Pildikesi Muhumaast ja Saaremaast...

...ehk kuidas vana hea Nuustaku ikka ja jälle Pariisile silmad ette teeb.

Esimene – praamilesõit Virtsus. No tuleme käsu peale pool tundi enne väljumist kohale. Ikkagi buss ja lapsed ja mine-sa-tea-mis-kõik-juhtuda-võib. Mobiiliga registreerida ei saa, sest see mobiil, millega pilet seotud on, ei anna tõkkepuu ees lehvitades miskit levimärki. Lehvitame siis päris piletit, saame rajale. Vaatame igatsusega sadamas seisvat laeva, aga ei-ei, meie laev alles tuleb seal paarisaja meetri kauguselt. Kellaaeg tiksub. Viie minuti pärast peaksime juba väljuma. Ja oh imet! Masinad maha-masinad peale, kõik toimub ahvikiirusel ning... me väljume aint kuus minutit graafikust hiljem. Respekt!

Teine – Muhumaal on isegi Konsumi poed kirivöö mustriga kaunistatud! Ja rasket välisust hoiab kinni pisike linalakk poisike, kelle ema sealsamas pangaautomaati klõbistab. Kogu meie rahvamass valgub sisse ja poisike muudkui mängib uksehoidjat... Pärast siseneme koos – seekord hoian mina ust temale :)

Kolmas – ai-ai-ai, kuidas siis nii rumal saab ikka olla, et sõita Orissaarde lõunatama ning mitte mäletada, et seal staadionil kasvab Euroopa aasta puu... näitlejaoskused tuleb vahel sekundi murdosa jooksul mängu panna... Tamm ise on na nirukene, haav sisse langenud ning tühjust täis, st ei kuulnud teda hingamas. Aga nagu Aleksei ütles – ei ole vaja igasugu puid kallistada ning teha nägu, et jaa-jaa ma kuulen küll, et ta ütleb midagi. Jahm.

Neljas – Saaremaal on minutid vähemalt kolm korda pikemad kui mandril. Kui muidu tavaliselt liigub ekskursioonide ajal kell kiiresti ning on tegu, et graafikus püsida, siis Saaremaal jõudsime igale poole lausa tunde varem ning... ei suutnud kuidagi leppida sellega, et vahel võib olla ka niisama ja kiiret polegi kuhugi... ning põldudel vohab mooniväli ja ühtegi euroliidu tšinovnikut pole näha... 

Viies – Angla tuulikumäe suurima tuuliku kõige kõrgemal korrusel kohtusin meeleheitlikult vastu akent peksleva koerliblikaga. Päästeoperatsioon lõppes õnnelikult, liblikas kohendas oma räsitud tiibu mu peopesal ja lendas siis uuesti kõrgustesse.

Kuues – Kaali kraater... pärastlõunases päikeses... vihmasabinas... öövaikuses... hommikukohvi juues... päripidi ringe tehes... vastupäeva ringitades... veest kaane otsides... kividel kõõludes... kõrgel serval kivil istudes... vähemalt seitsme eri keele kõla kajades... ja minu puu – ikka seesama, kes minuga räägib... can you hear me calling your name?

Seitsmes – külakiik on ikka üks ütlemata vahva asi!

Kaheksas – alati tasub usaldada oma seiklusvaimu ning astuda kõrvale ettemääratud rajast. Siis jõuab näiteks sellisesse kohta nagu Ohessaare pank – maailma lõpus oma väikese armsa tuuliku, lapikute kivide, mühiseva mere ja sooja rabarberi-purukoogiga on ta igaveseks ajaks igavesti end mu mäslevasse südamesse kirjutanud. Auguga kivist rääkimata.

Üheksas – Muhumaal elavad triibulised hobused! Ei, siiski mitte... valged triibud mustal nahal... tark nagu hobune, jonnakas kui eesel – just, see on sebra. Ilmselgelt ignoreeris ta meie lähenemiskatseid ning näitas oma meelsust sellega, et üritas end puuaiast välja närida... kui eesli jonnakust arvesse võtta, siis mina oleksin tema omanike asemel üsnagi ettevaatlik, muidu võib ühel hommikul olla nende naabri aias mitte ainult känguru vaid ka triibuline hobune. Ah jaa, kängurud elavad ka Muhu saarel. Ja jaanalinnud. Tegelt ikka õudne elu sel jaanalinnul – no mõtle ise, sa näed 160 kraadi laiuselt ja kahe kilomeetri kaugusele absoluutselt kõike, aga sinu aju on nii tilluke, et sa EI SAA ARU, mida sa näed... ja sa unustad ära, et hetk tagasi sa just munesid muna... how weird is that...

Kümnes – paljasjalgne Raine jookseb mööda Sõrve sääre kiviklibust randa, et maailma servale jõuda, jalad märjaks ja merevahuseks saada... üksi... nagu ikka...