...on kassi nurr, karvased käpad su õlal ja uduõnnetu
ilme silmades, kui sa ta sülest maha paned. Ja las mulle jääda see illusioon,
et peremees olen ju mina, mitte kass...
...on täiesti tundmatu koera silmades, kes äkitselt su
ära tunneb, su juurde tuleb ja oma koonu sulle pihku asetab. Ja ärge tulge
mulle ütlema, et võõraste koertega ei tohi rääkida...
...on veevannist päästetud nahkhiire lend õhtuhämaruses. Ja
las ma arvangi, et see on tema, kelle värisev süda mu peopesas peksles...
...on kalli inimese käed su ümber, mis sest, et ainult
unenäos. Ja las ma usungi, et see on mu elu teine reaalsus, mis vahel sellest ’õigest’
reaalsusest rohkem tõelisem tundub...
...on just õigel hetkel õige muusikapala kõlamine, mis
võtab hinge kinni, keerab südame rütmi tuksi ja sõidab sust üle nagu jaapani
kiirrongiga...
...on täiesti huupi raamatupoest riiulilt haaratud
raamat, mis oleks nagu su enese kirjutatud, sest iga viimanegi kui lõik selles
raamatus on mõtted su enese peas, tunded su enese hinges ja sõnad su enese suus
– „...and all your previous lives and experiences have only one purpose – to be
manifested in this very moment...“
...on kolmepäevase koosolemise järel sulle nüüd enam
mitte võhivõõra inimese sõnad – „You are not Rainy, you are sunshine“. Ja las
ma ollagi kõigile välismaalastele just Rainy, sest vihmaga kaasneb ju päike ja
vikerkaar...
...on see, kui sa vaatad peeglisse ja ütled iseendale – „Raine,
sa oled küll vana ja kole, aga mul on nii hea meel, et sa oled õnnelik selle
elu üle, mis sulle antud on“. Ja las see ollagi minu suurim armastusavaldus
mulle enesele...
...on igal pool mu ümber nii suurtes kogustes, et tahaks
peatada aega, et sekund sekundi haaval kõike seda enesesse ahmida ja talletada.
Ja las ma kaon ja lahustun nende sekundite sisse... my private emotion
No comments:
Post a Comment