Kui meie pere peaks end korilusest ära elatama...

...siis me sureksime arvatavasti välja. Või siis oleme elu lõpuni jänesekapsadieedil. No käisin mina ka siis metsas täna. Kaua sa ikka vesise suuga Näguderaamatu kukeka-pilte vaatad. Kuigi ma tegelikult miski metsas kondaja ei ole, siis lapsepõlvest ikka mäletan, et kukekad on häbelikud, varjavad end sambla sees ja tavaliselt nendes kohtades, kus sina neid üles ei leia. Lisaks on neil kollaste kaselehtede kamuflaaž iga kell varnast võtta. Üksi ma poleks isegi mõelnud mineku peale, aga teadjanaistega koos võib ju ära käia. Käisime. Kohe kahes metsas käisime. Minust oli välhemalt niipalju kasu, et ma kohaliku ’lõukoeraga’ juttu ajasin, sel ajal kui teised vaikselt autost välja hiilisid, aga... muidu on selle korilusega täpselt nii nagu ma arvasin. Kukekate leidmiseks peab ilmselgelt olema alla laaditud kukekageps (mis meie teadjanaisel Marikesel täitsa olemas) ning lokaatorprillid. Sellised, mis koheselt kollaste lehtede alla zuumivad, et kindlaks teha, kas on mõtet selle laigu kohale kummarduda või siis mitte. Vaegnägijatel pole mõtet metsa ronida. Kui nad muidugi ei taha orienteerumise ja trenniga tegeleda. Sest seda pakub mets kohe suuremal hulgal. Eriti orienteerumist – tuleb ikka sammalt ja pilvede liikumist jälgida ja no tegelt kostub autode kisa peaaegu kogu aeg ning kui pea kohal juba kopter tiirutab, siis on selge, et oled liiga kauaks metsa jäänud... Kergejõustiku trenn on ka tasemel ja täitsa tasuta – kaugushüpped ja takistuskõnd iga meetri tagant, kummardused ette ja taha, pidevad käteringid ja iga suurema oksa taha kinni jääva hiigelpange lahti tirimine. Ja lisaks muidugi hääleharjutused – kes koloratuursopranil, kes bassipõrinal. Nigu sümfoonia. Ja ega me päris pika ninaga ka ei jäänud. Lisaks jänesekapsale sai päris mitu maasikat suhu pandud ning pangepõhjast kummitasid auto juurde tagasi jõudes rohkem kui kolm kukekat. Igati kordaläinud pärastlõuna, ma ütlen :)