad vajalike asjade kohalepääsu ning ei lase mittevajalikel sinu juurest lahkuda. Ja otse loomulikult oleneb su maisel füüsilisel tasandil eksiteerimise jooksul saadud kogemuste olemus ja kvaliteet sinu enese isiklikust kirest. Et mis sind huvitab. Mis sind ekstaasi viib. Milliseid kogemusi sa otsid ja mida sa vajad. Elada saab ka silmad pärani kinni. Vist. Võibolla.

Niisiis on meie enda vaba valik, kas elada tulnukatena iseenda füüsilistes kehades ja toita parasiite enda ümber või... Mina igastahes kavatsen minema lennata. 

Grafomaniaki märkmed Gaia Akadeemia magistriaastast

Kõik juhtub õigel ajal või siis mingil teisel ajal.

Kõik õiged inimesed on kohal, lihtsalt mõned jäävad vahel hiljaks. 

Plaani on mõtet teha küll, siis saab pärast arutleda, kui hea plaan oli ja kui vähe sellest välja tuli nii nagu planeeritud.

Lõpptulemus pühitseb plaanist mitte kinnipidamise.

Kui õiget sõna pole olemas, või see ei kanna endas õiget mõtet, siis tuleb see teha: koosolemine ja kaastunne on tegelikult KOOSTUNNE ja ülistav alandlikkus on ÜLENDLIKKUS.

-          Täpsustus eelnenud märkmele: kui uut sõna kohe üles ei kirjuta, siis päev hiljem seda enam ei mäleta.

-          Täpsustuse laiend: eriti hull on asi siis kui sõna looja ise ka ei mäleta.

Ringienergia toimib ka nelinurkses ruumis. Ja ka kaks inimest saab moodustada ringi.

Trollisarvede hooldamisest saab kirjutada romaani. Igaüks ise teab, millist trolli ta mõtleb.

Vaja on karuhirmutist, sest hernehirmutis hirmutab ainult herneid.

Šamaanitrummi saatel hüppavad väikesed karvased roosad jänesed rõõmsalt pilve pealt alla ja nendega ei juhtu midagi halba.

Kui meil oleks ühisteadvus, siis tunneksime ja teaksime kõigist kõike ja kogu aeg. See oleks päris hirmus.

Kui keegi esitab sulle küsimuse: mida sa oled oma elus tänu Gaia akadeemias õppimisele ka reaalselt muutnud, siis tuleb talle vastata – See on väga hea küsimus, arutlegem selle üle pärast kohvipausi!

Mõni akadeemik suudab teise akadeemiku poolteist tundi kestnud jutu kokku võtta paari väga hästi konstrueeritud ja selgelt mõistetavasse lausesse.

-          Täpsutus: kui seda lauset kohe üles ei kirjuta, ei mäleta seda hiljem mitte keegi.

Kui ma ei tea, kes ma olen ise ning kuhu ma maailmakõiksuses asetun, siis ma võin koolis looduskaitset ja prügi sorteerimist õppida, aga see ei tee minust veel teadlikku ilmakodanikku.

Olgu muu söögiga nagu on, aga munaga kiluvõileib peab olema. Kunagi ei või teada, kelle päeva see päästab.

Ruumihoidja vasakule käele ei ole mõtet istuda. Kui just ei taha iga kord juturingi alustada.

Elus püsimiseks ei olegi iga kord filosoofiat vaja, piisab sellest, et tead, kuidas sooja saada ning kõhtu täita. Seega on maailma lõppedes kõige suuremas hinnas praktiliste oskuste ja kuldsete kätega olevused. Pole vahet, kas mees või naissoost.

Nähtamatu maailma nägemiseks tuleb vaadata, mitte käia silmad pärani kinni.

Ka kuu võib olla spiraalne. 

Ma ei ole mitte kellegi teise kui iseenda jaoks.

Ma võin ju teha plaane, aga universum paneb lõpuks paika nii selle, mis juhtub, kui selle, millal see juhtub ning kes ellu jääb. 

Nii om. 

Mul on maailma parimad naised!

Päriselt ka. Sõpradega mitukümmend aastat peaaegu et kommuunis elamist annab silmad ette ükskõik millisele abielule. No ei tea näiteks abikaasa suurt midagi sinu menstruatsioonitsüklist või kasvama hakanud sünnimärkidest või kui mitu hambaauku sul on või milline kleit enam selga ei mahu, aga sõbrad teavad. Kõike. Ega nende eest pole mõtet midagi varjata ka. Nagunii pinnitakse see ühel hetkel välja. Ja ka see on üsna loomulik, kui kokkusaamisel kismaks läheb, sest ega siis oma naistele tuleb kõik näkku välja öelda ja ei ole siin pirtsutamist midagi. Kes siis veel sulle sinu tõelist mina näitab, kui mitte sõbrad. Tõe huvides peab muidugi mainima, et mina vahetevahel vaikselt koos meestega kööki või kuhugi mujale varjatud paika peitu poen (teadaolevalt mees nagu ma olen), sest eks meestel ole ka vaja pisut kurta oma naiste üle ja kellele siis veel, kui mitte teisele mehele. Kommuunis on kõik avalik ja kõik kuulub jagamisele, ikka põhimõttel, et kui mul on, siis on sinul ka. Eks meil ole muidugi kõik rollid ära jaotatud. Tiia näiteks on meie peakorraldaja ja boss, tema sõna on seadus. Need nädalad, kui Tiia tööl on, katsume me kuidagi ellu jääda, ses mõttes et vegeteerime miskit moodi, et siis bossi koju saabudes kõik ohjad tema kätte anda ja elust rõõmu tunda. Ingrit on meie pedagoog ja proua Filifjonka. Ma ei usu, et keegi teine nii palju kedagi kunagi korrale kutsuks või moraalikoodeksile ja korralikult käitumisele osutaks, kui Ingrit. Marike on meie joogaguru ja veidrate raamatute lugeja. Ma polnud isegi kuulnud miskist raamatuvahetusest, aga Marikesel on kogu aeg tänu sellele niskesi raamatuid kodus nagu „Ma tapsin roti“ näiteks... Peale selle surfab ta pidevalt internetis ning kui Laiusel kellelgi nett aeglane on, siis nähtavasti tänu Marikesele, kes selle kõik ära kasutab. Mariell on meil hetkel kuuvarjutaja rollis, see tähendab käib Soome elama ja viibib meie juures ainult ühe pooliku kuufaasi mitme kuu peale. Aga see-eest saab temaga Skaipi kasutamist harjutada. Mariell sebib tegelt kogu aeg ringi ning teeb midagi, ehk siis Figaro siin Figaro seal. Harvad on need juhud, kui helistad ja ta ongi kodus. Päriselt. Siis saab minna kohvile. Ja pooled mured ära rääkida. Taimi teab kõike ja kõigest. Mul pole mõningatest asjadest halli aimugi, mida Taimi juba teab. Lisaks on ta kiirreageerimise proff. Mitte kõik pole võimelised endale õhtuks teatrietendust organiseerima kui on avastanud, et tasuta piletid aeguvad just selsamal päeval. Mina... mina olen lihtsalt tänulik, et mul on mu naised ja et nad mind maha pole jätnud. Ma tean, et meie abielu pole mitte vaikselt ja rahulikult voolanud ning oma kooselu jooksul oleme üle elanud nii mõndagi, aga... mitte miski pole parem kui ennast sõprade seltsis hingetuks naerda ja viimnegi võhm välja tantsida. Elagu meie!