...ehk kuidas vana hea Nuustaku ikka ja jälle Pariisile
silmad ette teeb.
Esimene – praamilesõit Virtsus. No tuleme käsu peale pool
tundi enne väljumist kohale. Ikkagi buss ja lapsed ja
mine-sa-tea-mis-kõik-juhtuda-võib. Mobiiliga registreerida ei saa, sest see
mobiil, millega pilet seotud on, ei anna tõkkepuu ees lehvitades miskit levimärki. Lehvitame siis päris
piletit, saame rajale. Vaatame igatsusega sadamas seisvat laeva, aga ei-ei,
meie laev alles tuleb seal paarisaja meetri kauguselt. Kellaaeg tiksub. Viie minuti
pärast peaksime juba väljuma. Ja oh imet! Masinad maha-masinad peale, kõik
toimub ahvikiirusel ning... me väljume aint kuus minutit graafikust hiljem. Respekt!
Teine – Muhumaal on isegi Konsumi poed kirivöö mustriga
kaunistatud! Ja rasket välisust hoiab kinni pisike linalakk poisike, kelle ema
sealsamas pangaautomaati klõbistab. Kogu meie rahvamass valgub sisse ja poisike
muudkui mängib uksehoidjat... Pärast siseneme koos – seekord hoian mina ust
temale :)
Kolmas – ai-ai-ai, kuidas siis nii rumal saab ikka olla,
et sõita Orissaarde lõunatama ning mitte mäletada, et seal staadionil kasvab
Euroopa aasta puu... näitlejaoskused tuleb vahel sekundi murdosa jooksul mängu
panna... Tamm ise on na nirukene, haav sisse langenud ning tühjust täis, st ei
kuulnud teda hingamas. Aga nagu Aleksei ütles – ei ole vaja igasugu puid
kallistada ning teha nägu, et jaa-jaa ma kuulen küll, et ta ütleb midagi. Jahm.
Neljas – Saaremaal on minutid vähemalt kolm korda pikemad
kui mandril. Kui muidu tavaliselt liigub ekskursioonide ajal kell kiiresti ning
on tegu, et graafikus püsida, siis Saaremaal jõudsime igale poole lausa tunde
varem ning... ei suutnud kuidagi leppida sellega, et vahel võib olla ka niisama
ja kiiret polegi kuhugi... ning põldudel vohab mooniväli ja ühtegi euroliidu tšinovnikut pole näha...
Viies – Angla tuulikumäe suurima tuuliku kõige kõrgemal
korrusel kohtusin meeleheitlikult vastu akent peksleva koerliblikaga. Päästeoperatsioon
lõppes õnnelikult, liblikas kohendas oma räsitud tiibu mu peopesal ja lendas
siis uuesti kõrgustesse.
Kuues – Kaali kraater... pärastlõunases päikeses...
vihmasabinas... öövaikuses... hommikukohvi juues... päripidi ringe tehes...
vastupäeva ringitades... veest kaane otsides... kividel kõõludes... kõrgel
serval kivil istudes... vähemalt seitsme eri keele kõla kajades... ja minu puu –
ikka seesama, kes minuga räägib... can you hear me calling your name?
Seitsmes – külakiik on ikka üks ütlemata vahva asi!
Kaheksas – alati tasub usaldada oma seiklusvaimu ning astuda
kõrvale ettemääratud rajast. Siis jõuab näiteks sellisesse kohta nagu Ohessaare
pank – maailma lõpus oma väikese armsa tuuliku, lapikute kivide, mühiseva mere
ja sooja rabarberi-purukoogiga on ta igaveseks ajaks igavesti end mu mäslevasse
südamesse kirjutanud. Auguga kivist rääkimata.
Üheksas – Muhumaal elavad triibulised hobused! Ei, siiski
mitte... valged triibud mustal nahal... tark nagu hobune, jonnakas kui eesel –
just, see on sebra. Ilmselgelt ignoreeris ta meie lähenemiskatseid ning näitas
oma meelsust sellega, et üritas end puuaiast välja närida... kui eesli
jonnakust arvesse võtta, siis mina oleksin tema omanike asemel üsnagi
ettevaatlik, muidu võib ühel hommikul olla nende naabri aias mitte ainult
känguru vaid ka triibuline hobune. Ah jaa, kängurud elavad ka Muhu saarel. Ja jaanalinnud.
Tegelt ikka õudne elu sel jaanalinnul – no mõtle ise, sa näed 160 kraadi
laiuselt ja kahe kilomeetri kaugusele absoluutselt kõike, aga sinu aju on nii
tilluke, et sa EI SAA ARU, mida sa näed... ja sa unustad ära, et hetk tagasi sa just munesid muna... how weird is that...
Kümnes – paljasjalgne Raine jookseb mööda Sõrve sääre
kiviklibust randa, et maailma servale jõuda, jalad märjaks ja merevahuseks
saada... üksi... nagu ikka...
No comments:
Post a Comment