Olgu see mulle...

...õpetuseks, et kui internetis on bussi saabumise ja lennuki väljumise vahel piisav ajavaru, siis päriselus ei pruugi seda mitte olla. Polnud küll esimene ja ka mitte viimane kord, mil ma küüsi närides Tartu-Riia bussi teosammul kulgemist üle pidin elama, aga lennukile me siiski jõudsime ning tegelikult ei jäänud üldse hiljaks. Riia lennujaam on selline kodune moodustis, küll mitte nii armas ja mugav nagu Tallinna lennujaam, aga ette rutates võib öelda, et meie tagasituleku bussiootamisaeg, ehk kolm tundi, möödus Riia lennujaama Lido söögikohas päris mõnusalt. Toit oli maitsev ja vaatepilt tore – 28kraadise kuuma käes askeldasid plekk-katusel töömehed, kelle katuseparandamise tehnika jäi minule küll mõistatuseks, aga musklis pruunid käsivarred kompenseerisid selle täielikult. 

Tegelikult oli meie reisi sihtkohaks hoopis Cramlington Suurbritannia saare peal, kuid sinna saamisega kaasnes pisut tunne-oma-kodumaad meenutav marsruut. Kõigepealt siis Riia, kust suundusime hoopis... Kopenhaagenisse.  Ja kuigi ma tegelt kuulun vist küll juba kuldlendajate hulka, siis Air Balticuga lendasin ma täitsa esimest korda ning otse loomulikult üllatas ta mind oma 'grasshopperiga' :) Teate ju küll - propellerid kahel pool, kõigepealt hakkab üks keerlema, siis roomab masina käimalükkaja teise propelleri turbiini ning hakkab seda käsitsi ringi ajama... lärm on mõnus ja kogu lennu ajal kisub pilk nagu iseenesest aknast välja, et kas propeller ikka käib veel ringi või on mees juba väsinud... 

Kopenhagenisse me siiski kohale hüppasime ning kuigi olen selles linnas juba korra orienteerumist teinud, aga kuna mälu pole enam see mis ta kunagi oli, siis on täitsa tore vanu kohti uuesti avastada. Lennujaamast linna sõitsime seekord metrooga ning kuna lennujaamas võib endal kõik taskud tasuta linna kaarte täis toppida, siis polnud orienteerumine üldse keeruline. Otsustasime hommikusöögi kasuks botaanikaaia klaashoone terrassidel ning ignoreerisime täielikult fakti, et nii kohv kui võileib maksis tegelikult hingehinda.

 Aias ringi uidates kohtusime kummalise noormehega, kes palus meilt luba end pildistada kuna ta tegelevat mingi fotokonkursi värgiga... no kes seda teab, eks me pärast näe, kui meie nägudega fotoshopitud alasti pildid kusagil välja ilmuvad... 

Kui mitte arvestada fakti, et kogu linn oli täis jalgrattal kihutavaid kodanikke ja üldse vedeles neid rattaid iga nurga peal, siis on Kopenhagen täpselt samasugune nagu Oslo või Stockholm või Hamburg või Bremen... Ja ega tegelt see linnatänavaid pidi kondamine polegi minu suurim unistus kunagi olnud, ikka teatud kohad ja detailid on need, mis külastusest meeldejääva seikluse teevad. Seekord siis Gefjuse purskkaev, mille vee-energia oli fantastiline ja väljanägemine muidugi ka. Seda et tegu on abiellumata naiste jumalusega skandinaavia mütoloogias ning et ta tegelikult kujutab endast nelja härjaga merd kündvat naisolevust, sain ma muidugi teada alles hiljem kodus guugeldades... 

Täpselt sama efektiivseks osutus guugel valküüride küsimuses – et kes nad siis ikkagi olid ning mida nad tegid, sest valküüri kujutav skulptuur Churchilli nimelises pargis Stockholmi kesklinnas, on tohutu energia-allikas. Midagi täiesti müstilist on selles olevuses – ta mõjub nagu ajas peatunud hetk... et siis järgmisel sekundil edasi tormata... 

Loomulikult kuulus meie marsruuti ka väike õnnetu merineitsikene, kelle juures oli rahvamasside kogunemist  märgata. Üksinda ta seal kivil istub, inimesed tunglemas temast meetri kaugusel, et saaks ikka parimat pilti koos temaga. 

Kujukese juures hakkas meile silma üks moslemimaailma meesterahvas koos kahe naisega – üks neist kombekalt pikka riietatud ja peakattega ning teine minikleidis, kontsade ja meigiga. Sellest viimasest tehti siis igal võimalikul viisil fotosid – küll selle lilleklumbi ja tolle kujukese juures. Kogu selle kummalise häppeningi tagamaad jäävad küll mõistatuseks, aga mingil põhjusel ei tundunud need just kõige süütumad. Samas, ei tohiks ju ainult välise vaatluse põhjal mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha, eksole. Veel üks tore mälestus Kopenhaagenist – anglikaani kirik, kus kaks vanadaami tulijaid tervitamas ning kõigilt küsimas nende päritolumaad, et siis kastist välja tõmmata just selles keeles kirja pandud kirikut tutvustav lehekene. Tegi südame soojaks ning täitsa iseenesest sai neile paar auguga taani raha annetatud. 

Ma ei teagi, mis värk nende auguga metallrahadega on – taanis ja norras ja... tuleb guugeldada :) Igatahes kõiksugu poekesed ja marketid jäid meie rahast seekord ilma, sest shoppingule me kohe kindlasti ei tulnud. Ja tegelikult on viis tundi Kopenhageni kesklinnas täiesti piisav aeg, et endale kujutluspilt manada ning tunda, et selle koha olen ma nüüd ära näinud. Kuni järgmise lennuvahetuseni...