Ma olen alati jännis olnud...

…soovimisega. Istud näiteks tühi sünnipäevakaart ees ja mõtled – nii tahaks midagi hästi personaalset soovida, ma ju tunnen seda inimest väga hästi ja isegi tean, mida võiks soovida… ja lõpuks on mu kaardil ikka jälle Palju õnne! No heal juhul luban kallistusi ka. Või siis meie rahamatmise hetk Palamusel – soovige kõik midagi! Mida ma siis soovisin? Armastust ika armastust. Misasi see veel on? Tegelikult on mu ümber kogu aeg nii palju armastust, et arvatavasti on mu armastuse soovimise soovid alati täide läinud. Ei pea ju olema keeruline see soovimine. Nii tore on järjekordse köögiakna aurutamise ajal avastada, et kellegi väiksed käed on eelmise aurutamise ajal sulle kirjutanud Merry Christmas! Küllap vist polegi eriti tähtis, mida täpselt soovida – oluline on, et tuleks südamest ja läheks südamesse. Seega – kallid-armsad sõbrakesed, soovin teile HEAD UUT! Et liigutaks, raputaks, paneks nutma ja naerma, viiks taevasse ja põrgusse! Kas siis koos minuga või minuta…